Katkend: naine, kes tappis Jumala

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Meie aasta Siberis» ei ole ülimenuka, teleprodutsent Tuuli Roosma pere elu Siberis näidanud telesarja kirjeldus, vaid midagi enamat.

Tuuli Roosma ja filmimeister Arbo Tammiksaar jutustavad raamatus vaheldumisi sellest, mis saatest välja jäi. Inimestest, suhetest, emotsioonidest. Kaadritagusest elust.

Väikestele fännidele on lugemise õppimiseks trükitähtedega koomiksid, mis kajastavad kaksikute Andrese ja Kristjani tegemisi Siberis. Raamatuga on kaasas DVD kogu telesarjaga.

Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:

Naine, kes tappis Jumala

Arbo oli Vissarionile rääkinud, et tema usub Jumalat, naine aga mitte, ja esitanud küsimuse, et kuidas rääkida lastele, mis on pärast surma, kui naine nimetab teda valetajaks.
Valetajaks? Mis mõttes? Kus kohas? Millal?

Mul on võimatu ennast kaitsta. Aga ma ei arva ju nii! Ja ma ei nimetaks laste ees nende isa iial valetajaks muidu, kui ainult naljahoos, ja siis on see ka selgelt eristatav. Aga huumor Jumala palge ette Arbo küsimusega koos ei jõua. Olen jõuetu.

Nojah, on nagu on. Las küsib, mis huvitab. Kui see sai sedasi küsitud, ju ta siis nii tunneb. Aga ma ei saa aru, miks tema emotsionaalsed väljapursked ei läbi enam mõistuse kontrolli. Ta tuleb usklike keskele ja kuulutab, et tema naine ütleb, et nende Jumal on surnud. Millega ta mõtleb? Kui tema pere kohalolu eesmärk siin on olnud näidata, et filmitegija ei ole pealiskaudne läbijooksik, et meil on tõsised plaanid, et me elame nii nagu nemad, siis… ahhh.

Maša tuleb õhinal meile. Ta on nii õnnelik, et Arbo sai Vissarioniga intervjuu, sest ta olevat juba pikalt palvetanud, et see juhtuks.

«Nüüd algavad Arbo elus Ameerika mäed. Toimub suur muutus. Vissarion muudab su saatust, tahad sa seda või ei,» ning kiidab taas, et me ei pea oma perega õnneks muretsema, Arbo on valguse teel ja võtab meid ka kaasa. Ei, Maša, Arbo juba lendas Jumala juurde. Lapsed võtab ta võib-olla kaasa, aga oma naise jätab küll kaugele maha. Täna õhtul on intervjuu vaatamine, eks saad ka näha.

ARBO:

Ringsaalis on kõik valmis seatud. Kõlarid. DVD. Telekad kontrollitud. Töötavad. Mulle abiks määratud Kolja katab delikaatselt kõrvad või väljub, kui testin videot intervjuuga. Kõik teavad, et seda pöördumist võib vaadata vaid ühe korra. Alguses saabusid minu poole mõned vähem-informeeritumad ning palusid endale intervjuu fläšku peale panna, kuid see korralagedus lõpetati ilmselt kellegi sekkumise tulemusel õige pea.

Vaatamise alguseni on jäänud veel tund. Täpselt jõuan, arvan ma, ja ronin neljakäpakil meie sauna, kus naine-lapsed juba ees. Lapsed mulistavad rõõmsalt vannis, Tuuli peseb nõgeseleotisega juukseid ja mina hiivan end madalale lavale, mille all haigutab mullane auk. Äravool. Lapsed pritsivad lesivat pühameest vanniveega. Imelik, et nad aru ei saa, et ma pole enam see nende issi, vaid SEE, KELLEGA ON RÄÄGITUD.

