Arvo Pärdi igiliikur 50 aastat hiljem

Immo Mihkelson
, muusikaajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1963, Arvo Pärt.
1963, Arvo Pärt. Foto: Valdur Vahi / Rahvusarhiiv

Ajalugu õpetab meile muuhulgas, et minevikus on tähiseid, millel on otse­seosed tänasega ja mille abiga saab mõõta vahepeal toimunut. Sellised verstapostid aitavad anda tähendusi. Üks niisuguseid on ka 50 aastat tagasi Estonia kontserdisaalis kõlanud esiettekanne – Arvo Pärdi lühike orkestripala «Perpetuum mobile».

See oli pöördelise tähtsusega sündmus – nii helilooja enese käekäigus kui ka kogu eesti muusikas.

Esiteks avas see ukse täiesti uuele ja maailma suhtes avatud muusikakõlale siinses heliloomingus. Teiseks viis just see teos sõnumi Pärdist ja tema muusikast teisele poole sel ajal läbistamatuna tunduvat raudset eesriiet. Kolmandaks paistab tagantjärele üllatavalt loogiline kujuteldav sirgjoon «Perpetuum mobilest» tintinnabulini, mis sündis Pärdil 1970ndatel otsekui ilmutuslikult. Kusjuures sealt sirutub sama joon praeguseni välja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles