Uitamisi mitmes Vigalas, Kivi-Vigala kirik, Avaste mägi ja Tuhinu järv, Lehiseallee, Veskikivitorn, Uexkyllide hauad, Õunanaps

JUHANI PÜTTSEPP

,

Juhani Püttsepp on kirjanik ja ajakirjanik, Tartu Lasteteatri direktor.

Kui Eesti kaardil ühendada joontega Märjamaa, Pärnu-Jaagupi ja Lihula, siis mahub tekkivasse kolmnurka, Kasari jõe lätete vahele peale rabade ja muu madala Läänemaa ka koguni kolm Vigalat. Kui Eesti rannikul möllab torm, saabuvad Vigala kandi rahulikesse sisemaa küladesse maapakku kajakad.

Poti laat

«Mine Poti laadale!» öeldakse, kui teise inimese juttu ei usuta või kui teine hoopis udu ajab. Nagu oleks Poti laat mõni paik, kus kõik uduajajad kokku saavad ja end toredasti tunnevad.

Jädivere ja Kivi-Vigala vahel möödub maantee Poti laada kunagisest asupaigast. Teeristil lösutab vana kaubahoone, kus nüüd suviti hoitakse lambaid. Hoone ees laiub endisaegne Poti laada plats, kus kaubeldi linadega ja kus kaubeldes kindlasti üksteisele hirmsat udu aeti.

Tänapäeval pole Eestis linapõlde palju, tuules lainetav lina on pea sama harv kui kilgisirin koldel. Kuid Poti laatu peetakse juba mõnda aastat jälle. Need toimuvad nüüd Vana-Vigalas. Ja seal müüakse vist kõike peale linade.

KiviVigala elu on ikka Enge jõe kallastel ja kiriku ümber keerelnud. Vanemad inimesed mäletavad kiriku juures tegutsenud köstrikooli, kus köster Soo andis haridust ja õpetas inimesi tööd tegema.

Eesti aja lõpul tuli köstriks helilooja Veljo Tormise isa, kes nüüd kiriku kõrval, Vigala kalmistul puhkab. Praeguse õpetaja Johannes Preegeli visa võitlemise tulemusena taastati juba 1988. aasta mais kirikutorn-mälestussammas Vigala kandi sõjameestele ja sõjaohvritele.

Igal laupäeva õhtul kell kuus kõlistab õpetaja Preegel kirikutornis kella, teatab sellega töönädala lõpust, kutsub inimesi puhkusele ja ühtlasi vaimsete asjade peale mõtlema. Õpetaja Johannesel on kaks lapselast - Johanna ja Ants Johannes. Johanna mõistab harmooniumi mängida ning laulab puhtalt ja kõlavalt mitmeid kirikulaule.

Laul on Vigala luteri koguduses alati aukohal olnud, kuid praegu vajab Vigala kirikukoor täiendust. Võibolla paneb Johanna koori kõvemini käima, kui suureks kasvab? Praegu mahuvad mõlemad lapsed veel lahedalt aiakärru, millega vanaisa neid kirikusse ja tagasi koju sõidutab.

Vigalast mägesid otsida on Lõuna-Eesti mehel mõttetu. Vaid tasandikuelaniku tundlik pilk mõõdab siin tõuse ja langusi. Avaste mägi on Vigala Dzhomolungma.

Kunagi lõppes Avaste mäe külje all meri. Seal, kus ammu loksusid lained, laiub praegu osaliselt kuivendatud soo ja kusagil taamal-taamal on Avaste sookaitseala. Mäele on kolhoosiaeg püstitanud suuri ehitisi, mille seinad nüüd vaid tuult ahistavad ja lagundajaid ootavad.

Ka siinkandi ainuke järv - Tuhinu - on järv vaid nime järgi. Ammu umbekasvanud veekogu põhjas asusid eesti ajal ümbruskonna talude heinamaad. Kuid ega Tuhinu hein eriti ei kõlvanud. Oli kare ja kõva. Pidi poolteist ja vahel kaks nädalat maas olema, et kaste teda vähegi pehmendaks. Ja nastikud elasid seal.

Praegu ripub nii Tuhinu heinamaade kui nastikute saatus maa ja taeva vahel - ootab omandireformi tulemusi.

Vigalad saanud nimed nii. Kui Kivi-Vigala kohale kunagi mõisahoonet ehitati, tuli kividest puudus. Ehitus soikunud, sest kive nappis, oli nii-öelda kivi-viga. Säält siis Kivi-Vigala. Proovitud mõisahoonet ehitada Vana-Vigala kohale, jälle tulnud kividest puudu, oli siis sedakorda niiöelda vana-viga, ikka seesama kivi-viga.

Kesk-Vigala on kõige pisem Vigala, küla kahe suurema Vigala vahel. Kaartidel on sellele kohale küll Tõnumaa kirjutatud, kuid Kesk-Vigalana teatakse seda paika Vigalas ja ka vastava bussipeatuse sildile on nõnda kirjutatud.

