Hugo Tamsar - rahvusvahelise salaluure suurmeister

TIIT NOORMETS

Eestis tehakse suurkujudest edetabeleid, nagu MTV koostab muusikute pingeridu. Sageli puudub nende nimekirjade autoritel aga täpsem ülevaade inimestest, kes on meie ajaloos olnud tõeliselt silmapaistvad.

Luup on juba avaldanud enda arvates 25 tähtsaima inimese nimekirja, üleriigiliselt koostatakse sajandi saja eestlase pingerida, Virumaal aga «Viru vägevate» nimekirja. Ajaloolasena seda mõttetut sagimist vaadates tekkis aga mõte - miks mitte tutvustada eesti lugejaile mõnda tundmatut tegelast, kes on ometi kättpidi sees olnud ka XX sajandi maailmapoliitikas. Üks selline oli Hugo-Aleksius Tamsar.

Paar aastat tagasi ilmutas väsimatu Einar Sanden oma Eesti-Briti kirjastuses Boreas Cardiffi linnas raamatu «An Estonian Saga» Evald Miksoni elust. Kuigi raamatut on tutvustatud ka Eestis, näiteks Luubi lehekülgedel (nr 5, 1996), on tähelepanuta jäänud selle alapealkiri «Eesti, Soome, Island, Rootsi. NSVLi spionaazh ja infiltratsioon».

Ajakirjanikud on siiski sealt välja lugenud senini tundmatu eestlasest kangelase nime. See oli Punaarmee luurevalitsuse polkovnik Karl Rimm, kelle elutööks oli avalikult kõige tuntuma Moskva luuraja Richard Sorge sõjaline nõustamine. Tegelikult ei olnud Sorge sugugi kõige edukam Nõukogude spioon ega olnud ka Karl Rimm kõige suurem eestlasest «mõõga ja mantli» mängude kangelane, rääkimata tema 1976. aastal Viljandis surnud abikaasast Ljubov Mutt-Rimmist, kes oli Teise maailmasõja eel Sorge luurevõrgus Hiinas ainult salateadete shifreerija (Einar Sanden vihjab oma raamatus küll sellele, et Ljubovil õnnestus Hiinas võrgutada inglane, kes oli hiljem üks Briti sõjaväeluure juhte, kuid ainult kõrvalmärkuseks see raamatus jääbki).

Tamsari tabamine

Väikesel rahval on vaja oma kangelasi ja kahtlemata oli polkovnik Karl Rimm väljapaistev isik nii ühe kuuendiku planeedist ajaloos kui eesti väheste suurmeeste seas. Siiski ei tähenda see, et eesti luurajatest rääkides peaks ainult temaga piirduma. 29. detsembril 1938 andis Eesti Vabariigi Poliitilise Politsei komissar Tallinnas J. Edesalu määruse juurdluse alustamiseks grupi isikute kohta, kes «kavatsevad müüa Vabariigi Valitsusele või mõnele eraettevõttele Eestis enamuse Põhja Paberi ja Puupapi Vabrikute aktsiatest, mis praegu kuuluvad välismaalastele, kusjuures aga levitavad jutte, et selle tehingu läbiviimiseks on vajalik anda suuremaid altkäemakse Valitsusele lähedalseisvatele isikutele, nagu majandusministrile, Vabariigi Presidendi pojale Viktor Pätsile ja Eesti majanduselu juhtivatele isikutele».

Hariliku korruptsiooniloo uurimise käigus tabas aga Poliitilist Politseid (Polpol) suur üllatus. Juba samal päeval korraldas Polpoli vanemassistent Rõigas Tallinnas läbiotsimise Eesti Vabariigi kodaniku Aleksius-Hugo Tamsari korteris. Altkäemakse tõestavate ja «Eesti Valitsust laimavate» materjalide asemel leiti hulgaliselt luureandmeid välisriikide kohta, mille nimekiri võttis enda alla neli masinakirjalehekülge. Järgnenud ülekuulamisel tunnistas Tamsar, et «tema on alates 1931 kuni 1937 hankinud teateid sõjalise, majanduslise ja diplomaatilise riigikaitselise tegevuse alalt mitmetest Euroopa riikidest, andes neid tasu eest edasi teistele, vastavatest andmetest huvitatud riikidele».

