Euroopa Komisjon võttis vastu uued kriteeriumid, mis tähendab, et eelkõige on aastail 2014–2020 võimalik toetada senisest rohkem filmivaldkondi: rahvusvahelisi filmiprojekte veel suuremas mahus, aga säilitada näiteks ka filmipärandit.
Ere Uibo: Euroopa Liit suurendab filmitoetusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2001. aastal vastu võetud eeskirju, mis käisid üksnes filmitootmisele antava riigiabi kohta, laiendatakse ja lisatakse sinna kõik audiovisuaalteose loomise etapid alates idee sünnist kuni teose publikuni jõudmiseni.
Eeskirjade muutused mõjutavad ka Eesti filmiturgu, sest paljud siinsed filmid on saanud rahasüsti ka Euroopa Liidu abil.
Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp ütles, et Eesti sõltub Euroopa Liidust täpselt nii palju, kui palju soovib riik ise filmivaldkonda toetada. «Kui Eesti riik soovib anda audiovisuaalsele sektorile riigiabi ehk toetusi filmidele, peab riik Euroopa Komisjoni enne oma tegevuskavast teavitama. Euroopa Komisjoni nn kinoteatis (Cinema Communication) reguleerib liikmesriikide filmivaldkonna toetuskavasid ja annab suunised arenguteks,» kommenteeris Sepp.
Ühelt poolt võib seda tema sõnul nimetada Euroopa Liidust sõltumiseks, aga seda võib nimetada ka õiglaseks ja läbipaistvaks kultuuri toetamiseks Euroopa majandusruumis.
Kui film on ühisprojekt, mille rahastamisel osaleb rohkem liikmesriike, võib toetus ulatuda nüüd 60 protsendini projekti tootmise eelarvest. Seda, et ühisprojektide suurem toetamine paneb riigid üksteisest rohkem sõltuma, Sepp ei karda: «Pigem on uued eeskirjad liberaalsemad ja kokkuvõttes piiranguid vähem. Sellel on ka oma kindel põhjus. Film on kiiresti arenev kultuuri osa, mis on otseses sõltuvuses tehnoloogia arengust. Muudatused valdkonnas on kiired ja seetõttu peavad olema ka üldised reeglid painduvamad.»
Eelmine filmivaldkonda reguleeriv kinoteatis oli tootmiskeskne, nüüd on võimalikud toetused laiahaardelisemad ja arvestavad valdkonda terviklikumalt. Lisaks filmide tootmisele toetatakse ka televisiooni- ja uue meedia tööstust (transmedia). Ette on nähtud toetused audiovisuaalsektori erivaldkondadele ja tootjatele.
Sepp kommenteeris, et levitajatele, müügiesindajatele, koolituste korraldajatele, uue digitaaltehnoloogia valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele, tellitava videoteenuse platvorme pakkuvatele ettevõtjatele, kinodele ning näituste, festivalide, turgude ja reklaamiürituste korraldajatele on suunatud kas päris uued või lisatoetused.
Uuel rahastusperioodil on Euroopa Liidu prioriteet liikmesriikide filmide levitamine ja tutvustamine. Seega antakse suuremad võimalused liikmesriikide filmide rahvusvahelisele levile.
Eelkõige jagavad liikmesriigid toetusi ise. Samas on säilinud ka toetuskavad, millega saab toetusi taotleda otse Euroopa kinoprojekti MEDIA programmist, mis uute eeskirjade järgi on nüüd Creative Europe’i alaprogramm.
«Eesti toetusi jagavad kohalikud otsustajad ja spetsialistid, komisjon sätestab üldise eeskirja. Toetuste jagamine on detailne mehhanism, mis on Eesti Filmi Instituudis kinnitatud kui «Toetuse eraldamise eeskiri» (TEE). TEE alusel peab kõiki taotlejaid kohtlema võrdselt ja arvestama kehtivate seadustega,» kirjeldas Sepp.
Eesti filmitootmise tegevuskava lõpeb selle aasta 31. detsembril. Eestil on võimalus esimese liikmesriigina taotleda audiovisuaalsektorile uue toetuskava kinnitamist.
