Viiteid kaasaegsele joonistusele kahe näitega

Kadri Asmer
, Kunstiajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Y-galeriis võtab kunstihuvilisi vastu rumeenlase Dan Perjovschi oma käega siinsamas täis joonistatud sein. Tema samalaadne looming hakkab kohe silma ka galeriis Noorus ja kunstimuuseumi viltuses majas, kui sinna siseneda raeplatsilt.
Y-galeriis võtab kunstihuvilisi vastu rumeenlase Dan Perjovschi oma käega siinsamas täis joonistatud sein. Tema samalaadne looming hakkab kohe silma ka galeriis Noorus ja kunstimuuseumi viltuses majas, kui sinna siseneda raeplatsilt. Foto: Kristjan Teedema

Kaasaegse joonistuse reeglid või õigemini reeglite puudumise määrab iga kunstnik ise ja oma loomingu siseselt. Suurim aegade jooksul toimunud nihe kunstis on ilmselt joonistuspinna liikumine esiplaanile.

Varasematel aegadel oli materjal teisejärguline ning töö puhul sai määravaks kunstniku meisterlikkus ja esteetilised kaalutlused, kuid kaasaegse joonistuse puhul on materjali valik üks esimesi katsumusi, millega kunstnik silmitsi seisab.

Teine määrav tegur on viis, kuidas tööd eksponeeritakse, ja kolmandaks joonistusstiil. Kunstniku idee või sõnumi teostus sõltub sageli kõigist kolmest komponendist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles