Ott Lepland: Raha pärast ma ei esine

Priit Pullerits
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ott Lepland
Ott Lepland Foto: Peeter Langovits

Neli talve tagasi sööstis Hiiumaalt pärit noor laulja Eesti muusikaorbiidile ega ole sealt sammugi taandunud (erinevalt paljudest teistest). Ta usub teadvat, mis on püsimajäämise nipp.

Ott Lepland avaldas juba meie esmakohtumisel muljet. See juhtus nüüdsest veidi rohkem kui neli aastat tagasi. Ta oli jõudnud superstaarisaates nelja parima hulka. Saate produtsendid kutsusid mind jagama verinoortele artistidele nõu, kuidas alalõpmata midagi põnevat, erilist, intrigeerivat otsiva meedia hambus ellu jääda.

Võrreldes kolme konkurendiga avaldas Ott Lepland mulle sügavat, koguni jahmatavat muljet, esitades äärmiselt asjalikke ja teraseid küsimusi. Juba toona ei tekkinud kahtlust – ja ausõna, see ei ole tagantjärele tarkus –, et tegemist pole lihtsalt järjekordse noore lauljaga, kelle tähelend kestab vaid nii kaua, kuni kestab saade. Leplandis oli sisu. Suurt ja sügavat sisu.

Aeg on järele uurida, tänu millele on temast saanud Eesti hinnatumaid ja armastatumaid artiste. Ta edul peab ju olema valem, retsept. See ei saa olla pelgalt õnn, juhus ja vedamine.

Lõppenud aasta sügisel käisid turneel Ameerikas. Kuidas sinna sattusid?

New Yorgi, Toronto ja Los Ange­lese eestlased juba ammu kutsusid. Võtsime kitarrist Kristjan Kaasiku ja mänedžer Mihkel Tepiga ühendust Chicago eestlastega, nemad olid samuti huvitatud. Mõtlesime, et ühendame meeldiva kasulikuga ja teeme väikse ringreisi Ameerikas.

Alustasime New Yorgist, kus vaatasime Mercury Lounge’i rokiklubis Ewert and the Two Dragonsi kontserti. Järgmisel päeval tulid nemad minu kontserti kuulama. New Yorgist sõitsime edasi Torontosse, kus üks mu sugulane, vanaema tädipoja tütar, tuli koos oma tütrega vastu.

Parajasti oli tänupühade nädalalõpp, 70 protsenti eestlaste kogukonnast oli sõitnud ära maale, aga sellegipoolest oli kuulajaid palju. Kohale tulid isegi Kanada Eurovisiooni fänniklubi esindajad. Ööbisime sealse ülikooli ühiselamus, mis kannab nime Tartu Kolledž.

Seejärel oli neli-viis puhkusepäeva ning lendasime Las Vegasesse. Seal tuli reisiväsimus peale. Käisime küll igal pool ringi – näiteks History Channelil jooksva [tõsielusarja] «PawnStars» («Pandikunnid») pandimajas –, aga mingist peost või glamuurist, mille poolest Las Vegas on tuntud, väga osa ei saanud.

Edasi rentisime auto ja tegime väikse ringi: vaatasime ära Grand Canyoni ja läksime siis Los Angelesse, kus oli kaks esinemist. Esimene oli Peavey muusikapoes Hollywoodis. Poe juhataja, keegi Rick, on Stevie Wonderi parimaid sõpru, ta intervjueeris mind ja näitas pärast Wonderi videoid. Kui tal poodi mõni uus pill või võimendus tuleb, kutsub ta alati Stevie Won­deri seda katsetama.

Nägime palju kuulsaid inimesi. Näiteks küsisime LAs Eesti Maja juhatajalt, kust saaks head sööki, ja ta juhatas, et sõitke mööda kiirteed Malibu poole, seal jääb tee äärde Tai restoran, mis on hea ja soodne. Läksime kohale ja vaatasime, et jube väike hurtsik, 40-ruutmeetrine, vaid paar lauda. Astusime sisse, võtsime istet.

Hakkasin tellima, pöörasin end ja vaatasin, et täpselt minu kõrval istub [näitleja] Sean Penn. Ütlesin poistele, et vaadake, kes siin kõrval istub, ja nemad hakkasid kohe suurte silmadega vahtima. Ütlesin, et lõpetage ära, ärge vahtige niiviisi otsa. Kui Sean Penn püsti tõusis ja minema läks, siis poisid küsisid, et kuule, kas see oli Sean Penn. Oli küll.

