Tormiöö: Vanasadam oli nagu pesumasin

Ajal, mil öises Tallinnas lendas siin-seal ringi reklaamplakateid ning ehitusplatsidele kogutud prügikotid sisu laiali pillates linnutiivul majade vahel hõljusid, käis suurim möll sadamates.

Nii reisisadamana tuntud Tallinna Vanasadamas kui ka Lennusadamas on loodetuul alati kuri lõhkuja, sest puhub nii-öelda silmaauku ehk sadamasuudmest sisse.

Suurim vetemöll käiski Vanasadamas. Viking XPRS tuli küll Tallinnasse, kuid ei suutnudki sadamas silduda ja kapten otsustas minna tagasi merele. Tallink Superstari kapten otsustas aga sadamasse tulla. Juba enne laeva saabumist kiirustas Admiraliteedi kanalis sildunud firma PKL puksiirlaev Mars Superstarile merele vastu.

Tuule jõudu näitas ilmekalt see, kuidas iilid «kurvi võtva» Superstari kergesti kreeni puhusid, samal ajal, kui talle vastu rügav pukser justkui seina ründas. Vastutuul oli nii võimas, et üks suurimaist siinsetest vedurlaevadest isegi ei kõikunud edasi rühkides. Kangekaelne pukser justkui raius laineid ükshaaval katki, ise samas õõtsumatagi.

Ja nii nad koos tulid - Superstar libises ettevaatlikult sadamaväravast sisse, pukser aga tema ees, nina parda suunas, et minna kohe appi, kui on vaja suurt alust tagasi tõugata.

Kuigi reisilaeva mass on tohutu, on selle kõrgel korpusel palju tuulele avatud nn purjepinda, millest lükates saab raju laeva kergelt kursilt ära lükata. Et selliseid kolakaid taltsutada, peetaksegi käe-jala juures võimsaid puksereid, mis tormi ajaks kohale tellitakse.

Kai juurde jõudes tuli puksiiri oma jõud mängu panna. Vaatamata täiskäigule tagasi, lükkas tuul ikkagi Superstari edasi ja nii tuli Marsil lükata reisilaeva kai poole ning samas hoida teda ka kiiresti edasi liikumast.

D-terminali juures olev sadamabassein, kuigi esmapilgul juba kinnises sadamas ja turvaline, käitus pühapäeva õhtu nagu suur pesumasin, vahutas ja mulksus, mitmemeetrised lained lendasid järjepanu kaldale ja katsid soolaga kõik, mis ette jäi - kaimadrused, majad, autod, samuti fotograafi ning tema tehnika. Pildistamine sai toimuda ainult kas vähem või rohkem märja kaameraga, mille klaasidele sadestuv valge soolakiht tuli aeg-ajalt puhtasse joogivette kastetud lapiga maha pesta. Isegi musta värvi iPhoned värvusid valgeks, tuul aga tahtis need filmimise ajal jõuga käest kiskuda.

Kuiva kohta praktiliselt polnud, sest sinna, kuhu ei ulatanud lainelöögid, lendas vesi merest kohale tuulega. See välistas ka välklambi kasutamise, sest siis jäi pildile ainult tuhandete õhus olevate veepiiskade pilv.

Superstaril võttis sildumine tavalisest kauem, kuid korralikult paika ei saadudki. Tuul liigutas laeva nii palju, et polnud võimalik kasutada reisijate tavapäraseid tuubuseid - koridore, sest need poleks laeva küljes püsinud. Nii lastigi reisijad, keda õnneks küll palju polnud, autode järel mööda rampi kaile kõndida. 

Kail ootas aga jää ja tuul. Üks lõbusamas tujus proua kaotas korraks ka tasakaalu, kuid krabati sõprade poolt kohe maast üles ning toimetati minema. Temast poole noorem neiu tormas aga läbi sadama mingi musta kera järele. Oli see müts või käekott, ei saanudki aru, sest peatusid mõlemad alles kaugel pimeduses võrkaia juures. Viimases jaos tulid madruste-pootsmani abiga laevast vanemad inimesed, osa kõndimistugedega ning üks ratastooliinimene. Piiripolitsei tuli seenioridele vastu ja sõidutas nad oma teenistusautoga terminali.

Laevas käis aga koguaeg kibe töö ja nii kui reisjad maas, tõsteti ramp kohe üles ning valmistuti lahkuma. Kogu aja oli pukser Superstari kai vastas hoidnud, nüüd anti kiirelt otsad ja puksiiri turvamisel keeras laev end tuuleiilides kõikudes akvatooriumis ringi ja lahkus. Vaatamata sellele, et reisi kavas polnud, tuli minna tagasi merele, sest sellise ilmaga on suurel laeval turvalisem olla seal, kus rohkem vett ja vähem kive ning betooni. Hommikuks oli meri rahunema hakanud, siis tuldi sadamasse tagasi.

Tagasi üles