/nginx/o/2013/10/11/2534688t1hf495.jpg)
Paadunud pätile ei ole mõtet rääkida viisakusest, öelda, et «nii pole ilus». Selliste jaoks on õigusriigis seadused, politsei, kohtud ja vanglad. Tallinnas toimunu on seaduste, mitte heade tavade läbikukkumine, kirjutab hea valimistava valvur Urmo Kübar (vabaühenduste liit EMSL).
Kui keegi on – nagu mina – lapsest peale tahtnud saada ajakirjanikuks, õppinud ülikoolis võrdlevat poliitikat, töötanud mõnda aega parteikontoris ja seejärel pea kümmekond aastat huvikaitsega tegelevas vabaühenduses, siis võiks ju arvata, et valimised on tema jaoks oodatuim aeg aastas.
Et vähemalt poolteist kuud on ühiskonnas kõige olulisemaks teemaks kõik see, millest ta teoorias ja praktikas enim huvitunud on. Demokraatia festival või midagi.
Aga ei ole nii! Septembri keskpaigast, mil vabaühenduste liidus EMSL neljandaid valimisi järjest oleme tegelenud hea valimistava järelevalvega, pole olnud ühtegi päeva, mil ma oleks rõõmuga tööle läinud. Mil ma poleks lugenud nädalaid ja päevi, millal see ometi läbi saab.
Kuidas see kõik nii p...se on saanud minna? Kuidas on valimistest Tallinnas saanud õõvastav sõu, kus linnapea avab ühel päeval kolm liumäge ja koerte jalutusplatsi, teisel peab isegi taidlusülevaatuste standardite järgi piinlikku dialoogi vahtplastist kolossiga ning laulab Vabaduse väljakul laserikiirte sähvides humppa-valssi? Kus kandidaadi pildi ja valimislubadusega, linna rahast kinni makstud plakati kohta räägitakse sirge pilguga kaamerasse vaadates, et sel pole mingit pistmist valimisreklaamiga. Kuidas selliste mängude kaasategijatel ometi piinlik ei ole?
Kuidas on meilt röövitud valimised, mis idee järgi võiks tähendada põnevate visioonide väljakäimist, asjatundlike inimeste kirglikke debatte, plaanide poolt- ja vastuargumentide vaagimist, mille tulemusena me kõik targemaks saame? Kuidas on selle asemele tulnud hullud päevad, mil kandidaadid oma parimate külgede väljatoomise asemel
demonstreerivad seda, mis neis on kõige madalamat, ebameeldivamat, jälgimat?
Selle kõige üle ei ole mõistagi keeruline hambaid teritada, postitada vaimukusi Facebooki või naeruvääristada toimuvat iganädalastel hea valimistava «autahvlitel». Aga tegelikult on ju asi naljast kaugel.
Hea valimistava sõnastamise põhjus neli aastat tagasi toonase EMSLi nõukogu liikme Allar Jõksi eestvedamisel oli valimiste maine allakäik. Tava koosneb 11st küllaltki lihtsast põhimõttest, millest kinnipidamine kampaaniate ajal aitab tagada, et valimised oleksid sisukad, ausad, võrdsete võimalustega. Et valija saaks teha targa ja läbimõeldud otsuse.
Hea tava läbivaks põhimõtteks on lugupidamine valijast. Lugupidamine tähendab, et oma vestluspartnerit – kampaania on ju tegelikult valijaga suhtlemine, olgugi et sageli mitte otse, vaid läbi reklaamide, ürituste, artiklite, saadete, programmide – ei peeta ajudeta inimeseks, kellega saab kõnelda üksnes kingituste, hüüdlausete, trummipõrina, pidustuste, meelituste või hirmutamise abil.
Lugupidamine tähendab, et valijaid ei eksitata suvalistest teemadest rääkimisega, millega neil valimistel mingit pistmist pole. Et valijale ei hämata, etendades ministrina järsku ei-tea-kust tekkinud kirge linnavolikogus kommunaalprobleeme lahendama asuda. Et valijale ei valetata, pakkudes linna meediakanalites ühe erakonna propagandat.