Tuuli ja minu vahelt on aga must kass läbi jooksnud. Ma olen talle rääkinud, mis vastust ma nõutasin Vissarionilt meid puudutavas küsimuses ning ta on perekonnaasjade ilmarahva ette vedaja peale vihane. Häh, ise idealiseerib siinseid suhte lahendamise skeeme ja nüüd pirtsutab! Suuremat juttu me igatahes ei tee, kui ma uksest väljuma hakkan.

Ja siis see juhtubki.

Pragudest õue vihisev niiske aur on jäätanud sauna ukse nii, et selle lahtisaamiseks peab kõvasti põrutama. Ma põrutangi ning keeva vee kopsikust Tuuli käes läigatab kõrvetav juga mu kannikatele. Röögatan valust. Põrgupiin!

Lapsed on vannis püsti karanud, et mitte kaotada silmapilkugi toimuvast koomuskist, Tuuli vabandab moka-otsast ja mina ainult kiunun. Kiunun ja kiunun. Noh ja ongi vasak (suhteprobleemid naisega) kannikas ära põlenud! Tulipunane kui kurask! Hõõrun seepi kuumavale taguotsale ja kihutan ruiates üle hoovi tuppa.

Viskun maoli voodisse ja ägisen summutatult patja. Pisarad hakkavad voolama. Ma olen kindel, et Tuuli tegi seda meelega. Ta on kade, et mul oli kohtumine Vissarioniga ja et ma täna intervjuud näitan. Kade-kade-kade! (Saan preemia lollidele oletustele spetsialiseerunud instituudilt.)

Jõllitan jahmunult oma tagapalgeid peeglist. Pilt on kole. Lehvitan leevendust otsides kummutilt kahmatud dokumendimapiga endale tuult ja vean eelseisvale kannatusele mõeldes näo viltu. Pükste jalgasikutamine nüüdseks krimpsu tõmbunud nahale on kindlasti väga meeldiv kogemus.

***

Ringsaalis on vaatamist alustatud ilma minuta. Seni, kuni ma kodus vähkresin ja end rullisin, on Kolja DVD käivitanud. Siin on palju rahvast. Saal on istujaid ja seisjaid puupüsti täis.
Vaatan kohaletulnute keskendunud nägusid, millega Õpetaja iga väiksematki liigutust või sõna loetakse ning tunnen, kuidas mu ahter kuumab, nagu oleks seda peksupingil rihmutatud. Olen oma karistuse juba ette saanud, kui hakkan ekraanil Õpetajale Tuulitki puudutavat küsimust esitama.

Jälle olen ma head soovides sita kokku keeranud. Neetud vasak külg.

TUULI:

Järgmisel hommikul lähen lapsi lasteaeda viima. Juba uksel imestab Kolja, et kas ma tõepoolest üldse ei usu Jumalat. Ja vangutab mulle kaasa tundes pead. No nii.
Siis saan mama Ljuba käest riielda. Esimest korda saan siin üldse riielda! Jah, ma olen kogenud nõudlikke pilke või sõbralikke soovitusi. Aga nüüd saan siin sõnadega halastamatult tuuseldada! Nagu laps! Ei, laste kallal siin ei võeta. Nagu inimene, kes on Jumalat teotanud. Püha issand! Mul ei ole oma kaitseks midagi öelda. Minu küsimus on viidud Vissarioni ette, Õpetaja on rääkinud ja see on lõplik.

Õnneks ei ole minu tööpäev mamotškana ja ma põgenen koju. Sellel sajal meetril, mis lahutab lasteaeda minu pääsemisest nelja seina vahele, saab mind kätte naabrimees Serjoža.
Muu hulgas kõmistab ta: „Ole valmis suurteks muutusteks! Arbo tahab siia tagasi tulla!”
Ka Sveta on platsis. Ta tahab jagada häid raamatuid, mis annavad nõu, kuidas rääkida lastele Jumalast.

