Delikaatselt salapärane Ader

Maria Aderi pilti võib kaduda.

FOTO: Alan Proosa

Maalikunstnik Maria Ader pakub eleegilist nostalgiat läbi koloreeritud pisarate. Seda sõna otseses mõttes.

Ta on maalimist õppinud mitmel pool: Tartu Ülikoolist alustades jõudis ta Ida-Londoni Ülikooli kaudu välja Eesti Kunstiakadeemiasse, mille lõpetas magistrikraadiga.

Üllatada Ader igatahes oskab.

Pritsmed maalil ei tähenda alati seda, et oled justkui Jackson Pollock 1940ndate lõpul. Pollock on värvikalt kirjeldanud, kuidas tema maalikunst ei sünni kunagi molbertil. Ta eelistas pingutamata lõuendi kinnitada kõvale seinale või põrandale. «Tunnen siis ennast lähemal, rohkem maali osana, sest nõnda saan ma kõndida selle ümber, töötada neljast küljest ja olla sõna otseses mõttes pildi sees...»

Ader on võtnud omaks peenetundelisema, delikaatselt naiseliku stiili, kus pilt osutub seinal justkui peegliks, mille sisse võib samuti uppuda – fotospetsiifiliselt loodud teos on kaetud omapärase klaasiga, mille tõttu iga kujutis ei ilmuta end terviklikult, olles vaadeldav vaid detailselt, erinevate nurkade alt. Lisaks on klaas performatiivselt, n-ö illustreeritud reaalsete pollocklike värvipritsmetega, milles peitubki ehk sõnum.

Teatud déjà vu efekt on Aderi piltidesse kindlasti kätketud: kunagi olen seda näinud, seal käinud ja seda teinud.

Nõnda on kirjas ka näituse «Château One’s Heart» eessõnas. Näituse pealkiri kannab ideed puhkusest, mida saadab tagasivaateline melanhoolia. Selles kõiges on peidus annus viha, ängi, nukrust ja kadunud armastust.

Prantsuskeelne château ei ole siinkohal otseselt tõlgitav «lossiks», nagu võib tunduda. Võib-olla siis ümberpööratult «õhulossiks».

Ader on leidnud selle, mida otsis David Lynch oma filmis «Kadunud kiirtee». See on segadusttekitav vaikus ja kaamos.

Võib tõesti tunduda, et sa oled eksinud tõelisse «Hukkunud Alpinisti hotelli», kus puudub vaid Sven Grünbergi muusika – sellises visuaal-psühhedeelses pildikeeles on võimalik ennast tõeliselt kaotada, aga teinekord hoopis leida, ka seda, mis on tõlkes kaduma läinud.

Esmapilgul tundub, et need taiesed sobiksid katma taustana mõnda kohvikuruumi, kuid see oleks liiga pealiskaudne lähenemine.

Mulle pakkusid Aderi tööd huvi juba tema 2009. aasta näitusel «Une femme est une femme». Ka siiani on Ader kätkenud oma teostesse teatava annuse varjatud saladust.

Fotokunstnik Marge Monko on 2001. aasta Tallinna fotokuu raames ilmunud kataloogis kirjeldanud, kuidas kaamera roll on foto tekkimisel vältimatu, aga siiski ei peaks tema tähtsust ülehindama.

Kaamera annab fotole iseloomulikud tunnused – perspektiivi, teravuse, heletumeduse jne. «... kuid informatsiooni, mida foto sisaldab, on tegelikult võimalik esitada lugematutel eri viisidel. See sõltub kaamera taga olevast inimesest – tema kogemustest, eelistustest ja suhtest fotograafiasse,» väidab Monko ja tema meelest teevadki need aspektid tavalisest maagilise.

Olles juhuslikult leidnud koristamise käigus selle kataloogi, avastasin, et see kõik kehtib ka Aderi tööde puhul. Ühendades maalikunstniku ekspressiivselt terava värvimeele fototehnika atribuutikaga, on ta saavutanud oma eksperimendi käigus üllatava, maagilise tulemuselt.

Kui Pollock oli eelmisel sajandil üks esimesi kunstnikke, kes kasutas pildi sünni köögipoole avalikustamist mitte ainult reklaami, vaid ka omaette kunstisündmusena, siis Ader oma näituse «kööki» ei ava.



Maria Ader

«Château One’s Heart»

Avatud 3. novembrini Tallinna Linnagaleriis

Tagasi üles
Back