Gazpromi vankuv Euroopa gaasimonopol

Foto: SCANPIX

Kildagaasibuum, LNG ning ELi karmimad konkurentsireeglid räsivad Gazpromi, nüüd ähvardab uus löök – Vahemere idaosa ja Kesk-Aasia gaasi saabumine Euroopasse. 

Vahemere põhjast – peamiselt Iisraeli, aga ka Küprose ja Gaza sektori territooriumilt – on USA firma Nobel Energy eestvedamisel viimasel mõnel aastal avastatud 1,1 triljonit kuupmeetrit gaasi. Nüüd arvatakse, et kokku on Vahemere Levanti piirkonnast, kuhu ulatuvad ka Liibanoni ja Süüria territoriaalveed, võimalik ammutada 3,5 triljonit kuupmeetrit.

Iisrael alustas gaasitootmist märtsis ning Küpros kavatseb jõuda selleni mõne aasta pärast. Arvatakse, et 2020. aastast suudaksid nad eksportida kuni 20 miljardit kuupmeetrit aastas, kuid selleks vajaliku infrastruktuuri rajamist takistavad piirkonna riikide pingelised suhted.

Iisraelile oleks gaasi Euroopasse eksportimiseks kõige odavam ehitada juhe Türki, sest sinna on plaanis rajada Euroopasse kulgev juhe. Paraku on Iisraeli-Türgi suhted kehvad. 2010. aastal hukkus Iisraeli rünnakus Gazasse suunduvale abilaevale kaheksa Türgi kodanikku. Naabrite tüli valguses hellitab Küpros lootust, et Iisrael ehitab juhtme hoopis Küprosele rajatava LNG terminalini, millest kulgeks omakorda juhe Kreekasse.

Nii plaanib Küpros koos Noble Energyga rajada 2021. aastaks oma pinnale 6–8 miljardi eurose LNG terminali. Teisalt pole Iisrael veel maha matnud lootust gaasi Türgi kaudu eksportida. Arvatakse, et ehk just seetõttu palus Iisraeli peaminister märtsis 2010. aasta rünnaku eest lõpuks vabandust. Türgi aga nõuab suhete normaliseerimise eeltingimusena ka blokaadi lõpetamist Gazas, kus Iisrael juba mitmendat aastat gaasivarude arendamist takistab.   

Vahemere gaasi eksport või uued sõjad

Jõukuse asemel võivad gaasivarud viia Vahemere riigid hoopis sõjani, sest mitmed neist pole oma territoriaalvete piirides kokku leppinud. Näiteks peab Iisrael enda vetesse ulatuvaks ühte aladest, mille gaasiuuringuteks Liibanon septembris hanke välja kuulutas. Riigid on pöördunud oma õiguse saamiseks ÜRO poole, kuid nii Liibanoni rühmituselt Hezbollah kui ka Iisraelilt on kõlanud ähvardused oma territoriaalvett kõigi vahenditega kaitsta. Mäletatavasti sõdisid Iisrael ja Hezbollah alles 2006. aastal.

Küprose gaasirikkuste ammutamist võib aga hakata takistama konflikt Türgiga saare põhjaosa pärast, kus Küprose türklastel on oma riik, mida tunnistab vaid Türgi. Kui Noble Energy 2011. aastal Küprose vetes gaasiuuringuid alustas, saatis Türgi demonstratiivselt lähedusse enda uuringulaeva koos kahe sõjalaeva ja hävituslennukitega. Türgi on öelnud, et ei luba mingil juhul gaasieksporti enne, kui Põhja-Küprose küsimus on lahendatud. Levanti lähedal lahvatas gaasiuuringute tõttu aga jaanuaris konflikt Türgi ja Kreeka vahel, sest Türgi olevat andnud lube uuringuteks Kreeka vetes. Kreeka on esitanud ÜRO-le protestinoodi.

Eksperdid ütlevad, et gaasirikkus võib piirkonna riike koostööle motiveerida, nii nagu EL sai kunagi alguse koostööst söe- ja terasesektoris, või ka olemasolevaid konflikte süvendada. Näiteid, kus maavarad on rahvusvahelisi konflikte süvendanud, ei tule kaugelt otsida.

Nimelt arvatakse, et üks põhjuseid, miks Lähis-Ida riigid Süüria konfliktis aktiivselt üht või teist poolt toetavad, peitub gaasi infrastruktuuris, mis sealt võiks läbi kulgeda. Nimelt soovib Katar oma gaasi Iraagi, Süüria ja Türgi kaudu Euroopasse toimetada, kuid Süüria president Bashara-Assad selleks 2009. aastal luba ei andnud. Praegu ekspordib Katar enamiku oma gaasist LNGna, kuid seda kandvad tankerid peavad sõitma läbi Hormuzi väina, mida Iraan on ähvardanud sulgeda.

