Mart Ummelas: Kultuur(kapital) kui asi iseeneses

Mart Ummelas

FOTO: Pm

Lugesin Märt Väljataga artiklit (EPL, 2.08) ja süda tõmbus krampi. Kas tõesti tahavad poliitikuist kurikaelad nüüd eesti kultuuril kultuurkapitali rahajagamise kaudu hinge päriselt kinni tõmmata ning timukaks on valitud ei keegi muu kui üks viimaseid kultuuri tõelisi sõpru Eesti riigikogus, kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg!?


Paljud lehelugejad kindlasti ei tea, et olin 1980.–1990. aastate vahetusel tollases kultuuriministeeriumis ministri asetäitjana üks neid, kes kultuuri tulevase rahastamissüsteemi üle arutlesid. Käisin isegi Soomes tutvumas samalaadsete süsteemidega ning leidsin, et maksumaksja rahastatava kultuurkapitali võiks küll Eestis luua, kuid selgete reeglitega, ja sedagi vaid uute, alles tärkavate kultuuriilmingute toetamiseks.


Tunnistan, et olin toona nagu olen nüüdki praeguseks teostunud liiga suurte volitustega ja riigieelarvest üsna sõltumatu rahavooluga hiidkapitali vastu, mille eraldiste jagamise üle otsustajatel puudub pealegi selge isiklik vastutus. Nii Avo Viioli juhtumi kui ka viimatiste faktide valgusel sihtkapitalide küsitavast rahakasutusest paistab küll, et toonased kartused polnud päris asjatud ning oleme loonud üsna läbipaistmatu ja korporatiivse, «mina-sulle-sina-mulle-klubi».


Mäletame veel EW algusaegade kultuurkapitalist maksumaksjate raha kohati omamehelikku ja pillavat jagamist ning sellega rahvuskultuuri kõrgemate ja igikestvate eesmärkide ähmastumist. Nimelt kultuuriministeeriumi roll riigi kultuuripoliitika juhina kultuurkapitali kõrval võib nõnda marginaliseeruda ning vastavate alade kuraatorite kohad kiputakse täitma inimestega, kellel pole erilist autoriteeti kultuuriringkondades, aga kes seda jõulisemalt esindavad ühe või teise erakonna (kultuuri?)huve.

Selline süsteem muudab kogu kunstielu enesekeskseks, sissepoole pööratud mänguks, kus väärtushinnangud määratletakse tsunftisiseste mõõdupuude ja kokkulepete järgi, mitte aga avatud ühiskonnale kohaselt, kaasates otsustamisse ka võhikuid ehk rahva (pro valijaskonna) enamikku. Kurioosseks näiteks selle kohta on praegune kirglik vaidlus Vabadussõja võidusamba kunstilise taseme üle.


Kultuurkapitalist ei pudene sellele taiesele teatavasti sentigi. Minulegi ei meeldi konkreetne sambaprojekt, aga on see ju vaid minu isiklik arvamus. Suurele osale, et mitte öelda enamikule niinimetatud võhiklikust rahvast see aga meeldib, ja kuidas veel. Kus oli kultuurkapital siis, kui sammast kavandama hakati?


Mis oleks juhtunud siis, kui samba püstitamine oleks jäetud näiteks kultuurkapitali vastutusele ja ka rahastamisele, kas oleksime siis saanud tõeliselt väärtusliku ja igikestva taiese!? Jooksva aasta säästueelarves kärbiti kultuuriministeeriumilt 8%, kaitseministeeriumilt aga 10 korda väiksem osa ehk 0,8%. Kas võiks sellist otsust nüüd pidada «rumala» rahvahulga kättemaksuks (snobistlikule) kõrgkultuurile?!


Kultuurkapitali eelarve võib aga isegi kasvada, sest kapitali tulud suurenevad viina- ja tubakaaktsiisi tõusu mõjul, küllap ka majanduslangusest meeleheitele viidud inimeste rumaluse arvel, kes viivad oma viimased veeringud jackpot’i lootuses kasiinosse. Loodetavasti selleks, et meie verinoored teatriinimesed võiksid selle eest üha enam harivaid ja lõbusaid ümbermaailmareise korraldada. Niisuguse küünilise seose võimalus oli üks põhjusi, miks olin toona ja olen ka nüüd põhimõtteliselt vastu sellisele kapitalile, mis oma sõltumatuses tahes-tahtmata elitariseerub, ehitades üha kõrgemat elevandiluust torni selle jalamil tuigerdava kultuurikauge ühiskonnaosa füüsilist ja mentaalset allakäiku ära kasutades.


Kultuurkapitali kaitsjate artikleis on süüdistatud ajakirjandust pahatahtlikkuses loomeinimeste kõrgete pürgimuste vastu, nimetatud neid suisa kantpealikeks. Selline hinnang kinnitab eespool öeldut, et osa kultuuriavalikkusest on sedavõrd kaugenenud maksumaksjate enamikust, et ei huvitu nende arvamusest, küll aga lepib nende joomise, suitsetamise ja hasartmängudega ehk kultuurkapitali tulude kasvatamisega.


Esimese iseseisvuse ajal tegutses Eestis ka ajakirjanduse sihtkapital, mis toetas selles väga olulises kultuurivaldkonnas ajakirjanduslikku süvenemist ja pühendumist. Uus kultuurkapital asutati sihilikult ilma selle osakapitalita, ja seda  suuresti teiste loomeliitude survel, kes kartsid jagatava supi lahjenemist.


