Lääneriikide analüütikud vaatlevad Gruusia konflikti erinevaid tahke ega õhku kuigi suurest optimismist selle lahendamise osas.
Lääne analüütikud pole eriti optimistlikud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA-l on vähe võimalusi Venemaa sõjalise tegevuse peatamiseks Gruusias, samuti on Washington osaliselt süüdi Gruusiale liigse julguse andmises, vahendab uudisteagentuur Reuters lääne analüütikute arvamusi.
Hoolimata George Bushi tõsisest hoiatusest «pöörduda teelt, millel Venemaa näib olevat» ja nõudest tõmmata väed tagasi enne vägivalla paisumist «dramaatiliseks ja jõhkraks», on USA sõjaline sekkumine endise Nõukogude Liidu aladele nende hinnanguil peaaegu mõeldamatu.
Washingtonil pole venelaste pidurdamiseks palju teha ka diplomaatiliselt. «Praegusel hetkel pole häid valikuid. Me kas peame tõrjuma venelased jõuga või nõustuma alandava kaotusega,» ütles Dimitri Simes Nixoni Keskusest. «See pole õnnelik olukord ja me poleks pidanud sellesse sattuma ning minu meelest on Bushi administratsioonil selles märkimisväärne vastutus.»
Ka Charles Kupchan välissuhete nõukogust nõustub, et USA julgustus võis panna Saakašvili valesti arvestama. «Arvan, et Saakašvili liikus USA-le liiga lähedale ja USA liikus Saakašvilile liiga lähedale. See pani Saakašvili arvama, et lääneriigid tulevad talle appi kui ta hätta satub.»
Washingtonil on aga Venemaa üle vähem mõju tänu pingestatud suhetele seoses raketikilbi, Iraagi ja NATO laienemise teemadele. Sama suhete külmuse pärib ka järgmine USA president. Mõlemad kandidaadid on seni kutsunud konflikti lahendamiseks üles diplomaatiale, ehkki vabariiklane John McCain paistab hoidvat karmimat liini kui Barack Obama.
«Kui suhted on nõrgad, ei anna see palju diplomaatilisi vahendeid,» väidab endine USA saadik Ukrainas Steven Pifer. «USA-Venemaa suhetes pole palju olulist, mille peatamisega saaks Venemaad ähvardada.» Ühendriikide välisminister Condoleezza Rice on alates reedest väidetavalt teinud üle 90 kõne leidmaks teid konflikti lahendamiseks.
«Venemaa seisukohta eirati ja nüüd eiravad venelased meid,» ütles George Friedman USA geopoliitiliste uuringutega tegelevast firmast ajalehele International Herald Tribune. «See on Venemaa endise NSVLi alade mõjusfääri taastekke algus.»
Kremlile lähedal seisev Venemaa Poliitika Uuringute Instituudi direktor Sergei Markovi seisukoha järgi on ka Venemaa kahe tule vahel, olles väga ohtlikus olukorras, kus ta on pandud kohustusse kaitsta vene kodanikke ja samas vältida uue külma sõja teket.
Mikheil Saakašvili liigne natsionalism, mis varjutas venelaste hinnangul aeg-ajalt terve mõtlemise oli üks riskifaktor, leiab ta. Riski suurendas ka USA sõjaline abi nõrgale Gruusiale.
Saakašvili tõusu ajale langes ameeriklaste vajadus liitlaste järele Iraagis, mistõttu Gruusia lootis, et osalemine Iraagis aitab kaasa «rahvuslikule ühinemisele» oma mõju laiendamise näol Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse. Kõik need faktorid põrkusidki analüütiku hinnangul eelmisel nädalal.
Analüütikud on ka kritiseerinud Saakashvili kannatamatut loomust, mida ta on näidanud oma suhtumises opositsiooni ja teisitimõtlejatesse, keda ta on lasknud aeg-ajalt vangistada. Sama kannatamatus ilmnes ka tema rünnakus Lõuna-Osseetiale.
Gruusia on palunud rahvusvahelist abi ja tõmmanud väed Tbilisit kaitsma samaaegselt vene vägede liikumisega sügavamale Gruusia territooriumile.
Simes'i sõnul võis Mikheil Saakašvili võtta USA julgustust vihjena, et ta võib pääseda sõjalisest sekkumisest Lõuna-Osseetias terve nahaga. USA on toetanud Gruusia liitumist NATO-ga. «Saakašvilit oli küll palutud hoiduda Vene vägesid ründamast, kuid talle ei öeldud täiesti selgelt «kui Sa seda teed, oled üksi,» väidab Simes, kes on olnud ka omaaegse USA presidendi Richard Nixoni mitteametlik nõunik.
«Venelased testivad ameeriklaste vastust: kas me aitame Gruusiat sissetungi tagasi tõrjumisel või istume kätel,» väidab Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi esindaja Janusz Bugajski ajalehele USA Today. «See on osa Venemaa impeeriumiks taaspürgimisel. Oma naftarahade otsas tunnevad nad end kindlamalt.»
Alles eelmisel kuul hoiatas Condoleezza Rice avalikult Tbilisit, et «vägivalda ei tohi alustada kumbki pool.» Nüüd kaebab Saakašvili, et lääneriigid on ta maha jätnud. «Me saame vaid moraalset toetust ja humanitaarabi,» ütles Saakashvili esmaspäevases telepöördumises.
«Grusiinid ilmselt arvasid, et kui nad tegutsevad piisavalt kiirelt, panevad nad Venemaa lihtsalt tõsiasja ette,» arvab Georgetowni Ülikooli Venemaa ja Euraasia teemadega tegelev Cory Welt Reutersile.
Euroopa Reformikeskuse välispoliitika direktor Tomas Valaseki arvates on Gruusial ebareaalne loota abile. «See on märk Gruusia enese ületähtsustamisest. Nad olid ebarealistlikud, lootes USA ja Euroopa abile.»
Colombia Ülikooli professor Rober Legvold kommenteeris ajalehele Los Angeles Times, et Putinile lähedaleseisvad inimesed on iseloomustanud Venemaa peaministri suhtumist Saakašvilisse sarnasena USA suhtumisele Kuuba presidenti Fidel Castrosse.
«Mõnes mõttes maksab Gruusia nüüd kõige eest, mida Venemaa pidi 20 aastat taluma,» arvab Saksamaa juhtiv välispoliitika analüütik Alexander Rahr intervjuus International Herald Tribune'ile.
Agentuurile Reuters ütles Bugajski, et jõuliseks USA diplomaatiaks kriisi kontrollimisel on veel ruumi: «Me vajame kedagi palju kõrgemat Tbilisisse minemas, näitamaks Venemaale oma toetust.» Seda eriti arvestades ohtu, et konflikt võib Kaukaasias levida.