Kunagi töötas Kesk-Vigalas Peru kool. Kuid koolihoone põles aastat kolmkümmend tagasi maha. Tuul kandis põlevaid raamatuid piki Päärdu jõge alla.

Praegu on Kesk-Vigalas pood, kus kohalikku kaupa esindavad head magusad Valtu veinid. Samas poe ees on ka pink, kus platsi võtta ja Valtu veine maitsta saab.

Kui Kesk-Vigalast veidi edasi Vana-Vigala poole kõmpida, tuleb küll seisma jääda ning ette ja üles vaadata - kahel pool teed kulgevad-kõrguvad võimsad lehised, kuni Vana-Vigalani läheb ainulaadne lehiseallee.

Oli Vana-Vigalas üks väga kuri mõisaproua või oli ta preili, kes aina käsutas, alalõpmata vingus ja virises tööliste peale. Ja siis oli niisugune lugu, et mingisugune punane uss hammustas seda tigedat preilit pargis ja preili suri kohe sinnapaika ja samasse on ta ka maetud. Töölised, need, keda ta oli piinanud, tassisid hauale veskikive. Tegid torni kolmeteistkümnest kivist, et mõisaproua kuratlik hing enam välja ei tuleks.

Veskikivitorn on tänini alles tiigisaarel Vana-Vigala Hirvepargi sügavas sopis. Räägitakse, et sensitiiv, kes kätt torni peal hoidis, kurtis varsti, et käsi hakkab kollaseks tõmbuma. Et ikkagi midagi paha selle torni juures on.

Hirvepargis leidub küll vaarikaid, männi- ja kukeseeni, kuid mitte enam hirvi. Elegantsed söögimajad on võssa kasvanud ja neid külastanud hirved uitavad ammu taevametsades.

Viimastel aastatel on puisniiduilmeliseks puhastatud teeäärne pargiosa, ehitatud on sild tiigisaarele. Pole jõudu ega ka vist erilist stiimulit, et suurejoonelist mõisnike lõbuparki korrastada. Kõigepealt tuleb talud tööle saada.

Pargis püsib veel püsti üksildasi hiigellehiseid, aga palju puid lebab risti-rästi maas, oodates, et aeg neid samblavaibaga kataks. Küllap muutub park peagi ürgmetsaks ja kuri mõisapreili koos veskikivitorniga kaob haljendavasse rohelusse.

Vana-Vigala on elanikerohke küla, mida uuemal ajal teatakse kooli järgi, kus noored inimesed põllu-, aia- ja kodutöö oskusi omandavad. Õpilased annavad elule Vana-Vigalas ilmet, kuid pühivad kooli lõppedes Vigala tolmu enamasti jalgadelt. Noored tahaks vitsu saada, siis ehk jäävad paigale, arvavad vanemad Vigala inimesed.

Kool asub von Uexkyllidele kuulunud kahesaja kahekümne aasta vanuses mõisahoones. Mõisahoone taga laiub kaunis ja liigirikas park, kuhu on rajatud ka looduse õpperada. Hulk aastaid hooldas parki Vigala Sass.

Pargi lõpus seisab värav. Värava taga on von Uexkyllide kodukalmistu. Tähed plaatidel on raskesti loetavad.

Kalmistut piirab Vigala jõgi. Jões on saar, mis olevat tekkinud, kui eelmine mõisahoone ootamatult jõkke vajus. Teisel pool jõge on ohvrihiis, kus ohverdamas praegu ei käidavat. Küll asub siinpool kallast lohuga kivi, kelle turjal Vigala Sass tuld on teinud.

Kuigi Vigala on Läänemaa, asub paas siin sügaval, pole näha kadastikke ja kiviridastikke. Viljakad põllumaad kasvatavad praegu aga ohtralt ohakaid. On küll moodustatud Kivi-Vigala suurtalu, kuid mõnedki naised eelistavad aktsiaseltsile nahast ja riidest kotte teha, mehed aga vastses Jädivere bensiinijaamas jõuõli müüa.

Vahepeal topanud Kivi-Vigala võitööstus valmistab taas hapukoort ja kodujuustu. Jälle voolab musta vett jõkke, kus kunagi vesikana elas.

Elu Vigalas on siiski väga rahulik, kunagi pole olnud siin erilisi inimestevahelisi torme. Ja ka hilisem ajalugu on Vigalast suhteliselt rahulikult ja vägivallatult üle voolanud. Suitsud talude kohal püsivad.

Ja siin polegi peret, kus huvitavaid inimesi ei leiduks, arvab Kelleri Linda Jaopi talust. Ta pakub külalistele omatehtud õunanapsi pokaalist, mille tema vanaisale andis parun Uexkyll. Naps on jahe ja tihe nagu udu lageda Läänemaa kohal.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996