Kujutlege pilti: laval on bluegrass’i bänd, ise üleni valges. Lauljad, mees ja naine, hakkavad äkitsi jutustama publikule oma lugu – lugu, mis räägib kaotusest ja leinast, lugu, mis läheb saalis istujatele sügavalt hinge.
Ilu, valu ja bluegrass
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Säärane nägi välja Johan Heldenberghi kirjutatud näitemäng, mis ei andnud enam rahu ka filmilavastaja Felix Van Groeningenile. Tulemuseks on «The Broken Circle Breakdown» – melodraama, mis paneb vaatajad nutma ning lõikab auhindu paremalt ja vasakult.
See on väga lühidalt öeldes film mehest ja naisest, kes kohtuvad, armuvad, saavad lapse ja jäävad temast ilma. Pikemalt rääkides on siin peidus palju kihte ning just too kihtide paljusus on põhjus, miks paneb nähtu vaataja tundma meeleliigutust või lihtsalt imetlust filmi autorite oskuse üle jutustada lugu.
Heldenbergh, kes kirjutas selle ajal, kui oli lahku minemas oma pikaajalisest elukaaslasest ja kolme lapse emast, ütleb ühes intervjuus, et olevat režissööri palvele anda näidend ekraniseerimiseks vastanud järgmiselt: «Siin on peidus kakskümmend neli väga halba ja väga head filmi ning sinu töö on see väga hea üles leida.»
Muide, peaosalist Didier’d mängib ta ise nii teatris kui ka filmis.
Van Groeningen on osanud luua algselt lineaarselt kulgeva muusikalise lavastuse põhjal intensiivse ajas edasi-tagasi hüpleva filmiloo, kus peaosaliste Didier’ ja Elise’i (Veerle Baetens) omavaheliste suhete kaudu rullub ekraanil lahti üldinimlik draama.
Me näeme Didier’ ja Elise’i lugu alates nende kohtumisest kuni ühise laulu lõppakordideni. Näeme, kuidas aitavad sellele, et midagi nii ilusat puruneb lõpuks tuhandeks tükiks, kaasa mõlema armastaja põhimõttelised tunnetuslikud erinevused.
Lisaks armastusloole on see kahe erineva maailma põrkumisest, sellest, kuidas see, mis ühele võib tuua lohutust – nagu näiteks religioon –, viib teise endast lõplikult välja. Elise usub uuestisündi, Didier usub teadusesse ja Ameerikasse, kuid filmi lõpuks ei usu nad kahe peale kokku enam eriti millessegi.
Mõlemad peaosatäitjad on väga head, nagu on hästi tehtud ka kogu film ise. Eks Belgia olegi ju tegelikult tugev filmimaa, kuigi ilmselt aetakse sealsed flaamikeelsed filmid pikema süvenemiseta segamini Hollandi ja prantsuskeelsed filmid Prantsuse päritolu filmidega. Tuleb anda au režissöörile, kes oskas teha tekstikesksest näidendist tummise kontekstiga filmi.
Tähelepanelikum vaataja märkab, et lisaks Didier’ ja Elise’i armastusele on filmi kandvaks looks ka Didier’ bluegrass-bändi kasvamine. Algne kõrtsibänd jõuab lõpupoole suurele lavale, omal moel justkui kinnitades Didier’ usku americana’sse.
Aga eks see nii vist peabki olema filmi puhul, mis räägib küll sisuliselt inimlikust kaotusest, kuid mille muusikaline alltekst bluegrass’i näol lubab kuulajale mitmekordset lunastust.
Belgia on filmi esitanud Oscarile ning poleks ime, kui ta selle ka võidaks.
Film
«The Broken Circle Breakdown»
Režissöör Felix Van Groeningen
Belgia 2012
Alates 13. detsembrist Tallinna ja Tartu kinodes