Et valijale antakse võimalus talle esitatud väidete paikapidavust kontrollida ja vaagida plaanide realistlikkust, tuues näiteks välja ka kavandatava maksumuse ja rahastamisallika. Nõus, kõik ei ole sellest huvitatud või selleks suutelised, aga praegu isegi ei proovita!
Sel sügisel Tallinnas toimunud spektaaklitega peletatakse eemale ärksamat osa ühiskonnast. Neid, kelle jaoks kodanikuks olemine ei tähenda võimude tehtu tarbimist, vaid osalemist, kaasamõtlemist, panustamist.
Kuidas sa lähed rääkima tõsistest teemadest, kui su ümber sähvivad laserid, mürtsub muusika, lendavad droonid, hõljub Ülemiste vanake, jagatakse transistorraadioid ning siredad neidised löövad oma mantlihõlmu valla? Ei, sa ei lähegi.
Tähendab see hea valimistava läbikukkumist? Siiski mitte. Rikkumisi iseenesest on jäänud vähemaks. Viimaste riigikogu valimistega jõudis hea valimistava üldisse teadvusse, seda tunnevad kandidaadid, ajakirjanikud, valijad. Kogemata või ehku peale tehtud rikkumisi («proovin, äkki ei jää vahele») üldiselt enam pole ning selle üle võib kindlasti heameelt tunda.
Samas valijatest ülelaskmise ning linna eelarvest oma kampaania tegemise osas ei ole seekordsetele valimistele vastast.
Paadunud pätile ei ole mõtet rääkida viisakusest, öelda, et «nii pole ilus». Selliste jaoks on õigusriigis seadused, politsei, kohtud ja vanglad. Tallinnas toimunu on seaduste, mitte heade tavade läbikukkumine.
Ja ometi, ja ometi arvan, et on oluliselt parem elada ühiskonnas, kus normaalselt käitutakse seepärast, et tahetakse, mitte et seadused ja hirm karistuste ees seda nõuavad. Kui valijast lugupidamine võib ka kõlada arusaamatu kontseptsioonina, on ikkagi vähemalt üks hea põhjus, miks ka praegused rikkujad võiksid ise olla huvitatud hea tava järgimisest.
Kõik, mida praegu oma valimisedu nimel tehakse, tuleb teile hiljemalt järgmisel korral konkurentidelt tagasi. Nagu teie jälgite neid, hoiavad ka nemad pingsalt teil silma peal ning vaatavad, mis teie käikudest «läbi läheb», on ühiskonnas kui just mitte aktsepteeritav, siis vähemalt talutav. Küsige Vilja Savisaar-Toomastilt, mis tunne on, kui praegune Põhja-Tallinna linnaosa vanem kasutab samu võtteid, mis tema aastaid tagasi samal toolil istudes.
Kui Edgari kohviku või Reformierakonna tervisepäeva reklaamide väljamõtlejad peavad praegu peenikest naeru, et küll nad kavaldasid vahvasti välireklaami keelu üle, siis võivad nad arvestada, et järgmistel kordadel on samasugustega väljas ka teised tegijad. Ehk maksab mõelda sellelegi, et nõnda antakse ka oma valijatele signaal, et on okei omakasu huvides kokkulepetest kõrvale hiilida – mis ei pruugi hiljem omavalitsust juhtides just mugavaim olukord olla.
Siit tuleneb ka põhjus valijate jaoks hea valimistava rikkumistesse tõsiselt suhtuda. Nagu iga ostuga poest anname sisse tellimuse järgmise samasuguse kauba tootmiseks ja poodi toomiseks, ütleme oma valimisotsusega sama ka valimiskampaania kohta. Leides põhjendusi stiilis «jah, ega see ju ilus olnud, aga ...», võime olla kindlad, et järgmisel korral saame kõike seda mitte-ilusat veel oluliselt rohkem.