Taanilinnas r(R)oostetab jälle

Jürgen Rooste Foto: Peeter Langovits

Taanilinna kunniks nimetatud Jürgen Rooste on imeline mees. Kõigepealt leiab ta kusagilt laulurästikud ning laseb nood «linna sisemisse põrgupõlemisse», hakates ise maale kultuuri toimetama.

Siis korraldab ta koos Kirke Kangroga lastele tõelise tähesaju, leiutab omaenda Higgsi bosoni, paneb jääkarud laulma ja tantsib sinnajuurde Doris Karevaga ühte Elutantsu. Nüüd meelitab ta Siim Aimla saksofoni ning Kaur Riismaa majutu üksildusnaeru saatel kõik tänavanurkade muusikud Näoraamatu seltsist Näo Kirikusse, kus eesti luule Roostetab jälle. Justnimelt suure algustähega, sest Jürgeni (mitte Ligi) musikaalsed värsid tavamõistes ei roosteta ja neisse kätketud eluproosale ei hakka mitut masti imi- ja kommentaatorite hammas peale. Igaks petteks pakkis Näo Kiriku isa Asko Künnap muusikud kaante vahele ja andis kujundajana omalt poolt tõsised kirikupildid kaasa.

Paraku otsustas reformerite «libe raal» vahepeal eesti kultuurist randaaliga üle sõita. Lõpuks sai tagasi astuma pidanud minister vist siiski aru, et toosinane kultuur ei ole lihtsalt museaalne väärtus (nagu on kendervasardatud Sirbi ainus number) ega üksainus «pikk Langemine mööda kiilasjäätunud libedat Klaasi». Jah, libedust aastaid eesti kultuuri järanud reformeritel jagub, kuid nende raal meenutab kangesti sõjajärgset arvutusmasinat Felix. Keera vänta kuidas jaksad, aga välja tuleb ikka samasugune roosamanna. Ehk burning shit, kui isehakanud tankisti Kaur Kenderit pisut «maakeelsemaks» parafraseerida. Toda hoiakut parodeerivad õnnestunult Jürgen Rooste luuletused «Lameda hingega mehe laul» ja «Rahamaa» (lk 18–24), mille taustalt peale «Elutantsu» kumab vananematu sufi Rumi keerlevaid dervišitantse Doris Kareva vastses tõlkes.