Militaarfilm – ajateenijad kui käsutäitjad

Foto: Marina Loštšina

Tavaline Eesti sügispäev – vahel paistab päike, vahel sajab vihma. Tavaline Eesti mets – mõned lehed on kollased ja juba maas, mõned püsivad kuidagi veel okstel. Vaikus. Metsatuka ääres, seal, kus kõrgeid puid eraldab lagedast põllust vaid hõredalt kasvavate põõsaste rida, liigub pikas rivis vaikselt poolsada meest, sõjaväevorm seljas ja relv käes. Nad teavad, et kusagil liiguvad neile vastu teise riigi mundris mehed, niisama vaikselt.

Mõlemal poolel räägitakse sama keelt, ka kodumaa on neil sama ja armastus selle vastu tugev. Nii tugev, et nad on nõus oma kodumaa vabaduse eest surma trotsides võitlema. Aga mitte nii, mitte nendes mundrites, mis on kästud selga panna, mitte teineteise vastu, vaid koos. Nende isadel see ju õnnestus. Aga sellist võimalust neil meestel ei ole – sest on aasta 1944.

“Vabadussõda oli oma olemuselt lihtsam – üks rahvas hakkas kaitsma oma maad ja võimalikku vabadust. Teise maailmasõja puhul ei olnud küsimus vabaduses. Suures mastaabis oli see suurte riikide omavaheline maailmajagamine, kus väiksed riigid said valida sita ja pasa vahel,” rääkis mängufilmi “1944” režissöör Elmo Nüganen ja lisas, et film, kus ei ole “omasid” ega “võõraid”, “häid” ega “halbu”, on omamoodi lepitamiskatse.