Katkend: kõverad naelad

«Meie aasta Siberis» ei ole ülimenuka, teleprodutsent Tuuli Roosma pere elu Siberis näidanud telesarja kirjeldus, vaid midagi enamat.

Tuuli Roosma ja filmimeister Arbo Tammiksaar jutustavad raamatus vaheldumisi sellest, mis saatest välja jäi. Inimestest, suhetest, emotsioonidest. Kaadritagusest elust.

Väikestele fännidele on lugemise õppimiseks trükitähtedega koomiksid, mis kajastavad kaksikute Andrese ja Kristjani tegemisi Siberis. Raamatuga on kaasas DVD kogu telesarjaga.

Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:

Keegi rääkis, et sääsk tunneb ära, kui sul on mingi organ haige. Ja siis ta mõjutab sind. Ravib.

Kõverad naelad

Istume telklinnakus pingil ja taome naelu sirgeks. Neid on tohutud kastitäied, mis korjatud kokku kõigist peredest. Kruvisid kasutatakse siin suhteliselt vähe, nael on odavam ning nii me istume ja sirgestamegi neid, mis on löömisel ja väljatõmbamisel kõveraks läinud. Mõni on ühe hoobiga lömastatud, teist on näpitsatega väänates ja haamriga toksides puusse meelitada püütud. Tulutult. Igal oma iseloom. Vaheldusrikas, lihtne töö, konti ei murra. Päike paistab, pea puhkab.

Minu sõber Sergei (vist kuueteistkümnes Sergei, kes siin mu sõber on) kergitab aeg-ajalt oma põlvist väljaveninud dressipükse ja kombib valulikul ilmel jalgu. Lihtsalt kombib, sest kratsida pole seal midagi – mõlemad sääred on sõna otseses mõttes verilihal. Kohutavalt tursunud ka. Doktor Tammiksaar minus pakuks igal teisel juhul diagnoosiks gangreeni ja prooviks mõlemat jalga kohapeal amputeerida, kuid ma tean tegelikku põhjust. Ka minu enda jalad on sarnased. Tõsi, sada korda vähem torgitud.

See õudus on moškade, kõige pisemate kihulaste töö. Neid on siin kolme sorti ja kõige pisemad on kõige mürgisemad. Piisab ühest hammustusest, et pistekoha ümbrus läheks viie sentimeetri raadiuses paiste ning hakkaks metsikult kihelema. Kui neid pistjaid on aga sadu, siis ei jäägi enam tursumata kohta.

«Valutab?» pärin ma osavõtlikult.
Sergei kehitab õlgu ja tõmbab sokid üle püksisäärte. Ta suhtub oma hädasse rahulikult.
«Ise olen süüdi,» teatab ta.
«Milles sa süüdi oled?»
«Ju mul on halvad mõtted. Tead, miski siin ei juhtu niisama.»
«Siis peaksin mina olema täitsa ära söödud.»
«Ma ei usu, et sa halba mõtled.»
Seda ei usu siin teistest muidugi keegi.
«Mina ei usu, et SINA halba mõtled. Sa pole selleks võimelinegi,» ütlen vestluskaaslase siirale valskuseta palgele pilku heites.
«Ei tea. Ta võis mind ravima ka tulla.»
Uut huvitavat infot tuleb ohtralt peale.
«Tuli süsti tegema?» (Ettevaatust irooniaga, Arbo! Sinu torge ei ole ravitav.)
«Ei, miks süsti. Keegi rääkis, et sääsk tunneb ära, kui sul on mingi organ haige. Ja siis ta mõjutab sind. Ravib.»

«Keegi rääkis» on siin üks kõige mõjusam argument igasuguste teooriate toetuseks. Keegi rääkis, et Alaskal elab lendav munk. Keegi rääkis, et ühes porgandis on rohkem energiat kui kümnes sidrunis.
«Kui nii, siis peaks olema lihtne haigusi diagnoosida. Sääsk hammustab paremat kätt ja kohe on selge, et sul on neerud haiged. Hammustab vasakut kõrva – teil on süüfilis!»
Sergei naerab ja ei solvu.
Võtan tuld.

«Ei tõepoolest! Moškad on sind ära närinud ja sa ütled, et nad ravivad sind. Siis sa peaks täiesti terve olema. Ma tahan ka terveks saada. Mul näiteks valutab praegu jalg. Mis sa naerad? Naera-naera! Mis koha ma pean hommikul paljaks võtma, et sääsk seda raviks?»
«Kumb jalg sul valutab?»
«Vasak.»
Sergei muutub imelikult tõsiseks.
«Sul on naisega probleeme.» Tema häälel on vanatestamentlik kõla.
Mida põrgut!
«Aga kui mul valutaks parem jalg?» õiendan ma vastu.
«Suhteprobleemid mehega. Kui midagi on valesti sinu vasaku poolega, siis see on alati naise pool. Südame pool. Meeste pool on parem pool.»
«Siis on kõik haigused suhteprobleemid?»
«Kõik haigused on suhteprobleemid,» kinnitab ta varmalt.

Vaatan mõtlikult roostes naela, mida hoian vasaku käe näppude vahel pakul. Parema käega kaalun vasarat. Pagana ettevaatlik peab olema…
 

Raamat: «Meie aasta Siberis»

Autor: Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar

Toimetaja: Pärle Raud

Väljaandja: OÜ Reede