Otse Iraagist juhtmega gaasi Türki transportimine oleks keeruline mägede ning rahutu Kurdistani tõttu. 2011. aasta suvel nõustus Assad aga hoopis Iraanist lähtuva gaasijuhtme ehitamisega läbi Süüria territooriumi Liibanoni ja sealt Kreekasse. Toona peatas kodusõda juhtme rajamise plaani. Üldiselt toetavad piirkonna šiiitlikud riigid selles sõjas üht ja sunniitlikud teist poolt, kuid nende sekkumine Süüria siseasjadesse ei oleks ilmselt nii aktiivne, kui mängus poleks ka gaasijuhtme rajamisega seotud majanduslikud huvid. Nii on Katar väidetavalt kulutanud suuri summasid Süüria mässuliste rahastamiseks ning tema püüdlusi toetab ka Türgi, samas Assadi toetuseks võitlevad Süürias iraanlased.

Mitmed riigid on asunud tugevdama oma sõjalist kohalolekut piirkonnas. 2011. aastal sisenesid Iraani sõjalaevad esimest korda alates 1979. aastast läbi Suessi kanali Vahemerele. Venemaa saatis kevadel Vahemerele alalise üksuse, mis peagi kasvas 11 sõjalaevani. Iisrael aga plaanib hankida mitu uut sõjalaeva gaasiväljade kaitseks. Nii on keeruline ennustada, kas Vahemere piirkonnast on lähiajal oodata gaasi eksporti või uusi sõdu.

Trans-Aadria juhe toob Kesk-Aasia gaasi Euroopasse

Selles võib kindel olla, et peagi hakkab Kesk-Aasiast gaasi ilma Venemaa vahenduseta Euroopasse liikuma. Mullu leppisid Türgi ja Aserbaidžaan kokku Trans-Karpaatia gaasijuhtme (TANAP) ehitamises endi vahele. Aastas 16 miljardit kuupmeetrit transportida suutev TANAP on kavas ühendada Trans-Aadria juhtmega (TAP), mis liigub Türgist läbi Kreeka ja Albaania Itaaliasse.

Selle juhtme esialgne mahutavus tuleb 10 miljardit kuupmeetrit, sest Türgi tahab 6 miljardit kuupmeetrit Aserbaidžaanist tulevat gaasi endale jätta. Gaas peaks läbi umbes 5,5 miljardit eurot maksvat TAPi, milles on osalised Šveitsi Axpro, Norra Statoil ja Saksa E.ON, hakkama Euroopasse liikuma 2019. aastal. TAPi rajamine teeb suurt heameelt Kreekale, sest see toob riiki tuhandeid töökohti ja transiiditulusid.

Aserbaidžaani gaasivarusid arendava konsortsiumi juunikuine otsus eelistada TAPi on paljude hinnangul aga surmahoop Nabucco juhtme plaanile, mis samuti nägi ette Aserbaidžaani gaasi läbi Türgi Euroopasse toimetamist. Pärast TANAPis kokku leppimist loobuti Nabucco idaosast ning kärbiti 31 miljardi kuupmeetrise juhtme mahutavust 10 miljardi kuupmeetrini, kuid ikka jäi see veidi kallimaks kui TAP, mis lõpuks valituks osutus. TAPi geopoliitiline mõju on aga väiksem, sest erinevalt läbi Balkanimaade Austriasse kulgema pidanud Nabuccost hakkab see gaasi transportima Lõuna-Euroopasse, mille sõltuvus Vene gaasist pole suur.

Euroopa Komisjoni arvates võib Nabuccost siiski veel asja saada. Seda näiteks juhul, kui õnnestuks ehitada gaasijuhe läbi Kaspia mere põhja Türkmenistanist Aserbaidžaani. Türkmenistan peab ELiga läbirääkimisi Trans-Kaspia juhtme ehitamiseks, olles valmis seda varustama 30 miljardi kuupmeetri gaasiga aastas, kuid Venemaa ja Iraani väitel ei saa seda rajada ilma kõigi rannikuäärsete riikide heakskiiduta.   

