Ma käisin oksjonil

, kuninglik korrespondent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oksjonimaja säras tuledes
Oksjonimaja säras tuledes Foto: SCANPIX

Esmaspäeval oli Sotheby’se oksjonimaja siginat-saginat täis. Kohal viibis vanakraamikogujate eliit: Saudi Araabia prints Alwaleed bin Talal, IKEA omanik Ingvar Kamprad, Wal-Marti noorem pärija Jim Walton, Saksa säästumarketite omanik Karl Albrecht, Vene magnaat Vladimir Potanin ning hulk väiksema kaliibriga tegelasi.

Kõik puha tuttavad näod – meie, antiigihuvilised, oleme üks suur sõbralik vennaskond. Ehkki heitlused oksjonisaalis võivad teinekord üpris raevukaks muutuda. Sotheby’ses peab rahakott puuga seljas olema, seetõttu eelistan oste sooritada pigem Dalstoni täikal, seal on hinnad odavamad ja võltsinguid vähem. Sotheby’ses käin pigem seltskonna ja jookide pärast, mida kundedele maja kulul heldelt kallatakse.

Iga uustulnuk äratab Sothe­by’ses tähelepanu. Mulle jäi silma tagasihoidliku olemisega džentelmen – mitte niivõrd püknilise füsiognoomia kui iseäraliku riietuse poolest. Tundmatul olid jalas «hõbehallid» püksid, seljas kandis ta «elegantsete» revääridega mustvalget kampsunit, stiliseeritud «olümpiamotiividega» trikotaaž­särki ning hundimotiiviga valget «jopet». Nõnda originaalset kostüümi polnud ma varem näinud. Ehkki pärast Eurotunneli avamist, mille kaudu primitiivsetel rahvastel on lihtne Ühendatud Kuningriiki sisse imbuda, olen näinud mõndagi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles