Lavastuse kavalehel avab näidendi autor Indrek Hirv pealkirja «Kevadtalv» ambivalentsust, viidates segastele meeleoludele, mis saatsid meie vabariigi sünnivalusid. Suuresti samamoodi kulges ka lavastus, kuid kui esimene vaatus andis lootust, et tegemist on võtmega, mis kõiki võimalusi eos kätkedes need lõpuks lahti laseb mängida, siis teise vaatuse lõpuks sugenes pigem tunne «ei kevad ega talv».
See hinnang ei resümeeri niivõrd koguterviku omadusi kui pigem lavastaja raskeid valikuid ja sellest tulenenud poolikuid otsuseid.
Kaks võimalikku tervikut
Indrek Hirve näidend pole oma ebalavalisuses lavastajale just kerge ülesanne. Autor ütleb avameelselt, et kirjutas selle samal ajal «Oma Maapäeva» stsenaariumiga ja nõnda jääbki mulje, et «Kevadtalve» selgrooks said kõik pikemad mõttearendused, mis telefilmi tegevusekesksesse dialoogi ära ei mahtunud.
«Kevadtalves» on need mõtisklused omistatud balti parunile, empaatiaga loodud autori alter ego’le, ning Tõnu Oja paneb need ka veenvalt kõlama. Õigupoolest ongi tema vestlused oma assistendi ja armukese Lauraga (Elina Pähklimägi) justkui lavastuse tegelik ja elus pidepunkt, kõik muu, st eestlaste rahvuslus- ja riikluspüüded, moodustab paruni mõttemaailmale üksnes taustliikumise.
Kuid see ei ole etteheide näitlejatele, sest neil lihtsalt polegi võimalik kuigi intensiivselt mõjule pääseda. Lavale on jõudnud viited kahest võimalikust tervikust. Esmalt Indrek Hirve poeetilisest teatrist, mille stiilipuhtaima keskkonna nimel võinuks lava ette veel ka Maeterlincki vaimus poolläbipaistva eesriide tõmmata, jätteski võimalikult palju vaataja kujutlusvõime kanda.
Sellele vastukaaluks inspireeris Hirve tekst kunstnik Liina Unti jõulisemale metafooriteatrile, mille tulemusena sünnivad laval visuaalsed üldistused eestlastest kui põlispõrandaalustest, kes õiguse eest kuube kanda peavad suurema osa ajast muttidena mulla all roomama.
Kui vorm olnuks puhtam
Lavastaja püüdnuks nagu mõlemat teed omavahel kokku viia, ent kaaluka kompromissi asemel on laval liiga palju lahtisi otsi, mis toimuvast elujõu välja lasevad. Ehk ei tuleks need ebakõlad nii häälekalt esile, kui vorm oleks puhtam, võimaldades autori sõnal keskendunult kõlada.
Nähtu süvendas tunnet, kuidas eestlase pärisosaks on tuimalt pealt vaadata, mismoodi teised ajalugu teevad või elust ja armastusest kõnelevad. Olnuks see taotlus, võinuks ehk sündida täiesti iseseisva kontseptsiooniga teravmeelne tõlgendus.
Uuslavastus
«Kevadtalv 1918»
Autor Indrek Hirv
Lavastaja Tõnu Lensment
Osades Tõnu Oja, Elina Pähklimägi, Maria Lee Liivak, Tanel Saar jt
Esietendus 6. augustil VAT Teatri saalis