Sadamas saab proovida elektriautosid

Kolmapäevast reedeni kestva transpordikonverentsi raames saavad kõik huvilised külastada Vanasadamas 15-16. kruiisikaiääres seisvat Soome jäämurdjat Kontio. Sealsamas asub ka infotelk, kus tutvustatakse innovaatilisi sõidukeid ehk elektri- ja gaasiautosid. Nendega sõitmist saab soovi korral sadama territooriumil ja selle ümbruskonnas proovida.

Kui ma poleks enne kapoti alla vaadanud ja näinud seal kahte konkurenti - lisaks sisepõlemismootorile ka «elektrivurri», siis poleks Opeli elektriautosse istudes küll aru saanud, et tegu on sõidukiga, mis suudab hakkama saada ka puhtalt elektri peal toimides. Opel Ampera disain on nagu «päris» autol, salong avar ja ruumikas ning isegi pakiruumi puhul ei reeda miski, et selle põhja all peaks leiduma akud ning laadimisseadmed. Rooli taga on kõik samamoodi, kui tavaliselt automaatkäigukastiga autol, ainult tulesid-vilesid on hulga rohkem.

See tähendab, et kui auto helesiniselt hõõguvast nupust sõna otseses mõttes «sisse lülitada», särab armatuuril paras «kuusepuu» - see tähendab palju erinevat värvi tulesid-vilesid, mis kõik millestki teada annavad. Enamus on siiski nii-öelda aabitsa tasemel ja annavad sulle vaid rõõmsalt teada, et masin on valmis startima.

Ja start on vägev. Olles ka varem korra elektriautot proovinud, ei vaju jalg pedaalile kuigi raskelt, sest ega sellest ju suurt midagi loota pole. Kohe ärgitab aga autode müügimees usinamalt vajutama ja nii selgubki, et tõeline sõidumõnu algab kiirendusest, mis on Opelil muljetavaldav.

«Gaasi andes» ei vannu masin alla ja nii jooksevad vaid mõne sekundiga numbrid tablool 80-ni välja. Rohkem sel korral ei vajuta, sest sadama aed hakkab liiga kiiresti vastu tulema. Auto vedrustus on igati tavasõidukile omane, masin on parasjagu jäikade amortidega, aga äärmiselt mugav ning stabiilne.

Ilmselgelt võib sellise sõidukiga end teel muretult ja turvaliselt tunda, sest mingit ebameeldivustunnet ega harjumatust sõit ei põhjusta ja kuna sõidukil on varuks ka sisepõlemismootor, pole ka mingit kartust teele jääda. Puuduvad naginad ja kobinad ning muud ebatavalised hääled. Auto kapotialune väga ei üllata, ühe suure mootori asemel on seal kaks väikest, elektrimootor muidugi sisepõlemismootorist omajagu väiksem.

Pärast Opelit esimese generatsiooni Mitsubishi rooli asuda on päris naljakas tunne. Kuigi sõiduki kaal on oma saja kilo jagu suurem minu eelmisest isiklikust autost, Suzuki Jimny maasturist, tundub auto siiski rohkem «putka» moodi ja kobiseb nagu sadu tuhandeid kilomeetreid maha mõõtnud vana prantslasest pakiauto.

Ebakindlust aimub ka vedrustusest ja stabiilsusest, aga midagi traagilist ka ei ole, sest eks auto põhja alla kogutud akupakk suudab sõiduki «püstuvust» hoida ning tasakaal on hea. Väikeautole omaselt on ta pea olematu pakiruumiga, kus autojuhi lipsu ja pintsaku jaoks ruumi piisavalt ja paar portfelli ning kott toiduainetega mahuks ka muretult ära. Kapoti alla vaadata eriti siiski ei saa, kuna see pole mu fotokotist suurem. Kapotikaas on sama suur kui koti oma ja ega sealt suurt midagi paistagi. Selguse mõttes võib mainida, et auto mootor asub kusagil tagasilla piirkonnas põhja all, vähemalt väitis nii automüüja.

Tõsi, ka Mitsubishi kiirendab elektriautole omaselt hästi, seda aga omas võimsusklassis, sest kilovattide vahe Opeliga on päris suur. Sadamas ja ümber linnahalli tiirutades näitas auto vaatamata kobinatele ja kergusele siiski päris head stabiilsust ning linnaautolt pole suurt rohkem tahtagi. Ka Mitsubishi armatuurilt sai teada kogu info tema sõiduvalmiduse ja laetuse kohta ning mootori «tuuride» asemel lendas osuti tõsisema pedaalivajutamise puhul alatasa chargingu tsooni.

Kokkuvõttes võib öelda, et Opelit ja Mitsubishit ei saagi võrrelda, sest tegu on nii eri põlvkondade elektrisõidukite, aga ka eri klassi sõidukitega. opel on juba selgelt tavaline pereauto, Mitsubishi vana mudel aga pisike linnakulgur.

Lisaks veel häälest. Kui Opelil on siiski mingi vaikne mootoriurin koguaeg kuulda, siis Mitsubishil saab seda tekitada vaid nupuga. Muidu on selge ja ilus vaikus, mis tekitab himu auto roheliseks värvida ja metsateedele loomi pildistama minna. Jääme ootama neliveolist varianti.

Eelreklaamis lubasid korraldajad ka vesinikuautot näidata, kuid see polnud mingil põhjusel sadamasse jõudnud.