Riigikogu Eesti-Vene parlamendirühma esimees Peeter Tulviste palus Vene suursaadikule Nikolai Uspenskile saadetud kirjas tema kaasabi riigivanema Jaan Tõnissoni saatuse välja selgitamiseks.
Tulviste palub Vene suursaadiku abi Tõnissoni saatuse selgitamisel
15. aprill 2010, 16:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Tulviste märkis Vene saadikule saadetud kirjas, et NKVD võttis Jaan Tõnissoni kinni tema kodus Tartus ning Eesti riigitegelase saatus on pärast seda ebaselge, hoolimata ajaloolaste jõupingutustest.
Tulviste sõnul ei ole ajaloolased ei Eesti ega ka Venemaa arhiividest leidnud dokumente, mis aitaksid Jaan Tõnissoni saatust välja selgitada.
«Härra suursaadik, Tõnisson oli üks tuntumaid Eesti riigitegelasi. Tartusse püstitatud Jaan Tõnissoni mälestusmärgil on tema surma-aasta asemel küsimärk.
Teie kaasabi Tõnissoni saatuse selgitamisel pärast tema arreteerimist ja tema surmakuupäeva väljaselgitamisel oleks oluline samm meie riikide vaheliste suhete parandamisel,» märkis Tulviste.
Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane Jaan Tõnisson sündis 22. detsembril 1868 Tänassilma lähedal Viljandi vallas. Ta oli korduvalt Eesti riigivanem.
Kui Nõukogude Liit 1940. aasta suvel Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel riigivolikogu valimistel.
Nõukogude repressiivorgan NKVD arreteeris Tõnissoni 12. detsembril 1940 ning ta oli vähemalt kuni 1941. aasta aprillini Tallinnas ülekuulamistel.
Tõnissoni edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole. Kaupo Deemant ning mitu teist Tõnissoni elu ja tegevust uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et pärast 2. juulil 1941 korraldatud kohtuprotsessi lasti Tõnisson koos mitme teise avaliku elu tegelasega järgmisel päeval maha.
Mitmed inimesed on siiski väitnud, et nägid Tõnissoni ka pärast 1941. aastat, muu hulgas deporteeritute rongi peal, kuskil asulas teiselpool Uuraleid ning isegi pärast sõda Tartu raudteejaamas. Ajaloolaste hinnangul ei tasu neid teateid tõsiselt võtta.