Telefoniturg on muutuste keerises, Kas tekib konkurents või on oodata monopoli?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MARGUS NÕMME
JAAN ÕMBLUS
JAAN ÕMBLUS
Eestis on päevakorral kaabellevi seadus, mis tõotab saada otsustavaks eelduseks telekommunikatsioonide turul konkurentsi tekitamiseks. Osa tulevikus seadusest mõjutatud huvirühmi väidab, et telekommunikatsioon fikseeritud võrkudes on loomulik monopol ja vastavalt sellele tuleb anda ühte piirkonda vaid üks luba võrgu rajamiseks. Teised väidavad seevastu, et neid lube tuleks anda palju ja seega veelgi enam soodustada vaba ettevõtlust.
Kellel on õigus ja kellel mitte? Probleem on tegelikult palju keerulisem kui pealtnäha paistab. Kui ühte piirkonda anda välja vaid üks võrgu rajamise luba, siis ei tekita see mitte monopoli, vaid riikliku võrgu kõrval ehitatakse välja teine tugev ja konkurentsivõimeline võrk. Kui neid lube väljastada aga palju, siis tekib hulk väikesi ja konkurentsivõimetuid võrke, mis olemasolevaga tegelikult konkureerida ei suuda.
Seega on Eesti telekommunikatsioonide valdkonnas tekkinud huvitav fenomen. Osapool, kes propageerib väga liberaalset konkurentsi, kaitseb tegelikult oma monopoolseid huve.
Teised aga, kes loodavad saada tingimusi konkureerimiseks olemasolevate võrkudega, peavad alla neelama süüdistusi monopolide õhutamises ja tarbijate petmises. Kuidas olukord tegelikult on, seda saab selgitada aga peale faktide põhjalikumat uurimist.
Telefoniturg on majanduspoliitiline probleem
Telekommunikatsioonide turg on ja jääb Eesti arengut silmas pidades üheks kõige tähtsamaks majandusvaldkonnaks. Lähtudes sellest peab olema äärmiselt hoolikas kõiges, mis puudutab selle turu kujunemist ja arengut.
Peab aru saama, et telekommunikatsioonide turu ühel või teisel viisil reguleerimine on majanduspoliitiline otsus ja selle tulemused mõjutavad tarbijaid ja konkurentsisituatsiooni kujunemist väga pikas perspektiivis.
See ei ole väikese ulatuse ja lokaalse tähtsusega pisiprobleem, nagu see aeg-ajalt võib tunduda. Sellest, kas Eestis tekib reaalne konkurents telekommunikatsioonide turu kõigis valdkondades, sõltuvad ka Eesti väljavaated liituda Euroopa Liiduga.
Huvitav on ülaltoodu kontekstis jälgida ka väliskonkurentsi kujunemist Eesti telefonside turu osas. Praegu on välistegijatest aktsiaseltsis Eesti Telefon osanikena juhtpositsioonid sisse võtnud Rootsi kontsern Telia AB ja Soome Tele OY.
Teatud andmetel on aga karta selliste suurfirmade, nagu USA Sprint, British Telecom ja Helsingin Puhelin Yhtiö sisenemist Eesti telekommunikatsioonide turule, mis aga praegu heal positsioonil olevatele väliskonkurentidele arusaadavatel põhjustel ei meeldi.
Lõppeesmärk saab olla vaid see, et kliendil oleks võimalik valida, kelle võrku ta oma telefoni lülitab ja kellelt sideteenust ostab.
Kui üks operaator tõstab mingil põhjusel hinnad liiga kõrgeks, siis peab tarbijal alati olema võimalik valida teine, kes on nõus müüma oma teenust sõbralikumatel tingimustel.