Üleminekuperiood jätkub

Esmakordselt kinnistus eestlase teadvusse mõte üleminekuperioodist ligikaudu seitse aastat tagasi. See oli 1990. aasta kevadel, mil poolvabadel valimistel vastvalitud Ülemnõukogu - viimane Eesti NSV ja ainus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu - võttis kursi iseseisva riigi taastamisele.

Neil päevil valitses ettekujutus, et üleminekuperiood kestabki kuni riigi taastamiseni. Siis saabus 1991. aasta august. Seesama Ülemnõukogu kuulutas Eesti iseseisvuse taastatuks. Eesti sai rahvusvahelise tunnustuse ning astus jälle teiste maailma riikide perre.

Ilmnes aga ka üks ebameeldiv tõsiasi. Esimene Eesti Vabariigi valitsus ei olnud teinud mitte midagi valmistamaks ette Eesti riigi taastamist. Eestil õigupoolest puudusid iseseisva riigi tunnused. Üleminekuperiood oli osutunud retoorikaks. Õigupoolest iseseisvuse taastamise järel üleminekuperiood alles algas.

Paraku tuleb tunnistada, et esimesed sammud riikluse taastamisel langevad alles 1992. aastasse. Esimeseks Eesti riiklust piiritlevaks aktiks pärast taasiseseisvumise deklaratsiooni oli 26. veebruaril 1992 kodakondsusseaduse (1938) taasjõustamine. Eesti oli taas piiritlenud ühe riigi põhitunnuse - kodanikkonna.

Sellele järgnesid rahareform, uue põhiseaduse vastuvõtmine, põhiseaduslike institutsioonide loomine (Riigikogu, valitsus, kohtud, president, omavalitsused jm). Algas ka põhiseadusele vastavate seaduste väljatöötamine ja vastuvõtmine. Üleminekuperioodi lõpptähiseks sai kujutlus Eestist kui normaalsest iseseisvast Euroopa riigist.

Tänaseks on enamik nõukogudeaegseid seadusi asendatud Eesti omadega. Kuid kas oleme ka üleminekuperioodist lõpuks üle saanud ja võime Eestit «valmis riigiks» pidada, kasutades Soome peaministri Lipponeni sõnu?

Kõrvutades Eesti üleminekuperioodi Kesk-Euroopa endiste nõukogude marionettriikide üleminekuperioodiga, võime täheldada ühte olulist erinevust.

Kesk-Euroopa riikides sisaldab üleminekuperiood sovjetliku riigikorralduse ja majandussuhete asendamist demokraatliku õigusriigi ja turumajandusega. Iseseisva riigi atribuudid olid neis maades olemas. Eestis lisandub turumajanduse taastamisele aga ka riikluse taastamise küsimuste ring.

Võib nõustuda, et võrreldes mitmete Kesk-Euroopa riikidega on Eesti olnud suhteliselt edukas. Ent vahepealne riikluse puudumine seab Eesti ka märgatavalt riskantsemasse olukorda, mis halvimal juhul võib tähendada iseseisvuse kaotust. Seepärast peab Eesti märksa ennastsalgavamalt ja kiiremini suutma üleminekuperioodi probleemidega toime tulla.

Mitmed nii turumajanduse kui riikluse seisukohalt hädavajalikud protsessid on Eestis veel lõpuni viimata ja lõppu pole paraku nähagi! Mainiksin vaid mõne eriti markantse. Omandireform ja maareform on pooleli ning venivad. Ka pole lõpule viidud NSV Liidu poolt võõrandatud vara tagastamist.

Ei saa rääkida vabaturumajandusest, kui näiteks tagastatud maja omanikul on oma vara kasutamisel silmanähtavalt piiratumad õigused (näiteks suhetes üürnikuga) kui uuel omanikul. Erastamise tempot võib ju pidada rahuldavaks, kuid fakt on see, et erastamine on probleemiks ka järgnevatel aastatel.

Säilinud on ka NSV Liidu kodanike eristaatus võrreldes teiste välismaalastega. Hoolimata välismaalaste seaduse rakendusmehhanismist need õiguslikud erinevused kahe aasta jooksul kaotada, toodavad mitmed ametkonnad seaduseelnõusid, mis ebamäärast üleminekuperioodi pikendavad.

Eriti tõsine on probleem kohalike omavalitsustega ning isikuandmekorralduses, laiemalt kogu statistikas ja registritemaailmas. Nii omavalitsusreform kui isikuandmekorralduse reform on oma olemuselt samas suurusjärgus rahareformiga. Kuid aasta pole enam 1992 ja need reformid, millega seni pole alustatudki, ähvardavad lämbuda ametkondlikus vastuseisus.

Heaks näiteks on, kuidas juba üle kolme aasta valmistab siseministeerium ette elukoha registreerimise seadust, mis sisuliselt taastab nõukogudeaegse sissekirjutuse. Samas on kõik katsed viia Eesti isikuandmekorraldus nüüdisaja Euroopa tasemele saanud «hävitava vastulöögi».

Probleeme aga sissekirjutuse taastamisega ei lahenda. Sunnismaisuse põhimõte toimib ainult politseiriigis ja praktikas ei saa Eesti riik elukohale toetudes üles ehitada mingit usaldusväärset rahvastikuarvestust. Ilma selleta ei sobi me aga ei Maastrichti ega Schengeni lepingusse.

Soov liituda Euroopa Liiduga paneb meile veel ühe kohustuse - harmoniseerida Eesti seadused ELi omadega. See tähendab ka ametniku mentaliteedi muutumist - arusaama, et ka ametnik on oma tegude või tegevusetuse eest vastutav.

Eesti ametniku esimene mure - mitte seadust täita, vaid võidelda selle muutmise eest - Euroopa Liitu ei sobi. Et liituda ELiga, peab Eesti üleminekuperioodiga lõpule jõudma. Kuid aega napib - ehk 4-5 aastat!