Gazpromi ebaõnnestumised ohustavad Venemaad

EL pole Gazpromi viimasel ajal survestanud mitte ainult Nabucco rajamise plaaniga, vaid ka Euroopa gaasijuhtmete ühendamise ning kahesuunalisteks muutmise püüdlustega. Selleks annavad õigusliku aluse 2009. aastal jõustunud ELi reeglid, mille kohaselt tuleb energia tootmine selle transpordist eraldada ehk Gazprom ei tohi gaasijuhtmete üle kontrolli omada. Oktoobris teatas Euroopa Komisjon, et on koostamas Gazpromi vastu turupositsiooni kuritarvitamise süüdistust, mis võib viia firma trahvimiseni kuni 10 protsendiga selle müügitulust.

Nagu sellest veel vähe oleks, on Gazpromi vastu pöördunud ka globaalse gaasituru arengud. USAst sai tänu kildagaasitootmisele tänavu suurim gaasi- ja naftatootja Venemaa asemel. Selle valguses jooksevad Venemaa püüded nn gaasi OPECit rajada ilmselt liiva, sest USA vaevalt kartelliga liituks. Kildagaasibuum on ka vähendanud USA nõudlust söe järele, mistõttu selle energiaallika hinnad maailmaturul on alanenud ja Euroopa firmad on asunud gaasi söega asendama. Tänu sellele kahanes ELi gaasinõudlus mullu 4 protsenti.

Teiseks muutis kahanenud USA LNG import vedelgaasi Euroopale kättesaadavamaks. See andis Euroopa gaasiostjatele läbirääkimisjõudu Gazpromi suhtes ning nad hakkasid nõudma, et firma muudaks lepingutes gaasi hinna kujunemise põhimõtteid. Saksa RWE saigi suvel kohtus Gazpromi vastu õiguse, millest tulenevalt pidi Gazprom siduma RWE-le müüdava gaasi hinna gaasi turuhindadega ning hüvitama ligi 1 miljardit eurot alates 2010. aastast küsitud liiga kõrge hinna eest.

Gazprom on hakanud ka teistele klientidele sarnaseid mööndusi tegema. Esialgne tõrksus lepingutingimusi muuta maksis talle aga mullu kätte 10-protsendise müügi vähenemise näol Euroopas. Norra firmad, mis kiiremini hakkasid lepingutes sätestatud hindu turuhindadega siduma, kasvatasid aga müüki ning tõusid ELi suurimaks gaasiga varustajaks.

Gazpromilt on allahindlusi saanud peamiselt Lääne-Euroopa firmad, sest Ida-Euroopas on LNG impordi võimalused ahtad. Sinnagi on aga kavas lähiajal püstitada mitmeid vedelgaasi terminale. LNG laiendab Euroopa valikuvõimalusi oluliselt, sest erinevalt juhtmegaasist on seda võimalik importida ka väga kaugetest piirkondadest – kas või Austraaliast, mis on tõusmas üheks suuremaks LNG eksportijaks, samuti USAst, mis eeldatavalt alustab gaasi eksporti 2015. aastal. Tagatipuks terendab võimalus, et Euroopagi hakkab kildagaasi tootma.

See kõik annab ligi 24 miljardi euro suuruse netovõlaga silmitsi seisvale Gazpromile, mis on oma turuväärtusest 2008. aastaga võrreldes 70 protsenti kaotanud, muretsemiseks põhjust küllaga. Kaalul pole ainult Gazpromi äriedu, sest Vene riik saab tervelt poole oma eelarvetuludest gaasist ja naftast.

Euroopasse Vene ja Kesk-Aasia gaasi kallilt müümine võimaldab Gazpromil koduturul müüa gaasi alla omahinna ja nii leevendada rahulolematust, mida autoritaarne riigikord mõnedes elanikes tekitab. Seega kui Gazpromi edumudel laguneb, võib ohus olla ka Vene riigikord. Nii pole imestada, et Venemaa püüab lausa paaniliselt takistada Gazpromi monopoolse seisundi kadumist Euroopas.

Gazprom sihib Vahemere gaasi ja blufib juhtmetega

Muu hulgas üritab ta panna käppa peale Levanti gaasirikkustele, seda teatava eduga. Veebruaris lubas Gazprom rahastada LNG ujuvterminali rajamist Iisraeli Tamari gaasivälja jaoks, saades vastutasuks 20 aastaks ainuõiguse osta sealt LNGd. Läbi Süüria kulgeva gaasijuhtme saagas toetab Venemaa Assadi ja Iraani. Iraani juhe on Venemaale vastuvõetavam kui Katari oma, sest sanktsioonide tõttu ei saaks Iraan oma gaasi otse Euroopasse viia. Küll aga saab ta seda võib-olla teha vahendajate, näiteks Gazpromi kaudu.