1893. aastal sündinud Hugo Tamsar (lisanime Aleksius sai ta ristimisel õigeusu kirikus) töötas kuni Saksa okupatsioonini 1918 Peeter Suure merekindluse ehitusosakonna majandusjaoskonnas. Järgnenud pöördelistel aegadel tehtud karjäär andis tunnistust mehe võimetest. Revali saksa komandant saatis ta kui Vene sõjaväeametniku välja Venemaale, kus Tamsar töötas näljas ja laoses maal kadestusväärsel ametikohal - Muurmani raudtee toitlustuskomissari käsundusohvitserina (eraldi teema on veel see, et Muurmani raudtee oli tollal üldse «Eesti sõjaväeluure pesa»). Vabadussõja alguseks naasis ta kodumaale ja mobiliseeriti reamehena sõjaväkke. Sõja lõpuks oli ta juba 3. diviisi välikontrolör ning pärast demobiliseerimist ametis kaubandus-tööstusministeeriumi riigivarade arvelevõtmise ja sõjakahjude hindamise komisjonides. Aastatel 1923-1924 töötas mees välisministeeriumi kullerina. Võrdluseks tänapäeva Eesti korruptsioonilugudele võib öelda, et diplomaatilise kulleri amet oli tollal üks priskemaid sissetulekuallikaid oma piiramatute võimalustega salakaubaveoks. Kuller Tamsar ostis teenistusest lahkudes endale 192 hektari suuruse talu. Põllupidamise asemel hakkas ta ise aga tegelema rahvusvahelise relvakaubandusega.

Luure kui äri

Suur majanduskriis 1920.-1930. aastate vahetusel lõpetas prisked aastad ka selles ärivaldkonnas ja 1931. aastal võttis Tamsar rõõmuga vastu võimaluse müüa prantslastele edasi Saksamaa riigikaitset puudutavaid andmeid. Nendega varustas teda tollal Saksamaal elanud Roman Birk, üks Eesti luureajaloo suurkujusid, kelle kohta ei ole tänini ajaloolastel lõplikku selgust - oli ta OGPU välisosakonna agent (ja sealjuures äärmiselt hea agent, nagu väidetakse ka 1977 ilmunud salajases KGB ajaloos) või hoopis ka Eesti sõjaväe kindralstaabi II osakonna kasuks töötav kaksikagent. Igatahes ei olnud Eestist põgenenud Roman Birgil otsesidet Prantsuse sõjaväeluureni, küll olid sellised kontaktid aga Tamsaril tänu relvakaubandusele.

Kui on olemas kaup ja nõudmine, hakkab tööle turg. «Salajase sõja» turul on küll oma spetsiifika - nii lubati Tamsarile esimeste andmete eest 90 USA dollarit, kuid seitse aastat hiljem kurtis ta Polpoli ülekuulajale, et pool tollasest rahast on ikka veel saamata. Sellest hoolimata haistis ta tõelise ärimehena salaluure rahalisi võimalusi, eriti kui samal ajal oli majanduskriis relvakaubanduse täielikult kokku kuivatanud. Ja ärimehena pani ta käima suurejoonelise, kogu Euroopat hõlmava luurekaubanduse.

Üldiselt kujutame me salaluuretegelast ette Bondi filmide superspioonina, kuid tegelikkusega on sel vähe pistmist. Tamsar ei olnud mingi James Bond, vaid osav ja asjalik kaupmees - omapära on ainult selles, et heeringate või saabaste asemel kauples ta luureandmetega. Seda tegi ta kõrgeimal tasemel.

Roman Birgi soovitusel sõitis Tamsar 1934. aastal Jugoslaaviasse, mida Mussolini Itaalia pidas oma peamiseks sõjaliseks vastaseks. Mustsärklastele oli võimalik maha müüa kõik andmed selle riigi kohta, kuid Tamsar tegi Belgradis tõelise leiu: juhuslikult tutvus ta ajakirjanik Nikolai Fevriga, kellel oli sidemeid ja tutvusi kogu Jugoslaavia ühiskonnas ning samal ajal krooniline rahapuudus. «Juhuslikuks» nimetas seda tutvust Tamsar ülekuulamisel Eesti Poliitilises Politseis, kuid on selge, et niisugused tutvused ei sõlmu iseenesest ja selliste sidemete loomine on sama hea kui sissepääsukaart kinnisesse klubisse. Täpselt nõnda hindas seda ka Itaalia mereväeluure, kellele Tamsar müüs esimesed Fevrilt saadud andmed. 1. juulist 1935 arvati Tamsar Itaalia sõjaväeluure palgale, mis hiljem tõusis 55 Briti naelani kuus (ca 1000 Eesti krooni - see oli vähem riigivanem Pätsi palgast, kuid rohkem kui Eesti peaministri palk; sõiduauto Opel Kapitän maksis tollal 4500 krooni).

Nikolai Fevr osutus ammendamatuks allikaks, mille täielikuks ärakasutamiseks lõi Tamsar veel kaks variallikat - neile maksti iga konkreetse teate eest ning Fevr ise oli itaallaste palgal 100 USA dollari eest kuus.

Luurekeskus Tallinnas

Edukas luuramine jugoslaavlaste järele lubas Tamsaril «päevakorrale võtta võrgu laiendamise küsimuse». Selleks asutas ta Tallinnas pressiagentuuri Balti Presse, mis edaspidi kujunes suureks luureagentuuriks harudega üle Euroopa.

