Peeter Vähi: süvamuusika festivali väline vorm võiks olla pungilik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANNIKA PÄRNAT
Muusik Peeter Vähi käis Pärnus raemuusika festivali korraldamas, kuid leidis paaril korral aega ka rannas puhkamiseks. Järgmise aasta festivali tahab ta viia alternatiivsematesse esinemispaikadesse. Kohtusime pühapäeval Pärnu rannas.
Tulite just ujumast. Kuidas vesi oli?
Sel aastal on merevesi hämmastavalt soe. Olen sel suvel teist korda Pärnus. Kui eelmine kord enne jaanipäeva käisin, oli vesi sama soe kui praegu. Mu keha ei ole küll termomeeter, aga julgen öelda, et umbes 24 kraadi peaks küll olema.
Kohtusime skuutrite laenutuse kõrval, kas olete ka ise sõitmas käinud?
Siin Pärnus ei ole, kuigi täna mõtlesin, et võiks proovida. Mujal olen sõitnud ja väga meeldib, mulle üldse meeldivad suured kiirused ja ekstreemsed olukorrad, benjihüpet veel teinud ei ole, kuigi peaks ära proovima, langevarjuga pole ka hüpanud.
Kui palju üldse suvel puhkamiseks aega jääb?
Võib öelda, et üldse ei jää. Praegu olen küll rannas, aga isegi siin teen tööd - telefon heliseb pidevalt. Iga päev on 10-15 pisidetaili, mis ei lähe nii, nagu vaja ja mis tuleb korda ajada, sageli muusikavälised asjad.
Kogu suvi on olnud töine - mais oli kontsertreis Jaapanisse, siis tulime Vitamiiniga üle 10 aasta taas kokku, tegime plaadi ja tuuri mööda Eestit, siis tuli ruttu ümber häälestuda ning hakata Hortus Musicusega proove tegema.
Praegu kestab Pärnu raemuusika festival, homme lähen ühe festivali esineja Rèmi Boucheriga salvestama, siis teeme koos Neeme Järviga Artur Kapi oratooriumi «Hiiob» ja Eri Klasiga Tamula järvel tulevärgimuusikat. Viimane ettevõtmine enne puhkust on Montserrat Caballet kontsert, pärast seda sõidan kohe Põhja-Indiasse Himaalaja jalamile puhkama. Armastan puhata sellistes paikades nagu India, Iisrael, Araabia, seal ongi kõige ilusam just septembris, oktoobris ja novembris.
Raemuusika festivali üks kontsert, Beethoveni 9. sümfoonia Hortus Musicuse ja Pärnu linnaorkestri esituses, oli klassika jaoks erilises kohas - Pärnu Vallikäärus.
Võibolla kõik klassikalise muusika austajad pole päri, et festivali kõik kontserdid pole piisavalt akadeemilises ümbruses, aga me just püüamegi festivali viia alternatiivsetesse paikadesse. Mulle meeldib, kui klassikalise muusika väline vorm on pisut pungilik.
Ma ei välista, et järgmise festivali viime kusagile Pärnu räämas laohoonesse. Olen siin Pärnus sellise pilguga ringi vaadanud ja sellepärast tulin oma autogagi siia, et pisut ideid otsides ringi sõita. Mis te arvate, kui näiteks selle hoone katusel (näitab pooleliolevat Pärnu uut mudaravilat) oleksid muusikud. Siia annaks tuua helivõimendid, projekteerida videoekraani, mängiks veidi ägedamat, kaasaegsemat muusikat. Või kui näiteks Pärnu rannas või kasvõi Sunsetis kontsert teha. Loomulikult on muusikafestivalil põhiline ikkagi muusika, mitte väline vorm.
Millega seletate, et tulevärgimuusika, mida Tamula järvel korraldate, nii hästi rahvale peale läheb?
See oli mulle endalegi ootamatu, ma ei usu, et sellist asja Eesti süvamuusika ajaloos enne juhtunud on. Poolteist kuud enne kontserti olid kõik piletid välja müüdud - 12 000 piletit! Kui mulle viis aastat tagasi oleks keegi öelnud, et kuule Peeter, tee Eesti Kontserdiga provintsis sümfooniakontsert, sinna tuleb vähemalt kaks korda rohkem rahvast kui Rock Summeri kõigi nelja päeva peale kokku - ma oleks sellele inimesele kiirabi kutsunud. Millega sellist publikumenu seletada - head muusikat on Eestis ennegi ette kantud? Võibolla sellega, et meil on seal Eesti oludes enneolematult suur tulevärk - kõik kokku maksis umbes miljon krooni.