Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Seppik tunnistab sundlahkumist

ENNO TAMMER

Foto PEETER LANGOVITS

Kuid mis salata, kõige rahulikumalt sai politsei areneda ja töötada, kui ministriks oli Rask.

Saan Savisaarega hästi läbi. Saan ka Lepiksoniga, hoolimata kõigest. Saan hästi läbi Glaasega, keda tunnen juba aastaid. Mul on üldse omadus inimestega hästi läbi saada.

Ametist lahkuv politseiameti peadirektor Ain Seppik tunnistas «Postimehele», et tema vabatahtlik lahkumine peadirektori ametikohalt on loomulikult sundkäik, sest tema ja siseminister Robert Lepiksoni ettekujutused politsei arengust erinevad.

Vaadake, kui asusin ametisse, lähtus poliitiline toetus Keskerakonnast. Mõne aja pärast Reformierakonnast. Alles nüüd siis Koonderakonnast. Ja ma leian, et neil on olnud päris erinevad vaated õiguskorra kaitsele.

Ametist lahkuv politseiameti peadirektor
Ain Seppik


Te olete üle elanud neli siseministrit...

Nüüd on neljas. Neljandat vist ei õnnestu üle elada.

Mine sa tea. Teil on olnud huvitavad siseministrid. Ühte kahtlustati salajases lindistamises, teine oli hoopis vastupidise taustaga, vandeadvokaadi taustaga mees...

Tingimata ütleks juurde, et ta oli suurepärase juristi taustaga mees ja see on siseministri puhul väga tähtis.

Kolmas siseminister, nagu selgus, oli ametisse sobimatu. Nii leidis peaminister. Neljas siseminister tuleb ametisse, mingi maksupettuse kahtlus kaelas, nüüd siis juba räägitakse temast kui riisujast. Huvitavad ministrid.

(Paus - E.T.)

See oli minu lühiekskurss, millele te ei tarvitse reageerida. Kuid muide, kui kindel ikkagi on, et minister Lepikson ei ole seotud maksupettusega?

Ma ei oska seda üldse kommenteerida. Pean ütlema, et ka meie majanduspolitseis on kaks kuud materjal sees sellesama Avanteki osas. Ootame praegu lisamaterjale Soomest. See on sama asi, mis nüüd paralleelselt on kaevatud ka riigiprokuratuuri.

Kuid veel enne oli küsimus Lepiksoni seotusest maksupettusega Soomes.

Selle kohta ei oska midagi öelda. Kui Soomes, siis on see Soome riigi asi.

Ühelt usaldusväärselt inimeselt olen kuulnud, et Lepiksoni teatud vimm teie vastu võis alguse saada sellest, kui ta pöördus teie poole seoses jutuga maksupettusest ning tahtis teilt ametlikku kinnitust, et on puhas. Teie seda ei andnud.

Me ei saa seda anda. Kui asi on Soomes, siis on see ikkagi Soome riigi asi.

Ja Soome kolleegid ei ole teid kuidagi...

Soome kolleegid ei ole, jah, mingeid menetluslikke abinõusid tarvitusele võtnud. Seepärast ei oska ma kommenteerida. Kuid ma ei ole sugugi seda meelt, et ta nüüd kannaks vimma minu vastu. Tõsi küll, ta pöördus selle asjaga meie poole. Praegu on käimas käekirjaekspertiis. Isiklikult arvan neid käekirjanäidiseid nähes, et selles konkreetses juhtumis, on Lepikson küll õige mees.

See konkreetne juhtum.

See konkreetne juhtum.

Kuid Avantek? On majanduspolitsei kriminaalasja algatanud?

Ei ole. On kontrollistaadiumis.

Ühe mälestusväärse pühapäeva õhtul tegi siseminister Lepikson ootamatu avalduse: et määrasin küll Jaan Tootsi peainspektoriks, kuid võtsin selle kohe tagasi. Ja et kõiges on süüdi Seppik, kes tegi ettepaneku, ning mis jäi minul, «vaesel» ministril, üle kui vaid alla kirjutada.

Tegin ettepaneku, sest seaduses on ette nähtud, et kõrgemate ametnike kohta teeb ettepaneku politseiameti peadirektor. Kuid otsustab ju, see tähendab, et loob õigusliku tagajärje, siseminister. Ja seda nii, kuidas tema ikka tahab.

Miks te tegite selle ettepaneku?

Üldiselt ei tahaks sel teemal rääkida. Probleeme on ilma selletagi küll.

Midagi ju ikkagi peaks ütlema.

Võin öelda nii, et ettepanekut ei teinud ma ei kolmapäeval ega neljapäeval, vaid reedel kell kaks. Ja natuke enne kella viit oli juba käskkiri Tootsi nimetamise kohta minu laual. Tahan öelda veel, et on kaks käskkirja. Ühe käskkirjaga viiakse vastav ametikoht sisse, sest meil ametikohtade loetelus seda polnud. Ning on teine, millega määratakse Toots ametisse. Nii et eksisteerib kaks käskkirja ehk siis kaks korda on eksitud.

Ometigi kaks päeva hiljem taandub minister oma allkirjast ning ajab süü teie peale.

Meie keeles politseis nimetatakse seda tanki viskamiseks.

Kuid teisalt võis «vaesest» ministrist jääda mulje, et Seppik püüdis ta oma ettepanekuga lõksu tõmmata, teha minister rumalaks. Kuigi eks ta kergelt rumalaks jäi niigi.

Võin vaid kinnitada, et seda minu poolt küll ei olnud. Selles loos ei tegutsenud keegi mingi juhuse ega teadmatuse ajendil. Kuid et asi ei puuduta ainult ministrit, siis ma täna ja ka tulevikus ei räägi avalikkuse ees.