Järgmine päev käisime Itaalia restoranis, kuhu juhatasid meid toredad eesti tüdrukud Monika ja Margit, kes tegid meile linnaekskursiooni. Seal istus meie kõrvallauas [näitleja] Ewan McGregor ja leti ees ennast palju lõiganud näitlejanna Joan Rivers. New Yorgi lennujaamas seisis meiega McDonald’si sabas tähtsa näoga [endine korvpalliproff] Dennis Rodman, kes oli ilmselt suundumas Põhja-Koreasse, kus ta koondist juhendab (naerab).

Chicagos oli ka väga huvitav. Käisime Second City teatris, kust on tulnud [koomikud] Mike Myers, Chris Farley, John Belushi.

Olime Ameerikas kaks nädalat. Väga äge tripp oli! Selles mõttes oli küll natuke tüütu, et 15 päevaga oli kümme lendu... Aga läks edukalt, sest igal pool olid kontserdimajad paksult rahvast täis.

Kas Ameerikas käik tekitas mõtteid, et sellest võiks kunagi saada su turg, või on Ameerika nii kauge, nii ligipääsmatu?

Niipalju kui sain teada, käib kogu bisnis puhtalt tutvuste kaudu. Sul on võimalik pääseda kusagile ainult siis, kui oled  töötanud koos selle või tollega. Kõik käib astmete kaupa: pead kellelegi silma jääma, temaga kokku saama, pead vaatama, kas ta sulle meeldib, siis ta küsib, kellega oled koostööd teinud jne. See on pikk trepp, millel pead ronima. Sul peab olema tohutult raha või siis plaadifirma, kes sinusse kõvasti usub ja kõik kinni maksab.

Kui sa küsid, kas tahaksin elada Los Angeleses või New Yorgis või Londonis, siis arvan, et ei tahaks, sest tunneksin end nagu sipelgas pesas või another brick in the wall [lihtsalt tellisena seinas], kui tsiteerida Pink Floydi albumit. Muidugi võiks seal elada siis, kui mul oleks seal samasugune positsioon nagu praegu Eestis. Mitte et ma arvaks, et mul Eestis jube kõva positsioon oleks, aga kui seal elada, siis pead ka keegi olema. Kui sa sinna niisama lähed, võid ju seal nõusid pesta – aga milleks?

Küll on aga Los Angeles ja Las Vegas mõlemad kohad, kuhu lähen raudselt tagasi. Mulle Ameerika väga meeldis.

Kui palju eelmisel aastal esinemisi tuli?

Ohohoo... Arvan, et kolmesaja kanti kindlasti.

Ja kui palju kutseid tuli?

Paljusid ikka vastu ei võtnud. Pulmad ja sünnipäevad olen sunnitud ära ütlema, sest kontserte ja avalikke esinemisi on nii palju.

Kas alanud aastaks on suuremad plaanid juba tehtud?

Väiksed mõtted mul on. Kogu aeg tuleb genereerida ja mõelda. Kõige tähtsam on mitte jääda paigale tammuma. Juba see on tagasiminek, kui jääd mugavustsooni: käid esinemas, kõik on hästi, saad leiva lauale, vorsti ja võid peale. Võib-olla paar kuud võid seda nautida, aga siis tekib mul tahtmine end arendada, muusikaliselt täiendada.

Tahaksin õppida klaverit paremini mängima. Saan enda saatmisega küll kenasti hakkama, aga vahel jääb oskustest siiski puudu. Ka vokaaltehniliselt on vaja tööd teha. Teen oma õpetaja Maikeniga aeg-ajalt hääleharjutusi, aga neid peaks veel tihedamalt tegema, et hääl oleks vastupidavam. Kui töötamp on suur, kipub hääl tahes-tahtmata rohkem väsima.

Samuti tahaks kitarrimängu õppida. Olen pannud tähele, et kui kitarrist Kristjan Kaasik, kellega tihti koos esineme, mängib mingit käiku, kõlab see mulle hoopis uutmoodi ja huvitavalt, nii et kirjutad sinna peale hoobilt mingi viisi. Kuna olen harjunud klaveriga, tuleb viisi kirjutamine selle peale natuke raskemalt. Nii et kui oskad teist instrumenti veel, siis annab see automaatselt inspiratsiooni kirjutada uusi lugusid.

