Karl Martin Sinijärv: heaoluühiskonna loksahtusi

Karl-Martin Sinijärv Foto: Liis Treimann

Kirjanik Karl Martin Sinijärv kirjutab värskes Õpetajate Lehes heaoluühiskonna loksahtustest.

Pagana hea elu on meil siin Eestis. Ligi pooled elanikest on kõigega nii rahul, et ei vaevu isegi valima minema. Ülejäänud siiski hääletavad, ent mitte eriti suurte muutuste poolt. Igav põhjamaa riik, nagu igatsetud? Tundub nii. Eesti jonnist on saanud isevärki eesti zen; kulg, ootus ja paigalseis tundmata tulemusega edengu asemel näivad ülemad kui hõbevara. Vaikimine kuld. Minnalaskmismeeleolu? No kas peab siis tõesti nii pahasti ütlema. Chill? Mugavustsoon? Meditatsioon?

Ma pole üldse nii kindel, et ühiskond vajab pidevat raputamist, ergastamist, äkšnit ja tramburaid. Pidev kursimuutmine viib suure tõenäosusega ringiratast seilamiseni või toob suurusjärgu võrra väsinumalt samma paika tagasi. Heal juhul kogemuse-paari võrra rikkamana, kehvemal puhul lihtsalt tülpinumana. Leebe loksumine pärituules silmapiiril terenduva heaolu suunas on kahtlemata mõnusam. Kõhusügamispäev ja nii edasi. No ja kui seda heaolu nii väga ei terendugi ning isegi silmapiir tundub terasemal vaatlemisel pigem uduje mähkununa, siis pole ju samuti viga. Loksumine on endiselt leebe ja kurss, nagu kuulda, jätkuvalt õige. Milleks muretseda?

Nõnda harjub sellegagi, et ehk päevake suvaliste valimiste järel kostab siit-sealt veel mõni «Oi, kurat…» või «Kuidas see nüüd sedasi juhtus…», aga mida päev eemamale, seda pigem «Noh, okei…», «Elu läheb edas…» ehk siis radikaalsemal juhul südamlik «Äähhh…». Noh, ja mõnes mõttes ju ongi okei ja eks elu lähebki edasi, ei ole ta seni veel kunagi tagasi läinud, ning mõnes teises mõttes on pidevalt äähhh. Samas, kui võtta jutuks enam-vähem ükskõik milline teema, mis konkreetsele isendile vähegi lähem või arusaadavam, tuleb üsna kohe välja, et olukord on märksa rohkem aaarghhhh kui awwwww.

Mulle jääb pisut mõistetamatuks, kuidas on kujunenud suhtumine, justnagu ei oleks võimalik midagi muuta ega kedagi valida, et paljud justnagu väga sooviksid valida, ent tahaksivad valida üksnes mingit abstraktset imeinimest selmet neid või tolmet noid, keda parasjagu võimalik. See suhtumine meenutab tegelast, kes vaatleb oma ülespidi pööratud pihupesi, keerab siis ühe peopesa allapoole ning ohkab siiralt: «Ma ei saa tööd teha, mul on teine käsi teistpidi…» Paneb seejärel käed tasku ja loivab minema. Tagasi mugavustsooni? Oleks see vaid nii. Pööra pilk kuhu tahes, ikka tuleb välja, et hirmsa ebamugavustsooniga on tegu. Kuigi vist piisavalt komfortaabli sellisega, et jumala pärast mitte ise midagi ette võtta.

Saan aru, et ühalt on va poliitika küllaltki räpane mäng – ja natukenegi räpasi asju on ju müügimeedial ääretult mõnus paari suurusjärgu võrra räpasematena paista lasta, lausa nii räpastena, et tark sinna ei torma. Ei saa aru, miks üldse on näiteks kohalike esinduskogude valimisi tarvis seostada poliitikaga – kui asja point ju igas konkreetses kohas selle konkreetse koha jaoks asjalikemad inimesed üles leida ja paika sättida. See on iseoma elu korraldamine, mitte poliitika. Sisuliselt võiks selline suhtumine toimida ka riigi tasandil. Kui meil Eestis päris poliitika asemel muudkui oskamatu poliitikamängimine välja kukub, ärme siis mängi. Seda mängu. Korraldame lihtsalt elu. Elu ju on lõpuks see, mis meid huvitab ja meile korda läheb. Jah, mitut eestlast ühe mütsi alla saada on võimatuvõitu – ka ühe suure vastalise vastu lähevad neli kuningat ikka uhkeis üksindusis, teadagi millise tulemusega – ent ärgem ajagem siis eestlasi ühe mütsi alla, vägisi. Igale eestlasele oma müts, igale kilplasele oma aken.

Asju, mida ära teha, on ju samuti väga mitu. Jagagem nad omavahel ära ja tehkem korda. Nii palju meid ju ei ole, et kõik kõigiga korraga räägitud ei saaks, eriti tänapäevaste suhtlusvahendite juures. Ei tasu nokkida üles olematuid tülisid ega neid kujuteldaval tarvidusel juurde ja välja mõelda, sest poliitikas just nagu peaks sedaviisi asjavärk käima. Võiks ju juba selge olla, mis asjad tegelikult tegemist tahavad, samuti see, kes millega hakkama saab ja kes millega mitte. Vaja vaid need kaks teadmist kokku viia ja vastavalt tegutseda.

Muidu pole loksumine varsti enam isegi näiliselt leebe ning inimesed on kõik ära kulunud. See hirm võiks liigutama panna küll. Ei tahaks ju ära kuluda, isegi üheskoos?