Riik mõtleb haiglate investeeringute kontrollimisele

Põhja-Eesti regionaalhaigla uus X-korpus

FOTO: Mihkel Maripuu.

Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas täna võimalusi, kuidas tervishoiuteenuseid inimestele kättesaadavamaks teha, ühe võimalusena nähti haiglate investeeringute tsentraalset kontrolli.

Tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb komisjoni esimehe Urmas Reinsalu sõnul lähtuda tervishoiu tehnoloogia arengust, samas ühiskonna vananemist arvestades.

Tema arvates oleks lihtsalt riigi rahastatavate raviteenuste nimekirja kärpimine vale samm, küll aga leidis ta teisi võimalusi, mida riik saaks juba lähemal ajal seadustesse valada.

Esimese asjana pidas ta mõistlikuks hakata tervishoiukulutuste efektiivsuse parandamiseks keskselt üle vaatama ja kontrolli all hoidma haiglate investeerimisotsuseid ja seadmete ostupoliitikat. «Niisugused kulud peegelduvad vahetult raviteenuse hinnas ja on seotud ka seetõttu ravi kättesaadavusega – need tuleb tasuda solidaarsetest maksetest,» selgitas Reinsalu.

Praxise juhatuse esimees Ain Aaviksoo pidas seda vanamoodsaks lähenemiseks. «Meie süsteemi tugevus on just selles, et haiglad saavad autonoomselt oma otsuseid teha.»
Kontrolli suurendamist pidas ta lühiajalise efektiga lahenduseks, millele tekib pealegi poliitiline mekk.

Põhjus, miks praegu haiglad «üle» investeerivad, seisneb Aaviksoo sõnul sellest, et riigil pole pikaajalist tervishoiupoliitika strateegiat, mis oleks rahastamisega seotud.

Samas leidis ka tema, et kõigil haiglatel ei pea olema tohutult kallid aparaadid, ent praegu on haigekassa rahastamine selle põhjustanud. «Kui haigekassa maksab teatud kõrgtehnoloogiliste tegevuste eest palju raha, siis haigla need aparaadid ka muretseb – järelikult tuleb hinnakiri viia kooskõlla teenuse väärtusega,» sõnas Aaviksoo.

Ravimite omaosalus väiksemaks

Teise probleemina arutas sotsiaalkomisjon raviteenuste, eriti ravimite kättesaadamatust paljudele inimestele. Reinsalu sõnul on Eestis patsiendi omaosalus 38 protsenti ja vaesemale elanikkonnale on see proportsionaalselt veel suurem.

Reinsalu arvas, et patsientide omaosalust tuleks vähendada ja seda nii käsimüügiravimite kui retseptiravimite osas. «Kõige valulisem on eakate mure, sest neil on kõige suurem tarvidus retseptiravimite järele.»

Kolmandaks pidas ta oluliseks jõustada praegusest paremini toimeainepõhiste retseptide väljakirjutamise poliitikat. «Arstid peavad üldjuhul andma toimeainepõhise retsepti. Seda tuleks muuta rohkem kasutatavaks, sest praegu määravad arstid ikka enamasti konkreetse ravimi. Ma arvan, et võiks kehtestada positiivseid mehhanisme – arstidel, kes on toimeainepõhiseid retsepte kirjutanud, peaks see peegelduma nende lepingutes haigekassaga näiteks preemia näol,» pakkus Reinsalu.

Ain Aaviksoo sõnul saab suurele hulgale inimestele ravimeid kättesaadavaks teha väiksema hulga väga kallite ravimite arvelt. «See eeldab poliitilisi otsuseid, aga odavat tervishoiusüsteemi ei saa kõige moodsamate ja kallimate vahenditega,» tõdes ta.

Sotsiaalkomisjon soovib veel enne suve kohtuda sotsiaalministriga ning asuda lahendusvariante välja töötama. Otsustamiseni peaks jõutama septembris.
 

Tagasi üles