Kaugel ja kaua kodunt ära, pikad lennud ohtlikus taevas... Eesti vilunud kopteripiloot usub, et vähemasti väike tütreke on tema üle uhke. «See on isale väga suur asi,» lisab ta.
Jõulueelne kohtumine kõrbes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pean alustuseks rääkima ühe loo, mis loodetavasti sobib jõuluaja sissejuhatuseks.
Kord kõrbes, kus pole lähima paarisaja miili raadiuses ainsatki inimasustusega punkti, kerkis keskpäevases kuumavirvenduses, justkui Džinn pudelist, üks mees. Mulle väga meeldib see tunne, kui teed alateadlikult ja pikalt mõtlemata midagi, mis on iseenesestmõistetav ja inimlik. Peatasin oma «raudkaamli» ja andsin oma varudest talle terve sixpacki kaheliitriseid veepudeleid.
See mees keset kõrvetavat ja silmapiirini ulatuvat kuumust polnud sugugi nõrk ja hädine, nagu võinuks oletada. Ta oli oma silmnähtavas kasinuses silmatorkavalt õnnelik. Võttis maast kivi ning pakkus, kas ma ei tahaks seda ära osta.
Ma ei soovinud temalt kivi osta, olin valmis talle niisama natuke raha andma. Ta keeldus raha vastu võtmast, kuna ütles end olevat kaupmees, mitte kerjaja.
Mil moel on see lugu jõuludega seotud? Sel moel, et päästmatult kommertsialiseeruvas ajas oleme isegi «pühadevahelisel» ajal enamasti millegi ootel. Ootame, et keegi tuleks, tooks, annaks, aitaks, lohutaks. Saati siis veel pühade puhul, kui fantaseerime end suuremeelseks, üritades lähedaste armastuse eest kirevasse paberisse pakituga tasuda.
Siia Afganistani jõuavad Eesti ajakirjad enamasti siis, kui kodumaal uus number juba trükipressi vahel. Sestap sattus siin kätte üks vanem ajakirja-number, kus oli intervjuu näitleja Elina Reinoldiga. Ta ütles seal kuldsed sõnad: õnn on siis, kui pole sõda. Olen temaga väga sama meelt. Miski muu pole nii kaalukas, et pere ei võiks jõuluõhtuks kokku tulla.
Kadedus on mingi piirini edasiviiv ja innustav, seepärast läkitan siit Afganistanist jutuajamise, mis leidis aset mõni aeg tagasi sõjaväebaasis keset Helmandi kõrbe. Kohtusid kaks majorit, üks Eesti, teine Inglise armee kõrbevormis, ning rääkisid omavahel eesti keeles. Üks neist, küsimuste esitaja, on Eesti Kaitseväe kontingendi teabeohvitser. Teine, vastaja, on Eesti Õhuväe kopteripiloot major Ivar Värk.
Milline on olnud kõige rabavam vaatepilt kopteri pardalt, mida niisama maa peal ei näe?
Mitte et seda nüüd maa peal ei näeks, aga kord oli veider juhus, kui harjutasime õppustel maandumist ettevalmistamata platsile tundmatul alal, ja avastasin maanduma hakates, et täpselt sel platsil, kuhu olin otsustanud maanduda, võttis noor tütarlaps päikest. Ta tundis seal ennast väga privaatselt ning kujutan ette, et teda võis mõnevõrra ehmatada, et sel pilkude eest varjatud lagendikul, kus ta paljalt päevitas, tahtis korraga kopter maha tulla. Ma vist polegi näinud, et keegi end nii kiiresti riidesse paneb. Igasugu naljakaid asju on nähtud…
Uudistest kostab aeg-ajalt, et kaduma läinud inimest otsiti kopteriga. Kas see pole nõela otsimine heinakuhjast? Jääb piloodil üldse aega maa peal detaile märgata?
Kahtlemata tuleb see aastate ja kogemusega. Üks, mis on kindel: otsides peab olema täielikult keskendunud sellele, et sa reaalselt otsid, n-ö skaneerid silmadega ruut ruudu haaval maastikku ja otsid sealt pisimatki detaili, mis tundub keskkonda sobimatu – värvid, muutused maastikul, esemed ja palju muud, mis võib olla inimese tekitatud. Sa ei saa sel ajal mõelda millelegi muule peale ülesande.
