Vapp on visuaalne nimi, MÕTTEHETK
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VIIRE VILLANDI
Enam kui 70 vapi autor Priit Herodes kinnitab, et siinsete heraldikute maine ei ole viletsam kui Soome üleilmse tunnustuse pälvinud kolleegidel, kuid probleeme jätkub. Heraldika pole vabakunst, siin kehtivad ranged reeglid ja kahjuks ei teata nendega alati arvestada.
Vapp koosneb kilbist ja selle ümber olevatest ehistest, koos ehistega vappi nimetatakse täisvapiks. Vanade Eesti linnade Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Rakvere jne vappe tuntakse kõige enam. Eesti Muinsuskaitse Seltsi heraldikakolleegiumi esimehe ja riigikantselei heraldikanõukogu tegevliikme Priit Herodese sõnul on kõige vähem muutunud Tallinna vapid.
Just Tallinna suur vapp on see, mida me sageli oleme näinud koos ehistega. «Vapid on küll ajaloolised, kuid nad muutuvad joonistuslikult ja stiililiselt. Eesti riigivapina on praegu kasutusel 1990ndate aastate algul loodud etalon.»
Vapi puhul on kirjeldus esmane
Sageli räägitakse heraldikast kui ajaloo abiteadusest. «Heraldika pole ajaloo abiteadus, heraldika on kogu maailmas elav teadus. Siin kehtivad rahvusvahelised reeglid. Heraldika on nagu rahvusvaheline roog, millesse iga maa lisab oma vürtse,» kinnitab enam kui 70 haldusvapi ja muudegi vappide autor Herodes, selgitades, et heraldika ei kuulu ka vabade kunstide hulka. «Siin on kirjeldus primaarne.»
Vappi looma asudes tulebki kõigepealt koostada kirjeldus, panna asi nö sõnades kokku. Arvestama peab vapi ülesehituse, kilbipinna jaotuse ja sümbolite asendite reegleid. «Vapp on nagu visuaalne nimi, mis peab väljendama selgelt ja lühidalt haldusüksuse omapära.»
Kasutatavatel sümbolitel on kindel tähendus. Tähendus on ka asendil, milles vapiloom või mõni muu kujund on, ja igal asendil on oma nimi ja selle kasutamisel omad reeglid ehk tingimused. Näiteks Eesti riigivapilt tuttavate lõvide kohta öeldakse: sammuv otsevaatav lõvi. Muuseas, vappidel kujutatakse üldjuhul alati isaslooma, emaslooma kujutamine nõuab eripõhjendust.
Joonistuslikult peavad kõik kujundid olema tasapinnalised. Tähtis pole loomutruudus, vaid äratuntavus. Loomade puhul on olulised manused: lõuad, küünised, kihvad, keel. Numbrid ega tähed heraldiliste tunnuste hulka ei kuulu.
«Muide, vappi kirjeldatakse alati kandja poolt vaadatuna,» selgitab Herodes. «Seetõttu aetakse tihti vapi parem ja vasak pool segi, aga see juba tekitab ka kujundusvigu, sest vapiloomad ja muud kujundid peavad alati olema liikumises suunaga paremale.»
Neli värvi ja kaks metalli
Heraldilisi värve on neli, lisaks kaks metalli, selgitab Herodes. Vapivärvid on punane, roheline, sinine ja must, metallid kuld ja hõbe, mille asemel trükistes kasutatakse vajadusel kollast ja valget. Kehtib reegel, et värv ei tohi olla värvil ega metall metallil, ka ei ole värv värvi ega metall metalli kõrval. «See on vajalik, et vappe saaks kujutada ka mustvalgelt, kusjuures must markeerib värvi, valge metalli.»
Värvikasutuses on Herodese arvates ideaalne üks värv ja üks metall. Kaks värvi on samuti mõeldav, kuid kolmas vajab juba eripõhjendust, neljandat aga tuleks vältida.
Nii nagu värvigamma on lakooniline, ei tohi ka vapipind olla sümbolitest koormatud. «Ideaalne pole mitte see vapp, mille kilbile enam midagi ei mahu, vaid see, kust ei saa midagi ära võtta.»
Eesti taasiseseisvumine andis tugeva impulsi siin vahepealsel poolsajandil soikvel olnud vapiloomele. Soomes, mida peetakse heraldikas maailma juhtriigiks, pühitses näiteks heraldikaühing kevadel 40. aastapäeva.
Priit Herodes ise tegi vapikujundusega algust 1988. aastal, luues Eesti Muinsuskaitse Seltsi vapi.
Herodes teab rääkida, et eesti ajal läks riigivapi loominegi üle kivide ja kändude ning vaidlus kestis kuus aastat. «Kõige kurioossem ettepanek oli paigutada sinisele kilbile kümneharuline punane täht, seega kaks teineteise peale asetatud punast viisnurka. See täht sümboliseerinuks koidutähte ja pidanuks rahuldama kõiki alates Viktor Kingissepast kuni ultraparempoolseteni.»
Vigu tehakse nüüdki
Praegu on kahel kolmandikul Eesti valdadest vapp olemas. «Kuid sugugi kõik need pole õnnestunud,» on Herodes resoluutne. Ühe ebaõnnestumise näitena nimetab ta teatmeteostestki tuttavat Hiiumaa vappi. Selle keskel kolme sõlmega köis sümboliseerib kolme mungatõotust: karskust, kuulekust ja kasinust. Ajaloolane Jüri Kuuskemaa on ühes oma kirjutises selle vapi tõttu Hiiumaa paastukuningriigiks ristinud.
«Kõige hirmsam vapp, mis on maantee äärdegi välja pandud, on aga ilmselt Saue valla oma,» arutleb Herodes. «See pseudoheraldiline märk, millel on mingid imelikud «kõrvad», on Harjumaa vappi äranarrimine,» väljendab Herodes end üsna resoluutselt.
Vahel võib vapp küll kõigile heraldikareeglitele vastata, kuid seda ei saa siiski kasutusele võtta. «Postimehe» intervjuu ajal sattusid Herodese juurde Häädemeeste mehed, kellel oli küll kena vapikavand - kuldsel kilbil sinine kahemastiline kahhelpurjestusega kaljas - , kuid identne vapp on juba olemas: Soomes Himanka vallal.