Veel paarikümne aasta eest vaid kingituste meisterdamise ja pakkimisega tegelenud päkapikud on loonud üleüldise jälgimissüsteemi ning muutunud laste jaoks olulisemaks kui jõuluvana.
Tellijale
Päkapikud võtavad võimust
14. detsember 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljudes peredes on tähele pandud, et jõulukuul püüavad ka need lapsed, kes muidu vahel ulakusi tegema kipuvad, igatepidi viksid ja viisakad olla. Põhjust pole vaja kaugelt otsida – pisikeste punakuueliste tegelaste salasilmad näevad isegi läbi seinte ja sõnakuulmatu laps leiab vähemalt järgmisel hommikul, et aknale seatud sussis haigutab tühjus.
Millal hakkasid päkapikud Eestis võimust võtma? Folklorist Mall Hiiemäe sõnul võis see juhtuda 1980ndate lõpus, kui suhtlemine Soomega vabamaks muutus. «Seni ei teadnud eestlased advendist suurt midagi, aga koos soomlastega jõudsid siia nii advendikalendrid kui ka muud sedasorti kombed,» lisab ta.
Lastel silma peal hoidmine pole aga uurija arvates tulnud mitte Soomest, vaid pärineb Eesti oma varasemast jõulukombestikust. «Kui jõuluvana 19. sajandi lõpus ka talutuppa jõudis, kontrollis ta laste lugemisoskust. Neid lugusid, et jõulumees ei too sulle kingitusi, annab hoopis vitsa ja paneb pahad lapsed sealauta kinni, olen ma ka rahvakalendri raamatutesse sisse pannud,» räägib Hiiemäe.
Tänapäeval levinud komme päkapikkude abil laste käitumist kontrollida pole siiski kõigile vanematele vastuvõetav, tõdeb folklorist: «Selline salasüsteem, et ta on spioonikommetega, igale poole ronib, kõike näeb ja infot edasi viib, paljudele ei meeldi.»
Lastekirjanduse uurija Krista Kumbergi sõnul liikusid päkapikud Eestis mingil määral ringi ka juba pool sajandit tagasi, ja ju nad siis midagi näärivanale rääkisid. Kusagil olnud neil isegi töökoda, kus siis kenasid kingitusi meisterdati.
«Edgar Valter vist käis seal, sest ühe Tähekese kaanel on tema joonistatud pilt ruumist, kus töö käib. Esimene näärijutt tüdrukust, kes näeb, kuidas tema ema «päkapikku teeb», ilmus aga alles 1987. aasta Tähekeses.»
Nüüdseks on päkapikust saanud paljude eesti laste jaoks isegi olulisem tegelane kui jõuluvana. Hiiemäe tõdeb, et jõuluvana oodatakse küll väga, aga lühikest aega, pealegi on vana vahepealsete aastate jooksul välimuse poolest üsnagi päkapiku sarnaseks muutunud.
«Ta on kaotanud püha Nikolause kepi, seoses humanismi võidulepääsemisega on vits unustatud ja piiskopikübara asemel kannab jõuluvana samasugust mütsi nagu päkapikk,» räägib folklorist. «Pikk kuub on samuti oluliselt lühemaks muutunud, eriti reklaamides. Seal on ta heaoluühiskonna esindaja, kes on ennast paksuks-paksuks söönud ja kellel on kauboirihm ümber – nii et selge Ameerika kultuuri mõju ja maailma kultuuride segunemine.»
Küsimusele, kui tavaline on, et mõni tegelane saab uue rolli ja see kinnistub nii kiiresti, vastab Hiiemäe, et tänapäeval kinnistuvadki kõik asjad rutem – ikka tänu suuremale suhtlusele ja ka meediale. Aga kui rahvausundist pärit tegelane saab endale uue rolli, siis järelikult on teda vaja, ja nii võib see traditsioon Hiiemäe sõnul püsida aastasadu, kui mitte -tuhandeid.
Islandi trollide uued kombed