Ausalt öeldes on väga eriline tunne, kui õnnestub kellegi elu päästa. Mul on olnud seda tunnet kahel korral, seda ei saa võrrelda millegi muuga. See on ka rõõm sellest, et suur vaev, mis on koolis õppimisele kulutatud, on läinud asja ette. Sama on lendudega siin, Afganistanis. Sa tajud, et sinu töö on väga vajalik oma meeste toetamisel õhust. See on fantastiline tunne.
Kas ja kui palju saad tagasisidet, olgu lootusetult eksinud seenemutikese või rahvusvahelisel missioonil osalevate jalaväeüksuste käest, kes oma õnneliku pääsemise eest on sulle tänu võlgu?
Ega tegelikult saagi. Ilmselt seepärast, et seda ei avalikustata tavaliselt, kes lendas ning kus ja miks. Inimestel jääbki see teada saamata.
Millal su tõsisem huvi lendamise vastu algas?
Oli aasta 1995, kui soovisin astuda Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Paraku ei saanud sisse, kuna vajalikust summast jäi kaks punkti puuduliku keeleoskuse tõttu puudu. Seejärel vedasin aasta aega metsaveotraktoriga puid metsast välja. 1996. aastal proovisin uuesti ülikooli astuda ning taas jäi õnnest puudu, seekord üks punkt. Kuulsin siis, et on avatud uus kool, lennukolledž. Õpitavat seal muu hulgas ettevõtte majandust ja muud seesugust. Endalegi suureks üllatuseks, sest ma ei olnud päevagi inglise keelt õppinud, sain sinna sisse. Mu inglise keel oli toona kinos nähtud ja filmidest õpitud. Tunnistan ilma naljata, et tegin inglise keele suulise ja kirjaliku eksami kuulmise järgi ära. Võiks öelda, et intuitsiooni pealt.
Kui olin juba lennukolledži teisel kursusel, avati Eestis kopteripiloodi kursus. Otsustasin minna ja täna saan öelda, et tegin väga õige valiku. Loomulikult ei ole sellega kaasnenud mingit kosmilist sissetulekut. Selle ameti puhul tõmbab hoopis miski muu.
Ilmselt oli sinu elu esimene lennusõit siiski reisijana, mitte kokpitis?
Ei, sugugi mitte. Istusingi esimest korda lennukisse 1997. aastal, kui alustasime lennutreeningutega, ja kohe kokpitti, vasakule istmele. Esimene lend oli väikese Cessna 172ga. Küllalt segased tunded olid: nähes, kuidas maa kaob alt ära, tuleb tahes-tahtmata mõte, kas see, mida järgmiseks teen, on õige liigutus. Tagantjärele mõeldes ei mäleta neid hirme ega ka kõrguse hirmu juba ammuilma, pigem vastupidi – mida madalamal oled, seda õudsem tundub.
Paljudele on tuttavad muusikute omavahelised kalambuuritsemised teemal, kes mängib üht, kes teist pilli. Kuidas on need asjad pilootidel isekeskis?
Väga suur vahe on just sõjaväepilootide suhtluses. Lennuki, eriti hävituslennuki piloot tunneb ja ei varja seda, et on kraad või paar kõvem tegija kui kopteripiloot. Ehk nagu me naljatamisi teame kasvõi komöödiafilmist «Top Gun»: need on mehed, kes rohkem naisi saavad. Aga jah, olen seda palju kordi kogenud, et kui oled mõnel suuremal õppusel ja satud kusagil ruumis teistega kokku, ega siis [hävitaja] F-16 piloodid sinuga juttu tegema tule – lendan aeglaselt, madalal ja pole mul ka mingit aukartustäratavat relvastust pardal.
On see igivana teema suurte poiste mänguasjadest?
Noh, jah. Eks ta võib nii tunduda küll, et kogu lennundus on üks suurte poiste mängumaailm.
Aga sind ei kisu hävituslennuki piloodiks, F-16 kokpitti?
