Pole võimatu, et ebamäärane «välispoliitiline kasu» hakkab mõjutama ka Eesti sisepoliitikat, kirjutab diplomaatide kooli asedirektor ja Tartu Ülikooli dotsent Vahur Made.
Vahur Made: autoritaarsusega leppimise ajastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida peaks Eesti tegema saabuval uuel ajastul, mil öeldakse, et läänelike liberaalse demokraatia väärtuste levitamine on kohatu? Kui autoritaarsed võimud, valitsemisviisid ja režiimid on samavõrra head kui demokraatiad? Kui ligipääs turgudele ja loodusvaradele kaalub kõik muu mitmekordselt üles? Kui kunagi end «vabaks» pidanud maailm ei pruugi enam tulevikus olla ei poliitilise, sõjalise ega majandusliku, saati siis ideoloogilise jõu keskuseks?
«Ja mida te arvate Venemaa võimalikust astumisest NATOsse?» Kanada politoloogiaprofessor naeratab üle laua ja uurib põnevusega minu näoilmet. «Balti riigid ei toeta seda iialgi,» vastan. Mõtlen samas, et tegelikult võib ju minna hoopis teisiti. Küsija ohkab pettunult.
Ei lähe kaua aega, kui uudised teatavad, et Venemaa NATO-liikmesust peavad võimalikuks nii USA riigisekretär Hillary Clinton, Helmut Kohli aegne Saksa kaitseminister (ning Balti riikide NATO-liikmesuse häälekas oponent), Saksa kristlike demokraatide vana kaardiväe juhtfiguur Volker Rühe ning Vene presidendi Dmitri Medvedevi juures tegutseva Kaasaegse Arengu Instituudi juhataja Igor Jürgens. Ehk on Washingtonist palutud Eesti juhtidelgi hakata selle mõttega vaikselt harjuma.
Saabub kutse Helsingi ülikoolis toimuvale stalinismi «uudse tõlgendamise» seminarile. Kutses öeldakse, et stalinismi käsitlemine totalitaarse režiimina olevat ühekülgne ja pärit külmast sõjast. Uued andmed arhiividest ja eriti USA ajaloouurijate mõttetöö olevat viinud selleni, et stalinismi saab käsitleda omaette «tsivilisatsioonina». Kus massiline terror oli vaid üks igapäevase elu tahkudest. Ning üldse olevat stalinismi uurimine liigselt päevapoliitika ja emotsioonide kammitsais.
USA professor räägib Soome Välispoliitika Instituudi seminaril uuest saabuvast maailmakorrast. Seda hakkab juhtima Hiina. Hiina majanduskasv on fenomenaalne, liberaalne maailm sellele järele ei jõua. Polaarsus kaob maailmapoliitikast, sest kõik on kõigiga ülimalt seotud. Kõik vajavad kõigi ressursse. Küsin, kas see tähendab autoritaarsuse legitimeerimist. Ameeriklane noogutab. Jah, autoritaarsus püsib maailmas praegu palju kindlamalt kui külma sõja lõppedes. Millegipärast, ilmselt auditooriumi meelitamiseks, peab ameeriklane siiski vajalikuks lisada, et liberalismi debatt autoritaarsusega siiski jätkub. Kas ta mõtleb seda tõsiselt?
On nendes sõnades eestlastele mingi uudis? Pigem tuttavat? Jah, tõesti! Ehe Märt Vooglaid (vt Eesti Ekspress, 05.02.2010). Ainult ameeriklase jutt on palju stiilsem ja huvitavama lauseehitusega. Jätke see Venemaa ja tema ebademokraatlikkuse seljas hammaste kiristamine, ütleb Vooglaid, sest see takistab korralikku idasuunalist äritegemist. Olles koos Vene äripartneritega naernud kõikide läänemaailma väärtuste ja põhimõtete üle ning andnud jalahoobid Eesti vabadust ülalhoidvatele väärtustele (Tartu rahu, eesti keel, 1940. a sündmuste tõlgendus jne), saamegi paariks kuuks soodsad mõnesajamiljonilised transiididiilid ning meid külastab ehk Venemaa suurtöösturite sekretäride delegatsioon.