Lisaks kavandab Gazprom palavikuliselt uute gaasijuhtmete ehitamist Euroopasse. Lähiminevikus on sääraseid manöövreid saatnud märkimisväärne edu. 1990. aastatel jäi Nabucco eelkäija, Türkmenistanist läbi Türgi Euroopasse kulgema pidanud gaasijuhtme rajamise plaan katki muu hulgas seetõttu, et Gazprom asus ehitama Blue Streami juhet Aserbaidžaanist Türki, mistõttu Türgi kaotas esimese juhtme vastu huvi.

Seejärel lükkas Euroopa Gazpromi 55 miljardi kuupmeetrise Nord Streami ehitamise nimel kõrvale idee Amberi juhtmest, mis nägi ette Vene gaasi transportimist läbi Balti riikide ja Poola. Nabucco juhtme varjusurma langemise põhjus on aga suuresti 66 miljardi kuupmeetrine South Streami juhe, mille ehitus pärast mitme Euroopa energiafirma projektiga ühinemist mullu detsembris algas. Gaas peaks mööda 29 miljardit eurot maksvat hiigeljuhet voolama hakkama 2015. aastal. Lisaks teatas Gazprom mullu sügisel kolmanda ja neljanda Nord Streami ehitamisest, mis kahekordistaks juhtme kogumahtu.

Venemaa ja Holland sõlmisid aprillis kolmanda juhtme ehitamiseks ühiste kavatsuste protokolli ning Gazprom loodab, et peagi hakkab gaas Nord Streami mööda liikuma ka Suurbritanniasse.

Tänavu kevadel jõudis Gazprom välja kuulutada veel 15 miljardi kuupmeetrise Jamal 2 juhtme ehitamise Valgevenest läbi Poola Slovakkiasse, kuid Poola lükkas selle idee tagasi. Kui kõik Gazpromi plaanitud juhtmed aga teoks saaks, tõuseks Venemaalt Euroopasse kulgevate juhtmete mahutavus aastaks 2030 peaaegu 380 miljardi kuupmeetrini aastas, ehkki praegu kasutab Gazprom vaid 60 protsenti olemasolevast 250 miljardist kuupmeetrist. See annab alust kahtlustada, et osalt on uued juhtmeplaanid vaid bluff, millega Gazprom loodab tekitada Euroopa riikides tunde, et Vene gaasi domineerimisele pole alternatiivi ning panna neid endaga koostööd tegema, kartuses vastasel juhul n-ö rongist maha jääda.

Gazpromi eriline surve on suunatud Ukrainale, läbi mille kulges enne Nord Streami valmimist 80 protsenti Vene gaasi impordist Euroopasse. Ühelt poolt väidab Gazprom, et Ukraina tähtsus gaasi transiidis väheneb pärast South Streami valmimist nulli, kuid teisalt lubas tagada Ukrainale 60 miljardit kuupmeetrit transiiti aastas, kui see näiteks müüb oma gaasijuhtmed Venemaale.

Ukraina aga asus mullu hoopis otsustavalt Vene gaasi importi vähendama, mis on tekitanud Gazpromiga tüli seoses 2009. aastal allkirjastatud kümneaastase nn võta või maksa klausliga tarnelepinguga, mille sõlmimise eest ekspeaminister Julia Tõmošenko nüüd kriminaaluurimise all on. Fakt, et novembris oli Ukraina see, kes Vene gaasi impordi ajutiselt peatas – erinevalt eelmistest tülidest, mis viisid tarnete katkestamiseni Gazpromi poolt –, peegeldab jõujoonte muutumist. Viimane tuleneb asjaolust, et Ukraina on asunud importima gaasi EList, asendama gaasi söega, suurendama energiaefektiivsust ning arendama oma kildagaasivarusid.

Hiline sisenemine Aasia turule maksab kätte

Samas kui Ukraina Venemaast eemaldub, üritab Gazprom üha enam imbuda läänepoolsema Euroopa energeetikasektorisse, olles asutanud seal kümneid vahendusfirmasid ning omandanud osalusi nii torujuhtmetes, gaasihoidlates kui ka põhitegevusest väljaspool. Sageli teeb ta seda varifirmasid kasutades, et oma osalust peita. Kuuldavasti on Venemaal ka plaan hiilida mööda ELi konkurentsireeglitest, pannes Euroopa gaasisektoris osalusi omandama Gazpromi asemel teised Vene firmad.