Avalikkuse ees olete öelnud oma lahkumise põhjendamiseks, et poliitiline ajavaru lõppes. Mida see tähendab?

Mõtlen seda, et politseiameti peadirektor vajab tegutsemiseks poliitikust ministri toetust. Eelarve ja kõik arenguprojektid käivad läbi ministeeriumi. Nüüd aga juhtus, et ministeeriumi kantsler on ka poliitik.

Mis iseenesest on kurb nähtus.

Ma ei räägigi konkreetselt Vahur Glaasest, kes minu arvates sobib sellele kohale küll. Räägin riigiõiguslikust printsiibist. Aga kuna see koostöö ei klapi, ei saa ma ellu viia politsei arengut nii, nagu meie oleme leidnud õige olevat, ning ma nägin, et me ei leia ka kompromissi.

Kui te räägite poliitilisest ajavarust, siis lubaks meelde tuletada, et kaks aastat on valitsus ikkagi põhinenud ühel poliitilisel alusel.

Vaadake, kui asusin ametisse, lähtus poliitiline toetus Keskerakonnast. Mõne aja pärast Reformierakonnast. Alles nüüd siis Koonderakonnast. Ja ma leian, et neil on olnud päris erinevad vaated õiguskorra kaitsele.

See lause vajaks küll põhjendamist. Kuivõrd te seda aga tahate?

Eriti ei taha. Kuid mis salata, kõige rahulikumalt sai politsei areneda ja töötada, kui ministriks oli Rask.

Küsimus on, millest lähtuda - kas isikutest või kontseptuaalsest strateegiast.

Lepikson on algusest peale teatanud kaadrimuudatustest.

Ütlen, et see on Raski ja Lepiksoni põhierinevus. Sinijärvest räägin ma ainult head. Inimesena.

On veel üks versioon, miks Lepikson ja Glaase siseministeeriumi etteotsa pandi. Ja see seostub Edgar Savisaarega. Et Koonderakonna mehed lõid kartma asjaolu, et Savisaar teab liiga palju, ning nii saadetigi kohale tõeline tugevdus.

Asjad on alati natuke keerulisemad. Ja mul on üldse tunne, et meie kõigi kohal lehvib nagu mingi hirmuäratav Savisaare vaim. Et ükskõik mis ukse aga lahti teed, sealt ta sulle jälle vastu vaatab. Mis puutub informatsiooni, siis ju alates möödunud aasta detsembrist on vaieldamatult Koonderakond kõige rohkem informatsiooni ligi.

Ent mis salata, teid on seostatud just Savisaarega.

On. Saan Savisaarega hästi läbi. Saan ka Lepiksoniga, hoolimata kõigest. Saan hästi läbi Glaasega, keda tunnen juba aastaid. Mul on üldse omadus inimestega hästi läbi saada.

Ometigi lahkute ametist. Väidetavalt küll omal soovil.

Nii naiivne ma ka ei ole, et võiksin teile siin luuletada, et lahkun päris omal soovil. Kuigi formaaljuriidiliselt lahkun omal soovil.

Selge, et mingitpidi on see ikkagi sundkäik, sundseis.

Seda küll, kuid ainult mingitpidi. Ega seda ajavaru vist üle aasta oleks olnud. Lihtsalt ei jõua enam. Ei taha küll nutta, kuid selle aasta eelarvega on viimaste hinnatõusude (bensiin, küte, elekter) taustal küll nii, et ei vea aastat välja.

Võin teile öelda, et pärast seda segadust Lepiksoni käskkirjadega hakkas kuluaarides kohe levima sõnum: see on peadirektor Seppiku lõpp.

Võibolla ei ole poliitikud, kes sellist juttu räägivad, kõigest küllaldaselt informeeritud. Tegelikult kohe Lepiksoni ametisse asudes hakkas...

... jutt, et Seppikust saab asekantsler?

Mul oli kohe selge, kuhu see paat tüürib. Ja ei ole eriti tark lasta moodustada valitsuskomisjone ja leida väärituid tegusid. Muide, sellises riigiametis sellisel kohal peab tunnetama õiget aega.

Teile ei meeldinud, et Tootsist tehti süüdlane?

Ma ei tahaks kommenteerida, mis toimus valitsuses. Ütleks vaid nii palju, et mulle ei meeldinud, kuidas see protseduur käis. Pika venitamisega ja muudkui tambiti.

Kahtlemata on Tootsil eksimusi, kuid... Inimest tuleb korrale kutsuda, kui vajalikuks peetakse. See on valitsuse õigus ja kõrgete riigiametnike puhul lausa kohustus. Kuid inimest ei tohi lõpmatuseni peksta. Tootsilt ei ole ju keegi intervjuud võtnud...

Vist ei ole asi võtmises, vaid selles, et ta ei anna.

Praegu ta kaebas asjad kohtusse ja vist leiab, et ei ole õige intervjuud anda. Aga pean märkima, et sel mälestusväärsel reedel, kui allkirjastati käskkiri, liikus ju ka Toots siin. Ta oli ka ministri juures. Ju tal siis ikka mingid kokkulepped ja jutud ministriga olid. Niisama ta ei saanud ju olla. Ja nii kui oli allkirjastatud käskkiri minu laual, ilmus Toots veerand tunni pärast siia kabinetti. Seegi ei saa olla päris juhuslik. Ilmselt teab ta palju rohkem, kui praegu räägib, ja mulle tõesti ei meeldinud, kuidas temaga siis käituti.

Tagasi üles
Back