Kui aus olla, siis kindlalt ei. Sest lennuki puhul peab sul olema lennuväli, kus tõusta ja kuhu maanduda. Kopteriga ei ole seda probleemi, ei tava- ega eriolukorras. Maandud enam-vähem seal, kus saab, kasvõi koduhoovis, nagu Sõnajalad.
Vaadates seda, kuidas üksikute snobismist on saanud nüüdseks paljude hobi – kui keeruline on omandada teadmised ja oskused, et minna kopteriga lendama?
Tõepoolest, ega see nii võttes olegi midagi üle mõistuse käivat. Pead tegema lennu- ja muud koolitused, läbima vajalikud õppe- ja lennutunnid ning ongi suures piiris justkui kõik. Kui oskad arvutada, oled psüühiliselt terve ja füüsiliselt võimeline, teed eksamid ära – ja ongi kogu kunst. Ma ei tihka kedagi süüdistada, aga kohati on mulle küll tundunud, et mõni mees oma piloodipabereid päris nii, nagu peab, ei ole saanud.
Tänu elatustaseme kasvule kasvab muidugi lendajate hulk iga aastaga ning nende seas on palju tõsiseid mehi, sest ega lennundus ole odav lõbu. Lennutund kopteri või lennukiga maksab palju ning seda saavad endale hobi korras lubada tõesti need, kelle sissetulek seda võimaldab.
Kumma õhusõiduki pidamine kallimaks läheb?
Kui võrrelda väikest lennukit kopteriga, tuleb öelda, et kopteri hooldus on keerukam ja spetsiifilisem, kuna kopteril on rohkem liikuvaid ja erihooldust vajavaid osi. Arvestades, et kopter on aeglasem, on ka selge, et läbitud vahemaa ja maapealse hoolduse võrdluses vajavad kopterid rohkem hooldust. See teeb ka tema lennutunni kalliks.
Oled teenistuse jooksul olnud rohkem kodust ära kui kodus. Pereinimesena, isana ja abikaasana peab sul olema väga võimas ja toetav tagala.
Ei saa salata, vahel tundub kopteriga lendamine märksa lihtsam kui pereasjade hoidmine nii, nagu ma seda ideaalsena näeks. Tajun sageli ja väga selgelt, et tegelikult on neil kodus palju keerulisem ja raskem kui minul siin. Ma ei suudaks kindlasti kõike teha maksimaalselt, kui mu pühendumust töösse ei toetaks sama pühendunult mind armastav abikaasa ja mu kallis tütreke. Raske on öelda inimesele, kes sind armastab ja toetab, aitäh! – see on nii suur asi, et sõnadest jääb väheks.
Oled oma pere, lähedaste ja lapse jaoks kangelane?
Jah, usun, et olen tütrekese jaoks kindlasti kangelane. Ta on parasjagu sellises vanuses, seitsmene, et juba saab aru, kes mida teeb ja milleks. Ma ei tea, mida talle kangelane tähendab, aga usun ja loodan, et ta on väga uhke mu üle ja see on isale väga suur asi.
Kui su tütar kunagi mehelemineku ikka jõuab ja pead hakkama isana väimehi hindama, kas sul on mõni eriala, mille esindaja ei pruugi «kvalifitseeruda»?
Sellele polegi mõelnud. Küll aga sellele, et kui ta ise hakkab kunagi rääkima, et tahab ka piloodiks saada, siis seda ma vist tütrele ei soovita. Tundub küll n-ö õhuline ja huvitav, aga tegelikult on raske. Väga raske töö. Olen 36 ja ei liialda, kui ütlen, et olen sellest 26 aastat koolis käinud ja muudkui õppinud. Iga uus päev on mu töös uus koolipäev. Sellist tunnet, et oskan kõike, ei saa kopteripiloodi töös iialgi tulla.
Oled sa kogenud mõnel pool ka seda, et sind ei võeta selle vääriliselt, mida suudad ja oskad, sest oled kusagilt Ida-Euroopast, endisest N liidust, pisikesest Balti riigist?