Sepp tõdes, et ühelt poolt on see hea, et Eestil on kõige ajakohasem toetuskava, teisalt aga töötab aeg meie vastu. Kinoteatis võeti vastu paar nädalat tagasi, aga Eesti uus luba peab hakkama kehtima 2014. aasta alguses.
«Nüüd sõltub tõepoolest palju sellest, kui kiiresti on võimalik Euroopa Komisjonil dokumente läbi vaadata. Märgid on positiivsed, aga tark ei rõõmusta enne, kui toetuskava on leidnud oma positiivse kinnituse,» selgitas Sepp.
Tema sõnul pole ohtu, et toetuse saamise nimel hakataks tootma rohkem peavoolufilme: «Euroopa Liidus ega liikmesriikides ei ole seadust või eeskirja, mis jätab filmide toetamisel kõrvale filmitegija loomingulise ande. See ei jää kunagi tagaplaanile, seda otsivad kõik rahvuslikud filmiinstitutsioonid, aga ka erarahastajad, ja aeg-ajalt nad seda ka leiavad. Küsimus on pigem selles, mida mõistetakse tegija isikupära all. See on miski, mis on seletamatu, milles kokkuleppele vist ei jõutagi, aga mis kohe ära tuntakse, kui juhtumisi on valminud isikupärane film.»
Ta lisas, et Euroopa Komisjon ja Eesti riik toetavad oma filmide loojaid ja nende loomingulist annet, sest see on haruldane. See on filmikultuuri ja toetussüsteemi alus.
Koostööfilmide puhul on riikidel võimalik olla pea- ja vähemuskaastootja. Eesti on Sepa sõnul olnud mõlemas rollis. Eesti oli peakaastootja näiteks Zaza Urušadze «Mandariinide», vähemuskaastootja aga Ilmar Raagi «Eestlanna Pariisis» tegemisel. «Mõlemad filmid on head ja eestlasena tunneme, et need on meie filmid,» lausus Sepp.
Prioriteet on tema sõnul see, et eesti rahvuslik filmikunst säiliks ja filmid oleksid konkurentsivõimelised. «Konkurentsis aga hoiab meid ainult pidev töö – me peame Eestis tootma piisavalt palju filme, et säiliks kvaliteet ja elementaarne käsitööoskus. Ainult riigiabist laekuva rahastusega Eesti seda teha ei suuda – sellest unistada pole reaalne. Meil on vaja kaastootmist, nii pea- kui vähemuskaastootmist, et säiliks eesti rahvuslik film,» arutles ta.
Eesti on seni kasutanud ainult otsetoetusi, võimalik on aga saada ka sellist abi, mis katab osa liikmesriigis tehtud filmitootmiskuludest.
Abi andjatele on kehtestatud kohustus kulutada teatav osa filmi eelarvest mingil kindlal territooriumil. See nõue on olnud erilise tähelepanu all sellest ajast, mil komisjon hakkas uurima filmitoetuskavasid. 2001. aasta kinoteatisega lubati liikmesriikidel kohaldada nõuet, et kuni 80 protsenti filmi eelarvest tuleb kulutada abi andnud liikmesriigi territooriumil.
Uues filmieeskirjas jäi see punkt samaks. Eesti seab kohustuseks, et 50 protsenti Eesti-poolsest toetusest peab olema kulutatud Eestis.
Eesti filmiga on käinud kaasas mitu küsimust: kuidas teha end Euroopas nähtavaks ehk levitamisküsimus, teiseks vastuolu, et filme, mida rahvas armastab, ei pruugi kriitikud kõrgelt hinnata. Uued eeskirjad neid Sepa arvates otse lahendada ei aita.
«See vastuolu pole otseselt seotud kinoteatisega, sest see otsustustase on Eestis. Kvaliteedi ja professionaalsuse tingimused seab Eesti ise. Levitamisega seotud probleemiderägastiku lahendamine on Eesti Filmi Instituudi üks põhieesmärke. Nähtavuse tõstmine on sõltuvuses sellest, millised filme toodame. Kuigi EFIs vastutab teema eest peaprodutsent, arvan, et toetama peaks filme, mis on autorifilmid ja suunatud festivalidele ning gurmaanidele, aga unustada ei tohi tavalist kinokülastajat, kes eelistab näiteks žanrifilme.»
