Mida jutustas meile Maria, Eesti suurima kala uurimise tulemused

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
TIIT PAAVER

Tiit Paaver on Eesti Põllumajandusülikooli kalakasvatuse osakonna juhataja.

1996. aasta teaduslike ja looduslooliste üllatuste hulka kuulus kindlasti Muhu kalurite saagiks langenud 136 kg raskune tuur, mis püsis loodusajakirjanike huvi vallas pikka aega. Tänaseks on Loodusmuuseumis välja pandud temast valmistatud mulaazh, kala ise aga ammu pidulikult ära söödud. Ka kalateadlased on lõpetanud saadud andmete töötlemise. Mida me võime kokkuvõttes öelda selle suure kala kohta?

Kala oli emane ja temast saadi 28 kilogrammi musta kalamarja. Et kala oli olnud sügavkülmutuses ja mari läbi külmunud, ei saanud sellest enam valmistada tõelist teralist kaaviari - külmunud marjaterad on pärast sulamist haprad ja purunevad isegi kergel puudutusel.

Seepärast oli ka väga raske hinnata täpset marjade arvu ehk viljakust. Ligikaudu oli see 1,5 -1,7 miljonit marjatera, suhteline viljakus seega 11-12 tuhat marjatera kala kaalu 1 kilogrammi kohta.

Mari oli küps ja sel aastal oleks see kala võinud järglasi anda - kui ta oleks isase partneri leidnud. Ka juhul, kui kala oleks õnnestunud elus hoida ja temalt mari vigastamatult kätte saada, oleks võibolla kaasaegseid geneetilisi manipuleerimisvõtteid kasutades siiski saanud järglasi nn neitsisigimise e partenogeneesi teel.

Kala ise oli oma mõõtmete kohta väga kõhn. Kui tavaliselt saadakse tuura kaubakaladest 55 - 65% liha, siis Mariast oli fileed vaid üks kolmandik. Lihasaagise väike protsent on osaliselt mõistetav, arvestades suurt marja kogust - kuid kala kogukaal võrreldes pikkusega oli väike.

Suure tuura liha oli küllaltki puine nagu vanal loomal ikka. Kala oli ilmselt pikemat aega nälginud, sest magu ja sool olid tühjad ning sisikonnas polnud üldse rasvavarusid.

Tuuradel ei ole soomuseid ega tõelisi luid, mille aastaringide järgi saaks kala vanust määrata. Ainult rinnauime esimesele tugevale kiirele tekivad neil aastaringid ja neid püüdsimegi lugeda. Paraku ei tahtnud Maria kui vanem daam oma vanust hästi avaldada. Aastaringid olid olemas, ent mõnes piirkonnas need hargnesid, mõnes olid ülipeened ja ringe erineval viisil lugedes võis vanuseks saada 40-55 aastat.

Mõõtmete järgi tundub 40 aastat siiski liiga vähe olevat, Lääne-Euroopas on 40-aastased tuurad olnud 250 cm pikad, meie kala oli aga 290 cm. Arheoloogilistel väljakaevamistel on Venemaalt leitud 48-aastase ja 360 cm pika tuura jäänused. Seega võiks meie kala vanuse hinnanguks jääda 40-50 aastat.

Meie tuurast eraldatud DNA proovid saatsime New Yorgi Ülikooli, kus tegeldakse kogu maailma tuurlaste süstemaatika uurimisega. Saadud andmed näitavad, et Lääne- ja Põhjamere tuurad erinevad Prantsusmaa ja Hispaania omadest sama palju kui Ameerika liigistki ja seega tuleks neid lugeda vähemalt omaette alamliigiks. Sel juhul kuulub meie kala isegi veel haruldasemasse rühma kui seni pakutud.

Tuura päritolu suhtes on tema liiginimi - atlandi tuur - veidi eksitav. Mina usun, et tegemist polnud Atlandi ookeanist pärit eksikülalisega, vaid kohapeal, Läänemere vesikonnas ja miks mitte Eestis sündinud loomaga. Umbes sel ajal kui Maria sündis, leiti ka Eesti vetest veel noori tuurasid.

Kuigi tuur sooritab ookeanis pikki rändeid, on tema armastatuimaks elupaigaks madalamad rannikumered ja suurte jõgede suudmealad, kus ta toitub 30- 50 m sügavusel. Liivi laht vastab neile tingimustele väga hästi.

Lõpetuseks mõni sõna tuura olukorrast tänapäeva maailmas. Prantsusmaal on õnnestunud tuura paljundada ja mõnikümmend noort kala ongi juba olemas Bordeaux’ lähedal spetsiaalses tuurakasvanduses. Hollandi rannikul püütavat veel praegugi aeg-ajalt tuurasid. Kuulujutu järgi olevat ka rootslastel üks hästi vana elus tuur olemas.

Saksamaal aga pole siiani leitud ühtegi elusat oma tuura ning nende pakkumine 10 000 marka on endiselt jõus. Seejuures on aga tekkinud vastuolud seadusega - nii nagu meiegi tuurapüügi puhul. Nimelt leiab Saksa keskkonnaministeerium, et preemia pakkumine kala eest, kelle püük on kategooriliselt keelatud, on seaduse rikkumine, kuigi õilsatel eesmärkidel.

Venemaal, kus samuti on välja pakutud preemia elusa tuura eest, pole pärast 1984. aastat siiski olnud ühtegi teadet selle kala kohta. Gruusias, kus asub üks kahest kindlalt teada olevast tuura kudemiskohast, oli kalakasvanduses neli suurt tuura, kuid need langesid seal 90ndate alguses puhkenud kodusõja ohvriks. Hispaanias püüti 1996. aastal veel üks noor tuur, mis annab lootust, et seda liiki on vara lõplikult maha kanda.

    Tagasi üles