Ambitsioonid ikkagi kasvavad. Mida kõrgemale lati endale sead, seda rohkem pead trenni tegema, et sealt üle hüpata.

Kas oled mõelnud, et äkki kulutad end tihedasti esinedes liiga palju?

Eks vahest ikka tuleb selline tunne. Aga enese kulutamine sõltub ka sellest, mis elu elada esinemiste kõrvalt. Kui sul on päevas kaks või kolm kontserti ja lähed õhtul pidu pidama, ning järgmine päev on jälle kaks kontserti, ja nii mitu nädalat järjest, siis oledki rampväsinud ja võidki end kulutada. Aga kui teha päevas kaks-kolm kontserti ja pärast seda puhata end korralikult välja, siis see nii jubedalt ei mõjugi. Seetõttu olen pingelistel perioodidel üritanud elada nii, et kõvemad peod ja sõpradega hilja väljas käimised jäävad ära.

Millega end käima tõmbad, kui koormus on pidevalt suur? Olgu, makstakse raha, aga ega lõpmatuseni jõua ka raha järele joosta.

Võin käsi südamel öelda, et raha pärast ma ei esine. See on ka üks põhjuseid, miks olen viimasel ajal hakanud selekteerima kohti, kus üles astuda. Kui superstaarisaade [2009. aastal] lõppes ja mul oma repertuaari polnud, pidin ennast näitama ja esinema nii palju kui võimalik, et ennast tõestada.

Mille järgi esinemiskohti valid?

Mulle meeldib väga esineda kontserdi- ja kultuurimajades – kellele ei meeldiks? Tunnen end hästi just klaveri taga, inimesed istuvad ja kuulavad. Suvised suured kontserdid ja festivalid, kus on 3000–4000 inimest, on samuti lahedad, ja kindlasti suuremad heategevusüritused, kus tead, et esinemine läheb õige asja ette.

Eks väga palju sõltub ka kohast, mis tehnika seal on. Mida parem on artistil laval olla, seda kvaliteetsem on ka kontsert. Publik tunnetab selle automaatselt, alateadlikult ära, kui artist ei tunne ennast laval mugavalt, ükskõik kui palju ta seal tõmbleb või kui kõvasti laulab.

Et mis mind käima tõmbab? Publik, eriti veel selline publik, kes on tulnud spetsiaalselt minu kontserdile, maksnud selle eest raha. Olen pannud tähele, et see publik, kes on pileti ostnud, jääb palju sagedamini kontserdiga rahule kui see, kes on saanud kontserdi tasuta. Kui inimene ikka ise maksab, siis ta ka keskendub eriliselt ja paneb iga nüanssi tähele.

Tõnis Mägi nimetas sind «Kolmeraudses» uue põlvkonna parimaks lauljaks. Mis tunde selline tunnustus tekitas?

Muidugi teeb selline asi meele väga rõõmsaks. Tõnis on mulle seda ka isiklikult öelnud.

Näosaate finaali hommikul rääkisime temaga telefonis ja ta ütles, et «Koit» on selline lugu, kus tuleb jääda tohutult ausaks, tuleb laulda hinge ja emotsiooniga, et sõnumit rahvani viia – siis läheb kõik hästi. Viskasin peast välja igasuguse parodeerimise mõtte. See on selline lugu, mida ei saagi parodeerida.

Kuigi see oli finaalsaade ja oleks pidanud võitlema – kuigi ma ei võtnud näosaadet kui võistlust, vaid kui huvitavat meelelahutusprojekti –, mõtlesin, et kui olen kaheksa saadet teinud pulli, võtan finaaliks südamliku ja tõsise asja. Laulsin hingest ja emotsiooni pealt, ja see toimis. Paljud ütlesid, et läks hinge.

Aga miks siis ikkagi võit ei tulnud?

Koit Toomel oli üllatusmoment niivõrd palju suurem. Koit on viimased neli-viis aastat teinud kvaliteetset tantsu- ja klubimuusikat, aga nüüd laulis ta hoopis suure ooperiaaria, ja selle pealt ta võitjaks tuligi. Seda, et Ott Lepland oskab Tõnis Mäge laulda, on inimesed võib-olla ka varem kogenud; see ei olnud nii üllatuslik. Minu looming on väga palju inspireeritud Tõnis Mäe loomingust ja Tõnis Mägi on mu suurimaid eeskujusid, seetõttu on meie laulmismaneerid kohati sarnased.

Ma ei kahetse mitte ühtegi grammi, sest sain «Koiduga» näidata oma austust eesti rahva ja Tõnis Mäe vastu. Selleks et võita, ei pea alati võitma.

Seleta palun, miks sul on kogu aeg hästi läinud, tagasilööke pole olnudki! Noori lauljaid tuleb pidevalt ju teisigi, aga enamik neist kaob.

Kui artistil on omanäolisus – tahaks loota, et mul on – ja oma stiil, siis üks püsimajäämise võtmetest on see, et sul on oma muusika ja loomisvõime, et sul on inimestele midagi öelda, et sa suudad neile midagi anda.

Noored lauljad satuvad äkki orbiidile, näiteks superstaarisaates, on kaks korda nädalas eetris, nende ümber jooksevad väiksed fännid, kes autogramme võtavad, lehed kirjutavad neist, kuni ühel hetkel kukuvad nad saatest välja – ja kõik on kadunud. Nendega ei tegele enam keegi. See on väga valus kukkumine. Kui oled saates, siis sind turundatakse, pannakse riidesse, sulle tehakse soeng ja meik – ja siis on järsku kõik läbi, keegi ei tee seda enam sinu eest. Ega noorel inimesel ole ju kogemusi ja oskusi, et muusikamaailmas ellu jääda. Ta ei oska end turundada, manageerida, ta ei tea, kust otsida õigeid inimesi, kellega albumit salvestada. Kui sul kogemusi ei ole, tekib paraku kiire kustumine.

Mäletad sa meie esimest kohtumist, kui olite superstaarisaatesse jäänud neljakesi? Mulle näitasid su tollased terased küsimused, et võtad oma lauljakarjääri väga tõsiselt, mitte lihtsalt ei vaata, kuhu elu sind viib.

Olin siis ikkagi poiss maalt, tohutult ettevaatlik. Küll ma muretsesin, et kui keegi näeb, et suitsu teen, tehakse sellest suur artikkel, või põdesin, et jäin igale poole hiljaks – mida inimesed minust küll arvavad?

Üritasin [superstaarisaate ajal] olla mitte liiga orbiidil, sest kui sinust räägitakse palju rohkem kui teistest, võib see tekitada inimestel küllastumise, tüdimuse. Ja teadsin seda, et ükskõik kui palju sinust ka ei kirjutata, taandub kõik sinu esitusele, noile kahele minutile saates. Su pildid võivad olla iga päev esikaanel, aga kui esined kehvalt, kukud välja. Olen alati üritanud panustada nondele kahele-kolmele minutile, justkui oleks võistlustules – seda hinnatakse, mitte seda, kui palju naisi sul on või mida iganes.

Olen loomult tagasihoidlik, see on mind pigem aidanud kui pärssinud. Tagasihoidlikkus on voorus.

Kui palju on su esinemisnärv aja jooksul tugevamaks muutunud?

Mäletan, kuidas vaatasin kodus superstaarisaate esimest ja teist hooaega ja mõtlesin, et huvitav, mismoodi minu närv seal vastu peaks, äkki lähevad otse-eetris sõnad meelest ja kogu Eesti näeb...

Esimeses otsesaates olin väga närvis. Supertaarisaates pabistasin enne iga esitust. Üldse, kui on võistlus, pabistan rohkem, sest tahan anda endast parima. Kui on otse-eetris tavaesinemised, nagu muusikaauhindade galal või «Jõulutunnelis», siis ma ei pabista – olgu saalis 20 inimest või 2000, või telekate ees 200 000 või 200 miljonit –, kuigi väike liblikas on alati kõhus ja see tuleb pigem kasuks, annab särtsu juurde.

Kui suur oli pinge enne etteastet Eurovisioonil, kus esindasid ju tervet riiki ja kogu Euroopa vaatas?

Olin «Eesti laulu» poolfinaalis ja finaalis oluliselt rohkem närvis kui Eurovisioonil.

Muretsemine ja pabistamine, enne esinemist närveerimine on seotud sellega, mis elustiili sa esinemiste kõrvalt elad. Enne Eurovisiooni ei tarbinud ma kaks kuud tilkagi alkoholi, jätsin suitsetamise maha, tegin trenni, tegin iga päev Maikeniga vokaalset trenni, nii et lõpuks oli see lugu [«Kuula»] mul lihasmälus, on siiamaani.

