Nõukogude Liidu elanikud Saksa sõjaväes 1941-1945

TIIT NOORMETS,

Eesti Riigiarhiivi teadussekretär

1941. aasta suvel võeti Ostlandi tunginud saksa sõdureid vastu lillede ja soola-leivaga. Varsti tuli vallutatud rahvastel aga lillede asemel kätte võtta relvad.

Saksa parteilaste arvates olid okupeeritud rahvad teisejärgulised kodanikud, kui mitte lausa «bolshevistlikud poolinimesed». Sõjavajadused sundisid aga ka neile relvi kätte andma ja Teise maailmasõja lahingutes võitles Saksa sõjaväes üle miljoni Nõukogude Liidu elaniku.

Kolmanda Reichi natsionaalsotsialistlik juhtkond pidas idaalade elanikke rassiliselt alaväärtuslikeks ja suhtus seetõttu nende väeosade loomisesse pikka aega tõrjuvalt. Wehrmacht võttis asja aga pragmaatiliselt. Sõja algul Nõukogude Liidust hiiglasliku tüki vallutamise käigus selgus kiiresti, et okupatsioonivõimude ülalpidamiseks ei jätku jõudu. Kõik väed neelas rinne, kus Punaarmee jätkas vastupidiselt ennustustele võitlust.

Et samal ajal kohtuti juba kommunistliku rezhiimi vastu võitlevate kohalike elanikega, unustati Hitleri juhtnöör: «Ostlandis ei hakka ükski kohalik elanik relva kandma», ning neid elanikke, ülejooksikuid ja sõjavange asuti omaalgatuslikult rakendama Saksa sõjamasina teenistuses.

Vastuolu poliitilise ja sõjaväelise juhtkonna vahel takistas aga kuni sõja lõpuni suurearvulise antikommunistlikult meelestatud inimjõu rakendamist Saksa sõjaväes ning põhjustas idavägede formeerimisel mitmesugust kohapealset improviseerimist, dubleerimist ja jõudude killustamist.

Abilistest lahinguüksusteks

Kohe sõja algul hakkasid Saksa väeosade ülemad omaalgatuslikult rakendama rohkearvulisi Punaarmee ülejooksikuid ja sõjavange oma väeosade tagalateenistuses kokkade, tõlkide, sanitaride, kutsarite jms töölistena, vabastades seega sakslased otseselt võitluseks. See praktika seadustati nn vabatahtlike abiliste (Hilfswillige ehk HiWi) ametikoha loomisega.

1943. aasta 2. oktoobril kehtestatud Wehrmachti jalaväediviisi organisatsioonis oli ette nähtud 10 708 sakslast ja 2005 HiWid. Kokku teenis Saksa väeosade tagalateenistuses sõja jooksul üle 400 000 HiWi.

Varsti hakati nende kõrval moodustama ka mitmesuguseid valveüksusi. 1942. aasta 9. jaanuaril lubati ametlikult kõigil armeedel moodustada väeosasid «nõukogude süsteemi vastu vaenulikult meelestatud sõjavangidest ja kohalikest elanikest».

Esimesena rakendati Saksa armee regulaarüksustena sõjavangide hulgast värvatud Kaukaasia ja Kesk-Aasia elanikke, keda oli poliitiliselt ohutu üles kutsuda vabadusvõitlusele, kuna nende kodumaa jäi väljapoole Saksa okupatsiooni piirkonda.

Türgi rahvaste sõttalubamise mõtte olevat Hitlerile pähe pannud teda külastanud Türgi armee kindralstaabi delegatsioon. Hitleril endal oli neist rahvastest üpris ähmane ettekujutus. Ühes lauavestluses olevat ta oma kaasvõitlejatele väitnud, et usaldab tegelikult ainult armeenlasi!

Formeerimis- ja väljaõppeorganisatsioonidena loodi 1942. aastal kuus idaleegioni: Turkestani (saksa geograafiateaduses traditsiooniliselt Turkestaniks nimetatud Nõukogude Liidu Kesk-Aasia ja Kasahstani elanikele), Aserbaidzhaani, Gruusia, Armeenia, Põhja-Kaukaasia ja volga-tatari leegion (viimases oli ka teisi Volga-äärseid rahvaid).

Idaleegionide staap asus okupeeritud Poolas Radomis. Kuna kaukaasia ja türgi rahvastest sõjavange saadi eriti palju armeede grupi Süd pealetungil suvel 1942, asutas maavägede ülemjuhatus teise formeerimis- ja väljaõppekeskuse Ukrainas Mirgorodis purukslöödud Saksa 162. jalaväediviisi staabi juhtimisel. Mõlemas keskuses formeeriti 1942-1943 kokku 79 tugevdatud jalaväepataljoni, mis rakendati ükshaaval Saksa rügementide koosseisus rindel (rahvuslikult koosseisult jagunesid need 26 turkestani, 15 aseri, 13 gruusia, 12 armeenia, 6 Põhja-Kaukaasia rahvaste ja 7 volga-tatari pataljoniks).