Jah, tõepoolest. Olen näinud inimesi suurriikidest, kes ei tea isegi, mis asi Eesti on. Nutikamad oskavad küsida, kus see on. Nii kurb, kui see pole... Kasvõi Inglismaal, kuhu ma algul sattudes tekitasin enamikus suurt võõristust: tuleb keegi ida-eurooplane, kas teda üldse usaldada saab, saab ta üldse keelest aru ja veel sada muud probleemi. Võttis palju energiat, kuni suutsin kõigile tõestada vastupidist. Nüüd usun, et olen näidanud end mõnes valdkonnas paremanagi, kui need alguses kõhklusega suhtujad ise suudavad olla. Olgu selle tõenduseks kasvõi see, et täidan siin Afganistanis lahingkopteri eskadrilli ülema asetäitja ülesandeid.
Mis need ülesanded on?
Olin ka Inglismaal samal ametikohal. Põhiline, lisaks lendamisele, on üksuse adiministratiivse poole eest vastutamine. Lisaks sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride atestatsioonide läbiviimine ning dokumenteerimine. Samuti on minu vastutada see, kui üksuse liikmega siin või tema lähedasega kodumaal midagi peaks juhtuma.
Millal oled tundnud tõelist uhkust, et oled eestlane, Eesti ohvitser?
See, kui sulle tehakse ettepanek asuda liitlasriigi väeliigi üksuseülema asetäitja kohale, on suur au. Kui saad lahendamiseks ülesandeid, mis näitavad, et sind usaldatakse ja tunnustatakse. Kui tead, et oled välismaalasena pidanud kohalikega võrreldes rohkem pingutama, võitnud nende lugupidamise ja näidanud sellega kogu oma väikest riiki kui võimekat partnerit mistahes olukorras.
Kas see, et sinu eskadrilli missioon Afganistanis saab läbi, kopterid pakitakse kokku ja viiakse ära, ei tekita sinus tunnet, et kõik on läbi, mis edasi saab?
Sugugi mitte. Kohe peale Afganistani algab mu üksusel pooleaastane treeningmissioon Kanadas, kus toetame sealse jalaväe väljaõppeoperatsioone. Tulevad uued väljakutsed ja missioonid ning töötuks jäämist pole karta.
Fantaseerigem. Kui sulle tuleks pakkumine mõnest maailma juhtivast lennuakadeemiast, siis mis valdkonna sa kõige meelsamini oma kogemuste põhjal õpetada võtaksid?
Arvan, et kopteri lendamise taktika. Ehk kuidas planeerida ja teostada kopterioperatsioone sõltuvalt vastasest ja tema tegevusest. Olen seda Inglismaal väga palju õppinud, lennuharjutusi teinud, ning see on mulle kõige südamelähedasem.
Jõuad jõulupühadeks koju. Millised need saavad olema?
Loodan, et lumised, ning mis veel tähtsam: üle väga pika aja pere ja ka vanematega koos. Olen nii kaua ära olnud, et tunnen suurt puudust sõpradest, keda ei ole näinud, ning mis seal salata, ka Eesti toitudest, mida mujal ei saa, loodan isu täis süüa. Selliseid hapukapsaid ja suitsuvortsi ei saa mitte kusagil mujal kui Eestis.
Rahulikke jõule sulle!
Rahulikke jõule sulle!
Hannes Võrno on Eesti kaitseväe kontingendi teabeohvitser.
Ivar Värk (36)
Sündinud 6. aprillil 1977
Ühendkuningriigi armee lennukorpuse 9. rügemendi planeerimisohvitser ja eskadrilli ülema asetäitja
Õppinud Pala põhikoolis ja Alatskivi keskkoolis Tartumaal
Bakalaureusekraad
Tartu lennukolledžist
Täiendanud end kursustel USAs, Prantsusmaal,
Saksamaal
Sõjaline välismissioon Herrick 18/19 – Ühendkuningriigi kopterieskadrilli ülema asetäitja, kopteripiloot
Kogu lennuaeg 2266 tundi
Kaptenina 1491 tundi
III klassi päästja orden inimese elu kopteriga päästmise eest
Politseiorden koostöö arendamise eest politseiga
Kaitseväest eeskujuliku teenistuse rist ning õhuväe teenetemärk
Abikaasa Pille, tütar Jessica (7)