Teisalt väidab Gazprom, et keskendub tulevikus hoopis Aasia turule. Paraku on ta sellele sisenemisega hiljaks jäänud. Gazpromi plaan Hiinasse gaasijuhe ehitada viibib seetõttu, et riigid pole juba aastaid suutnud hinnas kokku leppida. Hiina ei kavatse maksta Gazpromile sellist hinda nagu Euroopa kliendid, sest tal on ka alternatiivseid võimalusi.

Näiteks on Hiinast saanud gaasi peamine ostja Türkmenistani jaoks, mis veel mõne aasta eest oma gaasi peamiselt Venemaale eksportis. Jaapan ja Lõuna-Korea on aga sõlminud lepinguid gaasi ostuks USA-lt, samas kui plaan rajada gaasijuhe Venemaalt Lõuna-Koreasse on toppama jäänud. LNG turul kanna kinnitamisega on Venemaa raskustes, kuna rajas oma esimese vedelgaasi terminali alles 2009. aastal.

Mis saab Euroopast ja Gazpromist?

Kas Euroopa sõltuvus Vene gaasist siis väheneb? Paljud eksperdid sellist lootust lähituleviku suhtes siiski ei hellita, sest ELi enda gaasitootmine on vähenemas. Trendi võib küll muuta kildagaas, kuid selle tootmise alustamiseks kulub aastaid. Teiseks suureneb Euroopa gaasitarbimine, ehkki hiljutiste prognooside kohaselt jääb selle kasv tagasihoidlikuks. Näiteks Rahvusvaheline Energiaagentuur prognoosib, et OECDsse kuuluvate Euroopa riikide gaasinõudlus kasvab 2018. aastaks vaid 2 protsenti.

Range kliimapoliitika ja Fukushima katastroofi järgne tuumaenergia osatähtsuse vähendamine küll soodustavad gaasi levikut, kuid teisalt majandusliku stagnatsiooni jätkumise, söe edasise pealetungi või siis taastuvenergia kiire kasvu korral ei pruugi gaasi tarbimine palju kasvada.

Skeptilisust Vene gaasi sõltuvusest vabanemise osas suurendab aga fakt, et enamik Gazpromi lepinguid Euroopas ei aegu enne 2020. aastat. Samuti tõsiasi, et enamik LNGst on hakanud liikuma Aasiasse, sest seal on vedelgaasi hinnad kohati üle 60 protsendi kõrgemad kui Euroopas.

Seetõttu hakkas LNG sissevedu ELi – mis nagunii moodustab vaid mõne protsendi ühenduse gaasiimpordist – 2011. aastal järsult alanema ning Vene gaasi import pöördus tänavu tänu sellele taas tõusuteele. Ajapikku peaksid piirkondlikud LNG hinnaerinevused küll vähenema, kuid nende kadumiseks kulub aastakümneid.  

Mis ikkagi Euroopa gaasiturul toimuma hakkab, seda on väga keeruline ennustada, sest muutused gaasisektoris on viimastel aastatel olnud ülikiired. Mäletatavasti teatas Euroopa Komisjoni president Romano Prodi alles 2000. aastal eesmärgist Vene gaasi importi ELis kahekordistada.

Nii nagu Euroopas pärast aastakümnetepikkust Vene gaasi importimist ilmnesid viimasel kümnendil ootamatult gaasisõltuvusega seotud ohud, nii nagu USAs pärast kümnenditepikkusi edutuid katseid õnnestus lõpuks majanduslikult tasuvalt kildagaasi toota ning nii nagu Vahemeres pärast aastakümnetepikkusi tulutuid otsinguid korraga suur kogus gaasi avastati, võib peagi ühtäkki esile kerkida mõni tegur, mis Euroopa gaasisektorit mõne aastaga tundmatuseni muudab.

ELi gaasi import

EL tarbis mullu ligikaudu 370 mld m3 gaasi, millest Gazpromilt tuli 110 mld m3. Gazpromi toodang ulatus 407 mld m3-ni, sellest ligi pool läks koduturule. Nii Venemaalt kui ka Norrast tuleb 20–25% ELi gaasiimpordist, Katar ja Alžeeria annavad kumbki ligi kümnendiku. Venemaa osatähtsus ELi gaasiimpordis on viimasel paaril kümnendil kahanenud – 1990. aastate algul oli see 50% lähedal – kuid selle osatähtsus ELi gaasi tarbimises eriti muutunud pole, sest üha suurem osa tarbitavast gaasist tuleb importida.

Allikad: Eurostat, Gazprom