Katkend: uus maja, uued naabrid

«Meie aasta Siberis» ei ole ülimenuka, teleprodutsent Tuuli Roosma pere elu Siberis näidanud telesarja kirjeldus, vaid midagi enamat.

Tuuli Roosma ja filmimeister Arbo Tammiksaar jutustavad raamatus vaheldumisi sellest, mis saatest välja jäi. Inimestest, suhetest, emotsioonidest. Kaadritagusest elust.

Väikestele fännidele on lugemise õppimiseks trükitähtedega koomiksid, mis kajastavad kaksikute Andrese ja Kristjani tegemisi Siberis. Raamatuga on kaasas DVD kogu telesarjaga.

Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:

Arbo, uues majas ühel pool elab ennustaja ja teisel pool nõiamoor. Äkki see ilus tareke on lihtsalt lõks?

Uus maja, uued naabrid

Kaalume pikalt, kumb on olulisem, kas suurepärased naabrid või suurepärane maja. Kahju on lõhkuda meie väikest kooslust Tanja ja Mišaga. Aga hilja. Täna ilmus meie vana maja üle vaatama ja üürikokkulepet sõlmima sepp Simkin oma naisega. Nad tulevad metsast ja otsivad talveks ulualust. Tehing käis kiiresti: maja meeldis, löödi käed ning meie peame välja kolima.
Niisiis, 1. septembrist on meie aadress Mira 32.

Mis ootab meid ees uues majas? Kui ühelt poolt naabrid on Ksusja vanemad Maša ja Serjoža, kes koormavad meid ootustega enda ilmutuse täidemineku osas, siis naaber teiselt poolt paistab olevat hoopis pöörane.

Kohtan teda, kui käin maja üksi üle vaatamas. Ilmselt on ta terav kõrv tabanud teiselt poolt tara liikumist, igatahes kargab uudishimulik vana-inimene majapidamisi lahutavale plangule.
«Kes need on?» kraaksatab baba Njura nõudlikult. Ei saagi aru, kas ta jääb seletusega rahule või mitte. Igatahes lisab ta: «Näe, baba Katja on surnud. Nüüd olen mina kõige vanem eit selles külas!» Ma ei saa aru, mida ta öelda tahab, aga kõlab igatahes ähvardavalt. Selgub, et baba Njura on siiski alles 75, ehkki välja näeb nagu 100. Tema nägu on üleni kaetud kõikvõimalike armide, punnide ja sügavate kortsudega. Ent tema tahumatud kandilised liigutused on käbedad. Kiirus, millega ta plangule kargab, sõnu tulistab ja neid oma vehkiva konksus sõrmega rõhutab, teeks kadedaks isegi Venemaa parima sprinteri.

Liigume tuppa. Hetke pärast on seal koputamata ka baba Njura. Ma ei imestaks, kui ta oleks üle kahemeetrise plangu karanud. Riietus on sportlik – jalas kõverad dressipüksid ning seljas T-särk kirjaga «Tenerife». Äsja trennist, proua tõkkejooksja? Njura haarab tabureti, tõmbab istumise alla ja võtab mind oma väikeste silmade sihikule. Mul hakkab kõhe. Proovin temast mitte halba mõelda ja just nüüd, kui tundub, et see vanamutt suudab mõtteid lugeda, vormuvad kõige koledamad: Kui jube moor! … Ei, ma mõtlen temast ju hästi … Aga milline võigas punn! … Ta on kindlasti hea inimene … Ta küpsetab meile tutvumiseks mädapiruka!
Oeh, andke mulle uus pea!

Kaks päeva hiljem jagan tärganud hirme Mäelt saabunud kaasaga:
«Arbo, uues majas ühel pool elab ennustaja ja teisel pool nõiamoor. Äkki see ilus tareke on lihtsalt lõks?»
«Ise sa tahtsid sinna kolida,» ei leia ma Arbolt lohutust. Ah, mehed, ei oska nad ka korralikult asju siia- ja sinnapoole arutada.
Hakkame Tanjat ja Mišat kindlasti igatsema. Tanja on juba praegu väga kurb.
«Ärge minge ära,» ohkab ta taas meie ahju ees teekruusi mudides, kui meie asjad on pakitud ning istume veel enne teeleminekut. Jah, meil oleks koos tore talv olnud.