Lisaks neile loodi veel hulgaliselt mitmesuguseid tagalateenistuse, transpordi- ja ehitusüksusi. Idaleegionide formeerimise lõpuks loodi Mirgorodi keskuse baasil 162. jalaväediviis Kesk-Aasia rahvastest ja aseritest. Väljaspool leegione formeeriti 8 krimmitatari pataljoni, kalmõki ratsakorpus (ca 5000 meest) ja Saksa sõjaväeluure eriüksus Bergmann (3 pataljoni Põhja-Kaukaasia mägirahvastest).

Venemaal loodi 1942. aastal mõnes piirkonnas Saksa sõjaväe algatusel kohalik omavalitsus ja vene väeosad, nagu Vene Rahvuslik Rahvaarmee 10 000 mehega, Venemaa Vabastamise Rahvaarmee 20 000 mehega või brigaad Druzhiina 8000 mehega. Kõikide nende juhtkonnad nägid oma vägesid bolshevismivastase võitlusjõuna ja tulevase vaba Venemaa armee tuumikuna. Sakslased aga neid lihtsalt ei usaldanud ega saatnud rindele, vaid rakendasid oma juhtimise all väiksemate üksustena tagala julgestamisel ja võitluses partisanide vastu. Otseselt Saksa armee koosseisus oli 1943. aasta 5. mail venelastest, ukrainlastest, valgevenelastest ja kasakatest loodud 90 idapataljoni ja 140 üksikkompaniid (sealhulgas nii lahinguüksused kui pioneeri-, ehitus-, transpordi- jms üksused).

Sügisel 1943 langes järsult idavägede võitlusmoraal, kuna oli kadunud lootus oma kodumaa kommunistidest vabastada. Kartes võitlejate deserteerumist või Punaarmee poole ülejooksmist, paigutasid sakslased enamiku üksustest ümber läände - Prantsusmaale, Itaaliasse ja Balkanile.

Pärast lääneliitlaste dessanti Prantsusmaale taandusid idapataljonid Saksamaale, kus 1944. aasta lõpus selleks ajaks veel säilinud vene üksused läksid kindral Vlassovi Vene Vabastusarmee koosseisu ja ülejäänud võeti enamikus üle SS-vägedesse.

Nüüd, kui sõja lõpp oli juba käeulatuses, pöördus SSi juht Himmler ise «alaminimeste» poole ja lubas neile vähemalt sõnades iseseisvat poliitilist tegevust «Venemaa rahvaste vabastamiseks». Samal ajal hakati ka tegelikult looma senini ainult propagandaloosungina kasutatud Vene Vabastusarmeed, kuhu kindral Vlassovil õnnestus koondada 50 000 meest. Sõja käigule sellel armeel enam mingit mõju muidugi ei olnud, samuti nagu 1945. aasta algul loodud 40 000-mehelisel Ukraina Vabastusarmeel.

Saksa lennuväes rakendati idas kuni 300 000 kohalikku elanikku, kuid need olid enamikus lennuväljade maateenistuses töötavad tsiviiltöölised. Sõja lõpuks teenis või oli väljaõppel õhutõrjeüksustes ca 50 000 meest, sealhulgas ligi 6000 Eestis ja Lätis 1944. aastal lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud noorukit. Luftwaffes oli ka kolm rahvuslikku lennuüksust: mereluurelennukitel ja ööpommitajatel lennanud eesti ja läti lennugrupid ning õhulahingutesse tegelikult mittejõudnud venelastest koosnenud 1. idaeskadrill.

Kasakad

Suuremaid ja võitlusvõimelisemaid idavägede osasid olid kasakaüksused, mida väeosade ülemad ja kohalikud sõjaväevõimud hakkasid Punaarmee ülejooksikutest formeerima juba suvel 1941. Sügisel andis Saksa sõjaväejuhtkond ametliku loa kasakaüksuste formeerimiseks tagalat valvavate julgestusdiviiside koosseisus, millele aprillis 1942 järgnes Hitleri luba üldiseks kasakate värbamiseks Saksa sõjaväkke. Selle loa andmisele aitas kahtlematult kaasa saksa rassiuurijate «avastus», et kasakad ei olegi venelased, vaid hoopis suure rahvaste rändamise ajal Musta mere äärde jõudnud idagootide järeltulijad!

Algselt loodud 61 sotnjale järgnes suvel 1942 kasakarügementide formeerimine. 1943 koondati enamik kasakaid Ida-Preisimaale, kus neist formeeriti 1. kasakadiviis. Oktoobrist 1943 saadeti diviis Jugoslaaviasse. Seal formeeriti 1. diviisi baasil kahe diviisi suurune kasakakorpus (ca 45 000 meest), lisaks sellele jäi mõningane hulk pataljoni-eskadroni suurusi kasakaüksusi sõja lõpuni ka Wehrmachti ja politseivägede koosseisu. Kasakakorpuses teenis muuseas ka kunagisi Eesti ratsarügemendi baltisakslastest ohvitsere.

Doni, Kubani ja Tereki kasakapiirkonnast evakueerus Saksa vägede taganemisel koos nendega hulk elanikke, kes koondati Valgevenes kasakaleeriks. Kui rinne neile sinna järele jõudis, viidi leer 1944 üle Põhja-Itaaliasse. Leeri relvakandmisvõimelistest meestest formeeriti kasakareserv, mis kuulus ametlikult politseivägede koosseisu.

Kasakakorpus ja -leer kapituleerusid mais 1945 Austrias Briti vägedele, kes andsid nad aga Nõukogude Liidule välja. Lääneliitlaste poolt Moskvale väljaandmisest pääsesid ainult eestlased, lätlased, leedukad, valgevenelased ja ukrainlased, kes olid nõukogude võimu alla langenud Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel. Läände pääses ka käputäis venelasi, kes olid sõja lõpul pagenud Liechtensteini - vürstiriik lihtsalt keeldus neid kui põgenikke välja andmast.

Politseipataljonid

Rinde tagalapiirkondades formeeris sõjaväeadministratsioon alates sügisest 1941 politseiülesannete täitmiseks mitmesuguseid üksusi kogusuurusega 70 000 meest. Sõjalisest olukorrast tingituna hakati neid peatselt rakendama ka rindel ja võeti seejärel regulaarüksustena Saksa armee koosseisu. Saksa 18. armee formeeris 1941. aasta sügisel eesti vabatahtlikest 6 julgestusüksust, mis hiljem koondati kolmeks ja nimetati 1942. aasta 23. oktoobril ümber idapataljonideks. 1943-1944 korraldati üldmobilisatsioonid riigikomissariaadis Ostland (Eestis ja Lätis õnnestusid need täielikult, Valgevenes osaliselt, Leedus kukkus rahvuslike jõudude ja kohaliku saksa administratsiooni vaheliste teravate vastuolude tõttu läbi). 1944. aasta algul formeeriti Eestis ja Lätis mobiliseeritud meestest mõlemas 6 piirikaitserügementi, mis kuulusid formaalselt politseivägede koosseisu! Seda võis sakslastel vaja minna rahvusvahelise õiguse vastaselt okupeeritud aladel mobiliseeritute näitamisel vabatahtlikena, kuid tegelikult olid piirikaitserügemendid armeeüksused.

Tsiviiladministratsiooniga riigikomissariaatides Ukraina ja Ostland (viimasesse kuulusid Baltimaad ja Valgevene) formeerisid kohalikud politsei- ja SS-juhid alates sügisest 1941 lisaks kohalikule tsiviilpolitseile ka nn kaitsemeeskonna pataljone (Schutzmannshaft-Bataillone) politseivägede koosseisus. See kohmakas nimetus oli välja mõeldud nende eraldamiseks Saksa politseipataljonidest. Üksusi rakendati vahiteenistuses, partisanide vastases võitluses ja karistusüksustena Saksa okupatsioonivägede terroripoliitika elluviimiseks. Sõja käigus üha teravamaks muutunud Saksa vägede isikkoosseisu nappuse tõttu hakati neid saatma ka rindele ja nimetati ümber politseipataljonideks.

Vabatahtlike suure hulga tõttu ületas nende arv peatselt mitmekordselt sakslastest politseijõude. Veebruaris 1942 teenis politseivägedes ca 46 000 eestlast, lätlast, leedukat, valgevenelast ja ukrainlast, samal ajal oli Ostlandis ja Ukrainas Saksa politseiüksustes ainult 7000 meest. 1942. aasta 1. juunil oli okupeeritud Nõukogude Liidu territooriumil Saksa politseivägedes juba 165 128 idavabatahtlikku. Sügisel 1942 oli Saksa politsei palgal ca 55 000 Baltimaade elanikku ja üle 100 000 ukrainlase (viimastest ca 35 000 politseivägedes ja üle 70 000 linnapolitseis ja külasandarmeerias). Sõja jooksul käis politseivägedest läbi üle 300 000 idavabatahtliku. Kokku formeeriti idas üle 200 politseipataljoni (sealhulgas 27 eestlastest, 50 lätlastest, 40 leedukatest, 11 valgevenelastest, 71 ukrainlastest). 1944. aasta jooksul võeti suur osa selleks ajaks veel säilinud politseivägedest üle SS-vägedesse.

