Nüüd saab kirjutada Marie Underi eluloo, Artikkel

PILLE RUNNEL

Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi jõudnud Marie Underi ja Artur Adsoni materjalid on sümboli tähendusega - neid ei tee väärtuslikuks niivõrd inforikkus, kuivõrd Underi positsioon eesti kultuuriloos.

Isikuarhiiv on kogum esemeid, kaustadesse ja ümbrikutesse pakitud pabereid. Kunagi on nad sahtlitesse ja riiuleile kogunenud mingil muul moel. Arhiivina on nad korraldatud võõra käe järgi, võõrale teadaoleval printsiibil. Kasutuses ja liikumises, omavahelises loomulikus seoses on asjadel olnud teine tähendus. Arhiivimaterjalidega tutvuja peab pabereis tuhnides tähenduse uuesti looma, leitule ümber kasvatama.

Kultuuriloolise arhiivi üks korraldajaid Rutt Hinrikus ütles, et praegu saabub Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi ligi 5000 ühikut arhiivimaterjale aastas. Ühikuks loetakse näiteks üks kirjavahetus, mis võib sisaldada paar kirja, mõnes kirjavahetuses on kirju sadakond - ühikul pole kindlat kuju ja suurust, isegi mitte kindlat sisulist tähendust ja väärtust.

Isikuarhiivi tähtsus sõltub isiku tähendusest, tema kontaktidest. Mõnikord ei pruugi isik ise kuigi palju tähendada, ent ta võis olla oluline pool dialoogis või mingis suhtlusringkonnas. «Meil on üks huvitav daam, tema kirjad jõudsid siia. Selgus, et just tema oli inspireerinud Visnapuu esimesi luuletusi. Tal oli väga suur kirjavahetus Saareste, Aleksander Elleri ja Hanno Kompusega. Võiks arvata, et need olid armastuskirjad, aga tegelikult üldsegi mitte. Seal räägiti põhiliselt oma aja kultuuri- ja loominguinimestest,» rääkis Hinrikus.

Paberivirnad, mis kirjandusmuuseumi keldritesse kogunevad, tähistavad ühe suure ja olulise etapi hääbumise algust eesti kultuuriloos. Kodumaale jõuavad välis-eesti, suures osas eesti tippkultuuri jäljed. See, et saadetakse nii palju, kinnitab ühe etapi lõpulejõudmist. Arhiivitöötajad on mures - äkki polegi seda kõike vaja, äkki on nende paberite ümbersorteerimine asjatu?

Optimistlikumaks hoiakuks annab siiski alust see, et viimastel aastatel on arhiivi kasutamine oluliselt sagenenud. Tasapisi hakatakse teadvustama, et Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi on koondatud suurim välis-eesti materjal kodumaal.

Under jõudis koju

Marie Underi ja Artur Adsoni arhiivi suurus on Rutt Hinrikuse arvates umbes 700-800 ühikut ja kuigi Underi loominguline kõrgaeg jäi peamiselt Eestis elatud aastatesse, ilmneb arhiivi Eestisse jõudmisega seda enam poetessi märgiline tähendus eesti pagulaskultuuris ja eesti kultuuris üldse. «Tähenduslik on seegi, et arhiiv on nüüd lõpuks kokku saanud siia maha jäänud osaga,» rääkis Rutt Hinrikus, kes on arhiivi kodumaale toomise üks initsiaatoreid.

«Nõukogude ajal tuli ette, et inimesele saadeti Marie Underi foto. Tema tuli sellega kirjandusmuuseumi ja laskis ümber pildistada - ka meie tundsime, et see on meile kuidagi oluline.»

Materjalide ulatuselt ja kirjanduslooliselt on palju huvitavamad näiteks Kangro, Suitsu ja mitmete teiste loomeinimeste arhiivid. Välis-Eesti asju tuleb praegu Eestisse kogu aeg, aga just tähenduslikkuse tõttu pole ükski nii suurt tähelepanu saanud kui praegu Under, arvas Hinrikus. «See, kas pagulased saadavad oma arhiive Eestisse, näitab, kas nad usaldavad praegust Eestit sellisel kujul, eelmise Eesti riigi järglasena,» rääkis ta.

«Ka Marie Underi abikaasa Artur Adson ei julgenud sel ajal, kui ta oli veel täie otsustamisvõimega, uskuda, et Eesti saab iseseisvaks, et paberid saab siia tagasi saata.» Seetõttu usaldas ta paberite hoidmise Stockholmi ülikooli juures asuva Eesti Keele Instituudi hooleks. Pärandi hoidjaks kujunes kirjanikepaariga läbi käinud Paul Laan, kes otsustas 1996. aastal siiski kirjandusmuuseumi usaldada ja lubas paberite originaalid Eestisse tuua. Eestist lähetatakse Stockholmi vastu koopiad siia lähetatud originaalidest.

Poetess oli iseseisvuse märk

Underi arhiivist on võimalik üsna palju teada saada. Mitte küll nii palju sellest osast, mis nüüd Rootsist tuli, ka varasemast ajast on kirjandusmuuseumis päris palju materjale. Arhiivi saabumine tähendas eelkõige seda, et Under on tervikuna tagasi jõudnud.

«Under oli juba siis, kui ta lahkus, Eesti üks suurimaid luuletajaid. Ja see, et Eesti üks suurimaid luuletajaid ära läks, oli iseenesest tähenduslik. Marie Under ei saanud siia jääda, sest maa oli jäänud vägivalla alla, ja ta pidi selle maa vabadust sümboolselt või selle vabaduse tähendust kusagil mujal hoidma,» leidis Hinrikus.

Kirjavahetuste osa - Ivar Ivask, Ants Oras ja teised - on kogu arhiivist olulisim. Kirjad räägivad sellest, mida mujalt teada ei saa. Kirjavahetajate nimekirjas on praegu umbes 560 nime, mõne inimesega on olnud väga intensiivne kirjavahetus.

Marie Underi enese kirjutatud kirju on säilinud palju, ent need ei ole tema isikufondis, sest kirjad on adressaatide käes. «Natukene tuli tema kirju ka nüüd Rootsist. Need on väga huvitavad, eriti tema kirjad Laikmaale, kus ta räägib just seda, mis on tema jaoks elus ja kunstis oluline.»

Igas fondis on alati ka kõikvõimalikud märkmed, kavad ja plaanid, igasugused juhuslikud paberid. Osa nendest võib olla täiesti kõrvalise tähendusega, aga alati on ka selliseid pabereid, kust võib leida mingeid väga huvitavaid niidiotsi. «Just varasema arhiivi osas, mis puudutab Siuru-perioodi, on seda, mis aitab ühele kultuuriperioodile, millest ta osa võttis, valgust heita,» ütles Rutt Hinrikus.

Muude materjalide hulgas on ka kaks Marie Underi päevikut, ent poetessi sissekandeid on seal väga napilt. Suuremat päevikut on pidanud põhiliselt Underi abikaasa, poetessi paazhiks kutsutud Artur Adson. Teise köitesse on väga lühidalt kirjutanud ka Under ise, seda lühikese aja jooksul enne püsivamalt Stockholmi elama asumist. Enam annavad teada Artur Adsoni päevikud, mida on peetud pagulusaja algusest saadik.

Underi päevikud on tema luules

Sissekanded Underi päevikuis on väga olustikulised. Proosatekst on olnud talle argipäevaste asjade tarbeks.

«Need mõned päevikud kõnelevad võibolla temast vähem kui kirjavahetus, sest on päevikuinimesed ja mittepäevikuinimesed. Väga laias laastus on ühed päevikud sellised, mis räägivad olustikust, registreerivad tegemisi ja teised, mis räägivad mõtetest ja tunnetest. Olustiku registreerimine, nagu võib näha nendest paarist päevikust, ei pakkunud ilmselt talle huvi. Ta tegi seda kohustusest ja jättis pooleli. See, mis puudutab Marie Underi mõtte- ja tundepäevikut, on tema luules ju olemas,» rääkis Hinrikus.

Underi elu lõpuperioodil hakkasid kodumaal olijad temaga ilmselt järjest rohkem suhtlema. Esialgu ei saanud või ei tahtnud kirjanikepaar igaühte ilmselt vastu võtta. «See on väga valus ja keeruline küsimus selles mõttes, et kindlasti oleks Under tahtnud, et Eestist oleks tema juurde tuldud. Nad ei teadnud, kes tulijad on, kas nad oskavad vahet teha,» ütles Hinrikus.

Rutt Hinrikus meenutas poollegendaarset lugu sellest, kuidas Johannes Semper olevat Underile ja Adsonile helistanud ning tahtnud neile külla minna, aga küsinud ärevuses ja automaatselt seltsimees Adsonit. «Igatahes teda ei võetud vastu. Ma olen küll peaaegu veendunud, et Adson, kes oli küllaltki jäiga poliitika pooldaja, poleks Semperit vastu võtnud nii või teisiti,» leidis ta.

1960ndate aastate teise poole sula ajal käis Rootsis juba rohkem inimesi Eestist. Enamasti käidi sugulastel külas, aga paljud neist käisid ka Underit, kui too oli juba viimase aja (seitsmekümnendail) pikaravihaiglas vaatamas.

«Arhiivis on ka küllalt palju tervitustega kirju. Kaarte on alates kirjanikest, lõpetades ei-tea-milliste harrastusklubidega. Neid, kes Underile spontaanselt tervitusi saatsid, oli kuuekümnendatel küllalt palju.»

Sekundaarsetest arhiivimaterjalidest selgub, et sealpool - paguluses - jälgiti siinset elu küllalt hoolega. «1958. aastal ilmus Eestis Underi luulekogu, sellest ajast olid märkused selle kohta, et inimesed olevat seisnud tänaval sabas ja et raamat oli kohe ära ostetud. Sellised teated mõjusid Underile toonust tõstvalt - ta sai aru, et ta on ikkagi olemas, et ta on ikkagi eesti luuletaja.»

Pagulaste seas kandis Marie Under iseseisvuse märki, olles mingis mõttes rohkem juba ajalooline isik. «Hunnik igasuguseid aukirju on tulnud siiski natuke marginaalsetelt organisatsioonidelt. Ka see näitab Underi staatust pagulasena. Mõnes mõttes on see seotud sellesamaga, miks ta ei saanud Nobeli preemiat,» ütles arhiivi üks korraldajaid. Pärast Teist maailmasõda oli vaja hoopis teistsugust kirjandust kui Under või Tammsaare, kes sõja eel samuti Nobeli preemia poole nihkus.

Marie Underit esitati korduvalt Nobeli preemia kandidaadiks. «Miks ta seda ikkagi ei saanud, võib lihtsameelselt küsida. Ega meie ei oska seda selle põlvkonna eest päriselt vastata. Okupeeritud maa eksiilis elavale kirjanikule Nobeli preemia andmine tähendanuks provokatsioonilist zhesti. Muidugi oli Rootsi oma otsustes sõltumatu, aga selline otsus pidanuks olema tugevalt põhjendatud. Underil oleks pidanud olema rohkem ja laiemalt levinud tõlkeraamatuid, välja antud suurtes tõlkekirjastustes,» arutles Hinrikus.

Järgnevalt oleks vaja koostada Underi elulugu. See oli peamine, mida ei saanud teha ilma arhiivita, aga see on see, mis viiks Underi kõige enam inimeste juurde. Märtsis tuleb Eestisse Sirje Kiin, kes on Underi ja Adsoni arhiivi vastu juba ammu huvi tundnud, ja kes kirjutab poetessist doktoritööd ja ühtlasi monograafiat. «Töö saab talle mõnevõrra tülikas olema, sest asjad ei ole ju veel korras. Arhiivi kasutada on siis hea, kui kõik kirjad on korrastatud,» arvas Rutt Hinrikus.