Harri Kivilo kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastuseks Ahto Lobjakase artiklile, et immigrantide nende keele ja kultuuri viljelemise korraldamine ja rahastamine ei saa olla riigi kohustus.
Harri Kivilo: iseseisvusmanifest ja Eestimaa rahvad
30. oktoober 2013, 01:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakase arvates riik ei oska siinseid venelasi kohelda «ühe iseseisvusmanifesti «Eestimaa rahwana» – kogukondlikult praeguste ja tulevaste kodanikena, kellel on legitiimsed keelelised ja kultuurilised mured.» (Postimees 21.10.13). Tema arvates iseseisvusmanifest kuulutas kõik eestlastega samal maa-alal elavad juudid, sakslased ja venelased Eesti Vabariigi loojateks. Tegelikult oli manifest Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu teadaanne, et alates 24.02.1918 eestlased ei soovi enam olla Venemaa alamad. Et eestlaste maa-alal elavad sakslased, juudid ja venelased ei hakkaks Venemaast lahkulöömise tõttu Eesti Vabariigi teostamist takistama, pöördutigi manifesti pealkirjas kõigi Eestimaa rahvaste poole. Manifesti pealkiri ei ole konkreetne lubadus. Kogu manifesti tekst kirjeldab vaid eestlaste põlvest-põlve edasikantud vabaduse iha ja eestlaste oma riigi loomise tahet. Teiste rahvaste ihadest manifestis ei räägita – küll lubati neile «kindlustada nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused». Aastal 1925 võetigi vastu maailmas ainulaadsena vähemusrahvuse kultuurautonoomia seadus. Kultuuromavalitsuse moodustasid ainult saksa (aastal 1925) ja juudi (aastal 1926) kogukonnad. Mingit riigi valitsemises osalemist too kultuurautonoomia seadus ei sätestanud. Ja manifestis ei ole sõnu ega lauseid, mis võimaldaks vähemusrahvusi pidada Eesti Vabariigi loojaiks.
Need tänase Eesti elanikud, kelle «legitiimsete keeleliste ja kultuuriliste muresid» Ahto Lobjakas õigustatuteks peab, ei saa väita et riigivõim toimib iseseisvusmanifestis lubatut eirates. Nii nagu Eesti Vabariik on aastast 1918 kuni tänaseni olemas olnud – pikka aega küll de jure staatuses – nii on ka manifestiga lubatud vähemusrahvuste õigused tänaseni kehtinud. Vähemusrahvuste õigused kodakondsuseta elanike kohta ei kehti, ja selle tava kohaselt toimib ka enamus riike. Riigi elu korraldamisest hoolijail on alati olnud võimalik hääleõiguslikeks kodanikeks saada. Siinsete venelaste keelelised ja kultuurilised mured põhinevad ilmselt vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduses ja vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonis määratu vääralt mõistmises. Nood dokumendid annavad vähemusrahvustele õiguse oma keelt ja kultuuri viljeleda, kuid neis pole määratud, et riigivõim peab tolle õiguse rakendamiseks vajaliku organisatsiooni looma ja seonduvad kulud kandma. Nii nagu teisteski lääneriikides on ka Eestis vaja sisserändajail oma keele ja kultuuri viljelemiseks vajalik personal ja raha või tasuta teenused ise muretseda. Erakooli seaduse kohaselt loodud koolides võib riik osa kulusid kanda, kuid vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni põhjal loodud koolides seda seadust ei saa kasutada.
Venemaa on mitme sajandi vältel püüdnud eestlasi venestada ja nii toimis ka Nõukogude Liit suunates okupeeritud Eestisse elama ümardatult 400 000 venekeelset isikut. Valdav osa neist on jäänud elama ennistatud Eesti Vabariiki. Seega tuleb järeldada et «keeleliste ja kultuuriliste muredega» venelased on siin ilma Eesti Vabariigi valitsuse kutseta – illegaalsed sisserändajad. Ilma isiklike avaldusteta on illegaalidele in corpore ilmselt antud alalise elaniku staatus, kuid see andmine ja Välismaalaste seaduse sätted enne 01.07.90 Eestis asunud välismaalastele töö- ja elamislubade andmise kohta on vastuolus kehtiva genotsiidi konventsiooniga ning seega õigustühised.
Praegu Eestis elavatest endise Nõukogude Liidu kodanikest kuulub suurem osa vene rahvusse ning ülejäänud on vene keelt kõnelevad teistesse rahvustesse kuuluvad välismaalased. Oma arvatavaid õigusi on asunud kaitsma ainult venelased – üksikult ja Eesti kodanikena, mitte organiseeritud kogukonnana. Eesti on kehtestanud Välismaalaste seaduse ja Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni koos selle ratifitseerimisseadusega ning neid tuleb pidada iseseisvusmanifesti pealkirjast ülim olevateks.
Ja enne kui hakatakse vene rahvusse kuuluvate Eesti kodanike omakultuuri viljelemise soove üksikasjaliselt käsitlema ja ühele «Eestimaa rahvastest» veelgi sobivamaks muutma, on vaja veel kord muuta rohkem kui tosin korda juba muudetud Välismaalaste seadust nii et see ei soodustaks illegaalset sisserändamist ega poleks vastuolus genotsiidi konventsioonis määratuga. Loomulikult ei saa, ja ilmselt keegi ei tahagi, hakata venelasi kogukonnana genotsiidis osalemises süüdistada. Küll võib aga genotsiidi õhutajaks pidada Eesti riigivõimu nimel toiminud isikuid, kes kuulutasid Eesti Vabariigi alalisteks elanikeks kõik Eestisse saadetud Nõukogude Liidu kodanikud – ilma tingimuseta et nad ei või osaleda mitte üheski toimingus, mis võib raskendada eesti rahvuse üle aegade püsima jäämist.
Praegu on vaja peatada tegevused, mis on vastuolus eespool nimetatud seadustega. Vastuolus senini tehtuga on Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni Artikkel 13, sätted 1 ja 2, milles pooled tunnistavad vähemusrahvusesse kuuluvate isikute õigust asutada ja juhtida oma erakoole või – täiendõppeasutusi kusjuures «selle õiguse kasutamine ei pane pooltele mingeid rahalisi kohustusi.»
Ilmselt on paljudel venelastel, aga ilmselt ka eestlastel jäänud märkamata et okupeeritud Eestis elanud venelaste majanduslik olukord oli aastaks 1992 kujunenud tunduvalt paremaks sellest, mis neil oleks olnud kui neid poleks siia saadetud. Okupeerimata jäänud Eesti oleks aga siis juba kindlasti kuulunud viie majanduslikult eduka Euroopa riigi hulka – Eesti ja Rootsi elustandardid olid ju aastal 1939 peaaegu võrdsed. Eestlaste ja venelaste vaheline rahumeelne vahekord on vaid siis võimalik, kui eespool nimetatud olukordi siiralt tunnustatakse. Täiesti kohatu on arvata et riigid kuhu immigrandid on asunud peavad tagama neile samad rahvusliku keele ja kultuuri viljelemise tingimused, mis neil olid oma kodumaal. Üldiselt paremaid elutingimusi otsivad immigrandid püüavad esmalt oma ütlemiste ja olemisega uues elupaigas lugupidamist pälvida; oma rahvusliku omapära viljelemist üldiselt enam tähtsaks ei peeta.
Ahto Lobjakas ja ta «legitiimsete muredega» kaasmõtlejad näivad uskuvat et osal Eestisse sisserännanutel on teeneid, mille alusel ei või neilt ja nende järglastelt võtta privileege, mis neil ja nende vanematel olid Nõukogude Liidu kodanikena okupeeritud Eestis elades. Selle usu kohane tegevus võib vaid põlisrahva ja sisserändajate vahelist vaenu tekitada – ja suurendada rahva riigist võõrandumist. Immigrantide oma keele ja kultuuri viljelemise korraldamine ja rahastamine ei saa olla - ja mujal ei olegi – riigi kohustus.