1937. aastal seisis Hugo Tamsar laiaulatusliku, kogu Kesk-Euroopat katva luurevõrgu keskuses. Nagu ta ise tunnistas, hankis ta luureandmeid Jugoslaavia, Saksamaa, NSV Liidu, Tshehhoslovakkia, Kreeka, Türgi ja Inglismaa kohta, müües neid Prantsuse, Itaalia, Tshehhi ja Ungari luurele. Eesti Polpolis tunnistusi andes rõhutas ta eriliselt, «et ma kunagi pole Eesti vastu töötanud, küll aga olen katsunud temale kasulik olla ja olen püüdnud mõnegi küsimuse võimude ülesandel riigi huvides lahendada». Samas viitas Tamsar ka sellele, et lisaks kõigele muule on ta Eesti Poliitilise Politsei agent, kuid avalikes dokumentides jäeti see targu täpsustamata ja oma agentuurdokumendid põletasid politseinikud enne Eesti okupeerimist 1940. aastal.

Paratamatult tekib küsimus, kas Tamsar oli luuraja või aferist. Säilinud dokumendid ei näita teda kummaski rollis, vaid hoopis eduka ärimehena, kel õnnestus maha müüa kõik kättesattunu. Nii käis ta Riia täikal, kus leidis juhuslikult 1912. aastal välja antud Kroonlinna kindlustuste atlase. Pärast aastaarvu eemaldamist võis ka see hästi kaubaks minna. Paljutki oma agentide teadetest hindas Tamsar ise «hea ajaleheartikli tasemeks». Samas on selge, et Jugoslaavia territoriaalvette pandud miiniväljade plaanid või Saksa kergekuulipilduja tehnilised joonised oli esmajärguline luurematerjal, mille eest ta ei võtnud ilmaasjata tasu vastu.

Relvad Hispaania punastele

Rahvusvahelises relvakaubanduses algas seninägematu buum samal aastal, kui Franco rahvuslaste vastu sõda pidav Hispaania valitsus hakkas sajandite jooksul kogutud kullavarusid kasutades kogu maailmas relvi kokku ostma. Uues majanduslikus olukorras loobus ka Tamsar luureandmete ostust-müügist ja hakkas taas tegelema tuttava relvakaubandusega. Tollases Euroopas sai Rahvasteliidu järelevalve all relvi osta-müüa ainult lõppkasutaja sertifikaadiga nagu tänapäevalgi, kuid mõne eksootilise riigi saatkonnast muretsetud paberiga teostatud tehingud tõid vahendajatele korraliku kasumi. Tamsar müüs Hispaania punastele üle 100 miljoni vintpüssipadruni, 2000 kuulipildujat, 38 suurtükki ja 10 000 tonni nisu, teenides ise nende tehingute vahendamise eest üle 100 000 Eesti krooni.

Vahest polegi see väga liialdatud, kui ütelda, et ilma Eestimaa mehe Aleksius-Hugo Tamsari äritegevuseta poleks Hispaania vabariiklased suutnud kolm aastat kodusõda pidada. Sellega tegi ta enese teadmata teene Moskvale, kuid NKVD ei võtnud seda arvesse.

Pärast 1940. aasta juunipööret arreteeriti ka Poliitilise Politsei assistent Rõigas. Ülekuulamistel rääkis ta paraku kõike, mida teadis, ning muu hulgas seigast paar aastat tagasi, kui ta otsis läbi Tamsari korteri ja avastas seal luurematerjalid. Enne seda ei olnud Tamsar Nõukogude vastuluure luubi all - nüüd aga arreteeriti ta aega viitmata 4. oktoobril 1940 kui «rahvusvaheline imperialistliku luure agent».

Luurest taandunud

Tegelikult oli tollal nii luure- kui relvaäri Tamsari jaoks juba minevik. Pärast NSVLi-Eesti vastastikuse abistamise pakti sõlmimist 1939 hankis ta elatist mehaanilise pesukoja omanikuna. 50 töölisega suurettevõte tegeles Punaarmee baasivägede pesupesemisega. Juunipöörde järel see natsionaliseeriti ja arreteerimise ajal oli Tamsar töötu. 25. aprillil 1941 mõistis NKGB erinõupidamine Aleksius-Hugo Tamsari «spionaazhi eest» kümneks aastaks Gulagi orjatöölaagrisse. Sõja algul jõuti ta evakueerida Tallinnast Kirovi vanglasse nr 1. Järgmise aasta 25. mail registreeriti Vjatlagi Lesnoi linnas kinnipeetu A.-H. Tamsari surm.

Ta pidi surema sellepärast, et oli liiga ettevõtlik ärimees. Sama hästi oleks Moskva võinud anda talle Punatähe ordeni, sest Tamsari panus Hispaania punaste võitlusse oli tunduvalt suurem kui paarisaja Eesti punase, seikleja ja kriminaalse taustaga aferisti võitlus Internatsionaalses Brigaadis.