Partisanisõjas, eriti Ida-Valgevenes ja Venemaal, täitis sageli sõjalisi ülesandeid ka korrapolitsei, mille jaoskonnad moodustati enamikus asulates (näiteks okupeeritud Brjanski oblastis oli peaaegu igas külas 5-40 kohalike elanike hulgast värvatud politseinikku).

Waffen SSi diviisid

Sõja käigus allutas SS järk-järgult suurema osa Saksa sõjaväe välismaalaste üksustest endale. Waffen SSis oli 1939-1945 kokku ca 950 000 meest, neist mittesakslasi 240 000.

Kui Eestis ja Lätis kuulutati välja SS-leegionide loomine, läks vabatahtlike värbamine esialgu üle kivide ja kändude. Koos mobiliseeritud meestega õnnestus siiski 1944 luua 20. eesti ning 15. ja 19. läti diviis. Märksa edukamalt õnnestus vabatahtlike värbamine Lääne-Ukrainas, Poola kindralkubermanguga ühendatud Galiitsia distriktis. SS-diviisi Galiitsia loomiseks vajaliku paarikümne tuhande mehe asemel tuli kokku 70 000-80 000! Ülejäägist formeeriti politseirügemente, mis kulusid marjaks ära diviisi taasloomisel pärast selle täielikku purukslöömist juulis 1944 idarindel.

Valgevenest taandus koos sakslastega hulgaliselt politseinikke ja mobiliseerituid, kellest loodi 30. SS-diviis, mis saadeti Prantsusmaale. Alustati ka vene diviiside formeerimist, kuid see jäi pooleli ja nende mehed anti üle kindral Vlassovi Vene Vabastusarmeele. Lisaks neile diviisidele oli SS-vägedes sõja lõpupoole mõnda aega rida väiksemaid idavabatahtlike üksusi, nagu Aserbaidzhaani rügement, Ida-Turkestani rügement, krimmitatari brigaad, vene brigaad jm.

Lisaks sakslaste formeeritud sõjaväeüksustele tegutsesid okupeeritud Nõukogude Liidu territooriumil mitmesugused sõjaväestatud omakaitseorganisatsioonid, mis tekkisid Saksa - Nõukogude Liidu sõja algusega puhkenud nõukogude rezhiimi vastase vastupanuliikumise käigus. Saksa vägede jõudmisel nende territooriumile kujunesid antikommunistlikest partisanisalkadest ja omakaitseüksustest organiseeritud ja Saksa sõjaväe- või politseivõimude kontrolli all tagala julgestamiseks rakendatud omakaitseorganisatsioonid. Neid oli Baltimaades (Eesti Omakaitses oli 1941. aasta 1. detsembril 42 803 meest), Lääne-Valgevenes, Doni, Tereki ja Kubani kasakapiirkonnas, Krimmis ja Põhja-Kaukaasias. Eesti Omakaitse oli oma suuruse ja organiseerituse poolest nende seas erandlik, mujal üritasid sakslased neid mehi otseselt oma politseivägedesse sulatada.

Kokkuvõtteks

Kogu see organisatsiooniline kirevus ei anna veel täielikku pilti Nõukogude Liidu elanike kasutamisest Saksa sõjamasinas. Otsesemalt või kaudsemalt sõjalisi ülesandeid täitsid ka tollipiirivalve, kohalikest elanikest nii töölisi kui valvureid värvanud Organisation Todt ja relvastatud tehastevalve (viimase üksusi tõid sakslased Eesti põlevkivitööstusesse Ukrainast).

Poolteist miljonit inimest oli oluline täiendus Saksa sõjaväele ja kaheldamatult aitas nende tegevus kas relva või labidaga sõjamasinat kauem käigus hoida. Natside rassistlik poliitika ei võimaldanud aga idas avanenud antikommunistlikke võimalusi ära kasutada. Teisalt - see poliitika oligi määratud Kolmanda Reichi sõjaeesmärkidega ja «rahvaste vabastamine bolshevismi orjusest» ei kuulunud kunagi nende eesmärkide hulka, vaid ainult propaganda sõnavahtu. Mis puutub otseselt «idarahvaste» relvapanusesse, siis selles vallas võivad ajaloolased nagu Piiblist või Lenini teostest leida vastavalt oma eesmärkidele kõike - võitlust viimse veretilgani, metsikuid veresaunu, vastuhakke ülemustele või vastase poolele ülejooksmist.

NL elanikud saksa sõjaväes Ukrainlasedkuni 250 000 Valgevenelased41 000 Venelasedüle 300 000 Krimmitatarlased20 000 Turkestanlased250 000 Põhja-Kaukaasia rahvad28 000* Aserid35 000* Grusiinid20 000* Armeenlased18 000* Kalmõkid6000 Kasakad53 000 Volga-rahvad40 000 Eestlased70 000 Lätlased126 000 Leedukadüle 24 000 KOKKUca 1,3 miljonit *lahinguüksustes