Juhan Sillaste: kes on järgmine?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Naine vaatab, kuidas Vene soomukid sisenevad Dzhava külla Lõuna-Osseetias.

FOTO: Reuters / Scanpix

Postimehe lugeja Juhan Sillaste saatis toimetusele kirja, milles küsib Gruusia sündmusi silmas pidades: kes on järgmine?

Vaevalt sai sõjategevus Lõuna-Osseetias alata, kui raadiojaam Ehho Moskvõ andis kolmveerand tunniks eetri Aleksandr Dugini käsutusse seletamaks vene inimesele (ja mitte ainult) sündmuste olemust.



Nii mitmedki kehitavad Dugini nime nähes õlgu. Tegemist olevat impeeriumi taastamisest ja edasisest laiendamisest uneleva marginaaliga, monstrumhabeme taha peituva külahulluga. Kui see vaid nii oleks…



Tegemist on siiski ühe kaalukama Venemaa poliitilise eliidi ideoloogilise guruga. Tema geopoliitika õpiku najal on juba tosinkond aastaid Vene Kindralstaabi Akadeemia strateegia õppetoolis praeguste ja tulevaste kindralite mõttemaailma ja maailmakäsitlust kujundatud.



Peamine, mille esitamiseks Dugin leidis aja küpse olema, taandub mõnele lausele: «Vana rahvusvaheline õigus, sealhulgas (riikide – toim) suveräniteedi tunnistamine, varises kokku läinud sajandi lõpul. Praegu käib perestroika… Üles ehitub uus maailmakord…, rahvusvaheline õigus restruktureerub… Jõud muutub jälle õigusest kõrgemaks.»



Need arusaamad kõlavad kokku president Medvedevi jutuga vajadusest asuda uue Euroopa julgeolekusüsteemi väljatöötamisele, avavad selle venepoolseid taust­arusaamu.



Seega: olemasolevat rahvusvahelist õigust pole vaja järgida. Uut veel pole. Seniks tuleb endale kahmata kõik, mis vähegi võimalik: «Arvan üldse, et praegu pole vaja piirduda Põhja-Osseetia vabastamisega, vaid tuleb liikuda edasi… sinnani, kus meid peatatakse, sinna tulebki välja jõuda… sõbrad tuleb integreerida, vaenlased võita... tuleb vallutada ning sellest hammastega kinni hoida.»



Tõsi, teatud kahtlused seonduvad Duginil Lääne-Ukraina ja Balti riikidega, sest nende enda valduses hoidmist saab tagada «vaid mingite hirmsate vahenditega, milleks me pole valmis (seni? – toim) ei moraalselt ega füüsiliselt».



Saatejuht pidas Dugini esitatut nii tähtsaks, et lubas teda kaks korda sagedamini esinema kutsuda.



Balti riigid rikuvad ka teise vene mõtte­iidoli Aleksandr Prohhanovi hingerahu. Ta kahetseb kibedalt, et eestivenelaste hulgas «ei leidunud ühtki vene kangelast, kes sarnaselt Karadžiĉiga oleks asunud vene vastupanu etteotsa Eestis». «Mul on kahju, et Ida-Eestis ei olnud sellist liidrit». Aitäh, muidugi… Ei pälvinud me oma Srebreniĉat ega Sarajevot.



Lõuna-Osseetias olukord nii lootusetu pole. Vene publitsist Julia Latõnina avalikustas neil päevil üht-teist «Osseedi asja» ajavate tipptegijate taustast.



Kohaliku KGB ülem Anatoli Baranov oli enne samasugusel ametikohal Mordvas, siseminister Mihhail Mindzajev tuli Põhja-Osseetia siseministeeriumist, kaitseminister Vassili Lunev oli enne Permi sõjakomissar, julgeolekunõukogu sekretär Anatoli Barankevitš Stavropoli sõjakomissari asetäitja. Peaminister on Juri Morozov. Seega ei pea Latõnina õigustatuks rääkimist Lõuna-Osseetia separatismist. Tõepoolest, nii tähtsat asja nagu vene oma ei saa ju ometi mingite osseetide kätte usaldada. Seda peavad korraldama ikka Moskva oma mehed. Loomulikult neid kodanikke tuleb igati toetada ja kaitsta.



Siiski, ühes punktis langevad meie huvid siin Eestis Dugini omadega kokku – kaugele lastakse Venemaal minna? Hitler lubati mäletatavasti väga-väga kaugele.


Resoluutset reageeringut ja käitumist saab alati edasi lükata, põhjendades seda informatsiooni puudulikkuse või vastuolulisusega.



Eliidiuurija Olga Krõštanovskaja väidab, et 70 protsenti vene võimueliidi tipptuhandest on nii või teisiti, suuremal või väiksemal määral eriteenistusliku või militaarse taustaga. Provokatsioonid, desinformatsioon, katteoperatsioonid, muud riukad ja alatused kuuluvad lahutamatult sellele seltskonnale loomulikuna näiva tegutsemisviisi, nõutavate kutseoskuste miinimumi juurde. Selge, et samalaadse koolituse puudumine asetab Thbilisi küllaltki ebasoodsasse seisu.



Mis puutub ajastamisesse, siis on Vene juhid selles alati mihklid olnud. Oma ettevõtmisi realiseeritakse enamasti mõne teise maailma pilku püüdva sündmuse varjus.



Seega küsimus maailma üldsuse ja valitsuste jaoks seisneb pigem selles, kas olümpianaudingute taustal vaevutakse takistama Venemaad omasoodu edasi toimetamast?



Juhan Sillaste
Tagasi üles