Meie ajakirjandus on jäetud turumooloki lõugade vahele ja pandud elatuma üksnes reklaamirahast. Avalik-õiguslik meedia aga ei suuda rahapuuduses enam ligilähedaseltki täita talle esitatavaid nõudeid ühiskonnaprotsesside kriitilisel hindamisel, aga ka rahva harimisel ja kultuuri vahendamisel (ETV 2 saatus!). Kultuuriinimesed süüdistavad ju pahatihti ETVd väheses kirjandus- ja kultuurilembuses.  Võiksin küsida, miks noodsamad kirjanikud pole oma kirjutusmasina toetuse asemel taotlenud Kultuurkapitalist kümmet tuhandet krooni näiteks selleks, et teha selle raha eest tele- või raadiosaateid. Jätkuks õige mitmeks tunnipikkuseks kirjandussaateks. Kuhu jääb nüüd kunstiinimese missioonitunne ja madal valulävi!?
Tooksin lõpuks mõned kõnekad võrdlusarvud, osutamaks kuivõrd on Eestis nüüdseks võrreldes Soomega erinev kultuuri institutsionaalse toetuse ja nn projektitoetuste vahekord.


Soomes toetavad kultuurielu jõuliselt ka omavalitsused ja eraettevõtted. Suurim eratoetaja on 1,4 miljardi eurose  (ligi 22 miljardi kroonise) põhikapitaliga Suomen Kulttuurirahasto, Eesti Rahvuskultuuri Fondi suur, kuid võrreldamatult rikkam eeskuju. Nimelt eraalgatuse aneemilisuse tõttu peaks Eestis aga olema kultuuri riiklik toetus märksa kontsentreeritum ja institutsionaalsem, läbi avalikult kontrollitava ja õiguslikult vastutustundlikuma riigieelarve ning seda käsutava  kultuuriministeeriumi kompetentsete osakondade ja kuraatorite.


Soome haridusministeeriumi 2008. aasta eelarves on tsentraliseeritult kunsti ja kultuuri toetuseks kokku 426 miljonit eurot ehk pisut üle 6,5 miljardi krooni. Eesti kultuuriministeeriumi tänavuses eelarves on selleks aastaks eraldatud ümmarguselt 2,6 miljardit krooni, millest omakorda rahvusringhäälingule jagatakse toetust (säästueelarves) 381 miljonit krooni. Soomes teatavasti saab Yleisradio põhilise osa oma tuludest endiselt otse vaatajailt ehk loamaksust, mullu 385 miljonit eurot (6 miljardit krooni ehk samas suurusjärgus kogu riigi kultuurieelarvega) ehk 16 korda rohkem kui on tänavu kasutada Eesti rahvusringhäälingul (rahvaarvu erinevus on meil neljakordne).


Seevastu jagatakse tänavu riigieelarvest Eestis kultuurkapitalile (vastavalt senisele laekumiste tasemele, mis pealegi võib kasvada) ligikaudu 440 miljonit krooni (kultuurkapitali kogueelarve 451 mln) ehk siis selle kapitali kaudu jagatavateks toetusteks on raha 60–70 miljonit krooni rohkem kui rahvusringhäälingu tegevuse ülalpidamiseks – disproportsioon on ilmne.

Ka Soome haridusministeeriumi eelarvest moodustavad märkimisväärse osa tulud lotost ja rahamängudest ehk 189 miljonit eurot (ligikaudu 3 miljardit krooni), kust kunstile jagab Taiteen keskustoimikunta, mille struktuur meenutab meie kulkat, nn arengutoetusi eri kunstialadele kokku 16–17 miljonit eurot (240 miljonit krooni) ehk umbes 8%, ülejäänud raha läheb põhiliselt institutsionaalseteks toetusteks.


Lisaks on kultuuri üldeelarves ligikaudu 11 miljonit eurot (170 mln krooni) nn fikseeritud toetusteks ja stipendiumideks konkreetseile kunstiinimestele.
Loomulikult pole need arvud kaugeltki üksüheselt võrreldavad, kuid tendents on siiski ilmne, eriti ringhäälingut puudutavas osas. Eestis rahastatakse riiklikult üht peamist kultuuriinstitutsiooni rahvusringhäälingut suhtarvuna 4-5 korda kehvemini kui Soomes. Kultuurirahvale omavahel väljajagamiseks läheb aga 1/6 kultuurirahast.


Ma usun, et siin on mõtlemise koht, ja mitte ainult noorte näitlejate reisikihu pärast, kes nüüd on patuoinaiks tehtud. Arutlema peaks pigem selle üle, kuhu eesti rahvuskultuur üldisemalt läheb ning kuivõrd suudab see liita rahva enamikku, säilitades seda üsna kõrget haridus- ja kultuuritaset, mille üle olime nii uhked isegi okupatsiooniaastail.


Massikultuuri levikus, ajakirjanduse madalas usaldusväärsuses või näiteks TV-tõsieluseriaalide vohamises on paraku oma süü ka Eesti kultuurikogukonnal, kellele kultuurkapital on küll andnud päris head võimalused vabaks loometööks ja toimetulekuks, aga koos sellega ka moraalse indulgentsi reaalsest ühiskonnast ja pleebsist eemalduda ja oma ideaalsesse kunstimaailma kapselduda.

Tagasi üles