Aiavärav paugatab mu selja taga kinni. Kodus! Abiks ikka, ehkki see ei ole päris kindlus, sest uks ei käi lukku ning volilt võib igal ajal sisse astuda veel keegi, kes tahab mõista anda, et mul oleks aeg Arbo lahti lasta ning lubada tal siin uut elu alustada.
Arbo kobis juba varavalges Mäele koos oma aupaistega.

Mina olen naine, kes tappis Jumala.

***

Ärkan kella kahe paiku öösel kohutavalt haigena. Pea lõhub valutada, kurk kriibib, ninast voolab midagi. Õnneks pole see veri. Ravimtaimed ei aita, on vaja midagi kiiret ja tõhusat.

Otsin läbi kõik sahtlipraod ja Arbo taskud, vaatan ka kapi alla, et äkki on mõni tema tablettidest sinna kukkunud, aga ei midagi. Keedan suure laari raudrohuteed. Joon sisse. Söön mett peale. Miski undab peas. See undamine läheb järjest valjemaks. On see mu peas või undab ka päriselt kusagil miski? Käin õues kontrollimas. Ei midagi.

Toas tundub jälle, et maja ees seisaks nagu töötava mootoriga Moskvitš. Aken on jääs, välja ei näe. Lähen värava peale vaatama. Ikka ei midagi.

Undamine ON minu peas.

Uinuda saan uuesti alles kell 7 hommikul.

***

Magan pikalt. Lapsed on õnneks mõistvad ja magavad koos minuga. Lasteaeda ma neid viia ei suuda, ehkki kardan, et nad lähevad nelja seina vahel hulluks ega anna mu niigi lõhkuvale peale vajalikku puhkust. Aga hirm on asjatu, Andres ja Kristjan on väga mõistlikud ja toredad kaaslased, isegi põetajad. Jagavad mulle tervisekaarte (ärtu üheksa ja poti kümme) ja on jooksupoisteks. Ka väljaviskajateks kui vaja, saates ukselt tagasi neid, kes tulevad meie küla kõige kuulsamat meest Arbot otsima, et ta oma vahetut kogemust ka nende peale paista laseks. «Papa netu, papa na gore. A mama doma. Mama bolna,» seletavad nad läbisegi.

Lõunasest tukastusest ajab mind üles järjekordne koputus. Lapsed jooksevad tulijale varmalt vastu ning häälest tunnen ära valgusest toituja. Ta tuleb muidugi Arbot otsima ja tahab nüüd, et Õpetaja intervjuu talle fläškule pandaks. Ka temani kaugesse laande on jõudnud kuuldused suurest imest, Arbo kui väljavalitu ja Õpetaja kohtumisest, aga mitte keeld, et intervjuud jagada ei tohi. Nojah, Serjoža ei kuulu Perre. Tema jaoks liiguvad uudised aeglaselt.

Lapsed kannavad ette oma nüüdseks juba pähe kulunud tiraadi, mis räägib isa Mäelolekust ning ema haigusest. Serjoža jääb hetkeks nõutuks, aga edasi astuda ka ei tihka. Lubab siis mõni teine kord tagasi tulla ja lahkub. Mõne hetke pärast on ta siiski taas uksel ja uurib, et kas haigel emal on ehk abi vaja. Olen väga lähedal, et abi vastu võtta, sest tegelikult oleks vaja puid tassida ja vett tuua küll. Ning ühtlasi oleksin tallegi valmistanud rõõmu võimalusega kasulik olla. Ent mulle meenub, et vaid nädala eest küsiti hommikuses ringis, et kas kellelgi naistest on sellesama Serjoža vastu pretensioone. Ta olla üksikuid naisterahvaid nende kodudes kimbutamas käinud. Valetasin voodist, et abi pole vaja.

Mul on jamasid selletagi küll.

Peas ikka undab.
 

Raamat: «Meie aasta Siberis»

Autor: Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar

Toimetaja: Pärle Raud

Väljaandja: OÜ Reede

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles