Kuigi Eesti neli suuremat erakonda defineerivad ennast ise massierakondadena, näitavad valimiste tulemused, et nad ei oska või ei taha esindada ühiskonna mitmekesisust.
Kari Käsper: mitmekesine erakond võidab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Demokraatlik süsteem eeldab võimalust alternatiivide vahel vabalt valida. Kohalikud valimised näitasid vähemalt Tallinnas, et rahvusliku vastandumise kontekstis on demokraatlikud valikud piiratud ning tulemused seega pettumuseks peaaegu kõigile. See, et enamik erakondadest ei oska vene rahvusest valijatega suhestuda, on vaid jäämäe tipp.
Eelmise aasta 9. novembril soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetele oma allkirjaga poolehoidu deklareerides uskusid kõigi erakondade esindajad, et tõmbluku meetodit kasutavad lõppenud kohalikel valimistel kõik erakonnad. Sõna ei murdnud vaid Keskerakond, kes on tõmbluku meetodit kasutanud ka varem (mistõttu on ka nende riigikogu fraktsioonis teistest enam naisi). Võrdõigusvoliniku enne kohalikke valimisi tehtud analüüs näitas, et kui kõigis valimisnimekirjades kokku kandideeris ligi 40% naisi, siis naiste osakaal esinumbrite seas suuremates ringkondades oli vaid 17%.
Eesti poliitilise elu rahvuslik lõhestatus on olnud probleem taasiseseisvumisest alates. Sellest, kui pärssiv on Eesti arengule see, et suurel osal ühiskonnast ei ole poliitilist väljundit ning kõik valimised mööduvad mustvalge vene kaardi varjus, on kirjutatud ja kõneletud pidevalt. Sellest hoolimata ei ole ükski erakond võtnud vaevaks venelasi erakonna juhtkonnas tõsiselt esindada. Sotside juhatuse 23 liikmest on vaid kolm vene nimega, Keskerakonnal üks 16st, Reformierakonna juhatuses ja IRLi eestseisuses pole ühtegi venelast.
Muust mitmekesisusest ei tasu rääkidagi. Ka rahvusvahelise uudiskünnise ületanud mustanahalise Abdul Turay Tallinna volikokku valimine on küll lootustandev esimene pääsuke, aga jääb tõenäoliselt pikaks ajaks ainsaks näiteks. Avalikult homoseksuaalseid poliitikuid Eestis pole ühtegi, erakondade tippudest rääkimata.
Tahte korral saaksid erakonnad olukorda muuta. Mitmekesisust saab mitmesuguste meetmetega edendada, aga selle eelduseks on mõtteviisi muutus. Erakonnad peavad oma väärtustes esikohale seadma ühiskonna mitmekesisuse peegeldamise ja seejärel astuma konkreetseid ja tõhusaid samme, et seda saavutada. Seda mitte maailmavaate osas, vaid rahvuse, soo, puude ja muude tunnuste alusel. Naiste ja vähemusgruppide hulgas on iga poliitilise maailmavaate esindajaid, kelle valikud on suhteliselt ahtad või valivad paljud neist oma maailmavaate vastaselt seda ainukest erakonda või poliitikut, kes viitsib nendega kontakti luua ja seda hoida.
Tõmbluku meetodil kandidaatide nimekirja kokkupanek on näiteks tõhus viis, kuidas rohkem naisi poliitikasse tuua. Ka vähemusgruppe saab paremini kaasta, kui selleks on tahe ja konkreetne plaan. Migration Policy Group on kokku pannud vahendi migranditaustaga inimeste esindatuse ja võrdsete võimaluste tagamiseks erakondades. Esmatasandil tähendab see seda, et partei tunnistab vajadust peegeldada ühiskonna etnilist mitmekesisust, seejärel konkreetsete sammude astumist, et vähemustaustaga inimesi paremini lõimida, ning erakondade sisemiste protsesside muutmist, et saavutada tulemus, mis annab vähemustaustaga inimesele võrdse võimaluse poliitikas läbi lüüa.
Muutused peavad algama erakondade seest. Kui mõnigi neist võtab mitmekesisuse teemat tõsisemalt, võib see tähendada nende jaoks oluliselt suuremat häältesaaki ja kogu ühiskonnale liikumist demokraatlikuma valitsemise poole.