President Toomas Hendrik Ilvese Moskvasse sõidu teemal on vist Eesti avalikkus end ammendanud. Meedia targu vaikib. Kas kardab teemat käsitledes panna ebamugavasse seisu presidendi institutsiooni või pelgab eriarvamusi väljendades jääda «kaotajate» poolele. Aga ega 1939.–1940. aastalgi öelnud Eesti avalikkus suurt midagi, kui president Konstantin Päts baasidelepingu õigsusest, tähtsusest ja tarkusest rääkis...
Eesti avalik ruum on välispoliitilistes küsimustes kahetsusväärselt hakanud liikuma ajaloos tagasi. Kuigi ootaks hoopis liikumist mõnes teises suunas, teeb järjest rohkem muret see, et meie eeskujuks hakkab saama külma sõja aegne Soome. Külma sõja aastakümnetel määratles Soome ühiskond ja avalikkus hulga teemasid, millest kas üldse ei kõneldud või hoiduti kriitikast. NSV Liit ja idablokk olid selliste tabuteemade keskmes. Mõistagi kuulus tabude hulka ka NSV Liidu okupatsioon Baltikumis. Kui 1971. a avaldas ajaleht Uusi Suomi artikli Balti riikide olukorrast, sealsest rahulolematusest NSV Liidu võimuga, pidas Soome tollane välisminister Väinö Leskinen isiklikult vajalikuks ajalehte rünnata, süüdistada seda «vaevaga ehitatud idasuhete lammutamises», ning nõuda lehelt oma seisukohtadest taganemist. Loodetavasti praeguses Eestis asjad ühegi välispoliitilise kirjutisega nii kaugele ei lähe.
Ent veelgi murettekitavam on see, kuidas mõjub autoritaarsusega mugandumine välispoliitikas Eesti sisemisele demokraatiale. Soomes kestavad siiani külma sõja aegadest pärit vaidlused presidendi võimupiiride üle. Mäletatavasti põhjendas Soome pikaajaline president Urho Kaleva Kekkonen oma autoritaarset juhtimis- ja otsustamisstiili, sh rutiinset tülisolekut parlamendiga, välispoliitiliste põhjustega. NSV Liiduga heade suhete hoidmine oli Kekkoneni jaoks sedavõrd tugev argument, et selle ees pidid taanduma igasugused tülikad sisepoliitilised arutelud tema valitud suundade ja lahenduste õigsuse üle.
Eesti peaks kindlasti hoiduma sellise poliitilise otsustamise traditsiooni tekkest, kus otsuseid langetatakse välispoliitilisele vajalikkusele või kasule viidates, nimetatud kasusid avalikkusele pikemalt põhjendamata või mässides neid semiootilisse varjemantlisse.
Kuid nii nagu pole välistatud Venemaa astumine NATOsse, pole võimatu, et ebamäärane «välispoliitiline kasu» hakkab mõjutama ka Eesti sisepoliitikat. Nii on Eesti paari aasta pärast tõenäoliselt palju sarnasem omaaegse Eesti NSVga kui praegu. Seda kindlasti siis, kui Eesti riikluse aluseks olevaid lugusid, müüte ja põhimõtteid praeguse hooga edaspidigi «mahendatakse» või «tänapäevastatakse». Kui tänapäeva Eesti poliitiline süsteem tugineb lääne liberaalsele arusaamale demokraatiast ja 19. sajandi herderlikust käsitlusest lähtuvale eesti rahvuslusele, siis paari aasta pärast ei pruugi see nii enam olla. Kui uus maailmakord seda soosib, võivad Eesti NSV aluseks olnud kontseptsioonid muutuda meie riigis palju tõsiseltvõetavamaks, kui praegu oskamegi ette kujutada.
Iseasi, kas me ilmtingimata peame uuele maailmakorrale sellise ohvri tooma. Vähemalt Eesti avalikkus võiks selle üle ägedalt arutleda.