Sepp leiab, et filmide valik peab olema tasakaalus ka siis, kui raha on vähe. «Samas ei ole piiri, mis jagab filmid mustadeks ja valgeteks. Hea film jääb alati kusagile vahepeale. Näiteks Toomas Hussari «Seenelkäik». See oli publikufilm, mis läks menukalt ka festivalidel,» kiitis ta eesti filmide mitmekülgsust.
«Euroopa filmimaad nagu Taani ja Suurbritannia, aga ka näiteks Lõuna-Korea, toetavad nii publiku- kui ka autorifilme ja parimad jäävad kusagile keskele. Selles, kas Taani filmiraha jagajad saaksid toetada Thomas Vinterbergi ja Lars von Trieri, kui Taani vaataja ei täidaks tavaliste taani komöödiate puhul kinosaale, julgen ma kahelda. Taanis on film populaarne ja vaataja käib kinos vaatamas taani filme. Vähemus eelistab Trieri filme. Meie aga pole kuulnudki, veel vähem näinud neid filme, mida taanlane kinos vaatamas käib,» rääkis ta.
Sepp leiab, et Taani tasemeni Eesti ei jõua, sest traditsioon ja mastaabid on erinevad, aga mõttemaailm võiks liikuda samas suunas. «Taanlased toodavad ka lastele filme – kasvatavad publikut, mis kindlasti tulevikus jaguneb omakorda kaheks: nendeks, kes pärast rasket tööpäeva soovivad vaadata kerget komöödiat, aga ka nendeks, kes soovivad intellektuaalsest uudishimust vaimu teritada.»
Uues kinoteatises on fookuses päranditeema. Sepa sõnul on see oluline, samas põletav teema. «Kui liikmesriigid praegu oma pärandile tähelepanu ei pööra, siis homme on hilja. EFI all on eraldi pärandiga tegelev osakond, mida juhib Rootsis väljaõppe saanud spetsialist. Kultuuriministeeriumil on aga juba plaanis luua Eesti kultuuripärandi digiteerimise plaan. Audiovisuaalne pärand on seal tugevalt esindatud.»
Uued eeskirjad soodustavad ka kinode digiteerimist, millega Eesti on juba kaasa läinud. Tänavu digiteeriti näiteks peavoolu filmidele alternatiivi pakkuvad Tallinna kinod Sõprus ja Artis.
Sepp ütles, et kinod pole välja suremas, pigem on toimunud tehnoloogiline hüpe, mis saab uute eeskirjade kehtestamisega vaid hoogu juurde.
«Regionaalsed võimalused suurenevad ja avarduvad, sest suurelt ekraanilt võib lisaks filmide näitamisele üle kanda ka kontserte, teatrilavastusi ja spordivõistlusi kogu maailmast.»
Produtsent Peeter Urbla, kes arendab Indrek Hargla populaarsel, apteeker Melchiori seiklustest rääkival romaanisarjal põhinevat filmi, on rõõmus, et toetusprogrammi ära ei kaotatud, vaid sellega jätkatakse.
«Eesti filmiloomingule ja -tööstusele on sellest kindlasti kasu, sest projektide arendamine, levitamine ja esitamine on saanud Euroopast olulist finantstuge,» kommenteeris Urbla.
Koostööfilmide puhul on tema sõnul aga teatud ohud: «Rahvusvaheline koostootmine on keeruline asi – kohati tundub, et ilma selleta ei saa, aga arvestama peab, et energia- ja rahakulu sellega kindlasti suureneb. Nii võivad tekkida lood, mis partnerite leidmiseks peavad alluma partnermaade fondide tingimustele, ja nii tekib nn europuding – filmid, milles keegi sõidab külla kellelegi, kes elab teisel maal, abiellub või saab tööd kusagil kaugel. Need on tihtipeale ebaloomulikud tuletised ega aita kaasa filmiloo jutustamisele. Et asi toimiks, peab olema kannatust, kavalust, argumente ja kogemust, et kaastootmismängus õige tasakaal leida.»