Läksin Bakuusse, teades, et 20 000 inimest istub saalis ja 200 miljonit vaatab, ja tegin enda jaoks selgeks, et ma ei saa tulemust kuidagi mõjutada. Minust ei sõltu see, mis koha ma saan, aga teadsin, et saan anda sellega endast parima, et olen teinud kõik, et asi õnnestuks. Esinesin nii hästi, kui suutsin, ega mõelnud tulemuse peale. Sain edasi. Ja finaalis läks ka väga hästi.

Nüüd veidi maistest asjadest. Kuidas sa kõhu täis saad?

Kui on kiiremad ajad, on paraku väga sagedane peatuskoht Statoil. Kui on aega, üritan ise kodus süüa teha. Hommikul joon tavaliselt kodus kohvi ja söön võileiva, lõuna ajal käin mõne hea sõbraga väljas söömas ja õhtul mässan kodus: ostan hea maitsva liha ja panen ahju, võtan juurde riisi või kartulit, ka seeni, sibulat ja küüslauku kasutan palju.

Kuidas saavad riided puhtaks ja triigituks?

Panen need kodus pesumasinasse. Kuna olen poissmees, olen võtnud selle privileegi, et mul käib korra nädalas koristaja: teeb korteri korda ning triigib mu riided ja pesu.

Milline on su tavaline elurütm?

Sõltub päevast. Kui tuleb alustada kell 7–8 hommikul, käia proovides, stuudios ja esinemas, tuleb uni õhtul kella 12 ja ühe ajal. Aga kui päeva esimene pool on vaba, olen julgelt kella 11ni maganud. Kui on ühe esinemisega päev, tulen õhtul koju, teen süüa ja vaatan öösel kella kahe-kolmeni filme – seda juhul, kui järgmine päev midagi olulist ees ei ole.

Puhkust suvel võtta ei saa?

Saaks ikka võtta, aga ei ole ju mõtet, kui tegemist on kõige kibekiirema esinemisperioodiga. Üldiselt olen puhkuse võtnud kas jaanuari keskpaigast veebruari alguseni või oktoobris novembri alguseni, käinud kuskil soojemas kohas. See aasta pidime samuti jaanuaris sõpradega puhkama minema, aga selgus, et neil töö ei luba.

Ka mul on jaanuariks tulnud juba üllatavalt palju esinemispakkumisi, nii et olen puhkuse planeerinud aprilli lõpust mai alguseni. Tahaks väikse Musta mere ringreisi teha, Ukrainast alustame, edasi läbi Moldova, Rumeenia, Bulgaaria, Türgi, Gruusia ja Venemaa.

Millega vaba aega täidad?

Sõltub, kui palju seda on. Kui on ühe või paari päeva jagu, ega siis jõuagi midagi teha. Käin sõpradega väljas, loen, vaatan mõnda head filmi või teen head sööki, käin kinos, teatris üritan käia nii palju, kui on võimalik. Mõni aeg tagasi üritasin hakata jalkat mängima, aga ei saanud teiste poistega ajakava paika. Ikka oli mul mõni esinemine või proov. Seejärel hakkasin hoogsalt jõusaalis käima ja ujumas, panin graafiku paika, aga jälle töö tõttu ei saa. Olen võtnud eesmärgi, et natuke pead ikka liigutama, kui noor oled.

Oled rääkinud oma raja otsinguist. Mille järgi seda teed: kas lähtudes sellest, mis sulle endale meeldib – aga see ei pruugi teistele meeldida –, või vaatad, mis inimestele meeldib ja kuidas see sinu maitsega kokku läheb?

Olen pannud tähele, et mul on eesti inimestega suhteliselt sarnane muusikamaitse. Samuti olen tähele pannud, et kui teed asja südamest ja hingest, läheb see ka publikule palju rohkem korda. Seetõttu olen valinud repertuaari lugusid, mis eelkõige mulle endale meeldivad – ja kõik lood, mis on mulle meeldinud, on meeldinud ka inimestele. Samas olen valinud enda kirjutatud laule, sest oma lugu laulad ikka natuke teistmoodi kui teise mehe kirjutatud lugu.

Ma ei ole kunagi mõelnud, et teen oma valiku selle põhjal, mis inimestele meeldib.

Kui sa oma rada otsid, siis kuidas tunned ära, et oled lõpuks selle leidnud?

Kui vaatame eesti muusika suurkujusid, nagu Tõnis Mägi või Ivo Linna, on nad oma raja leidnud ikkagi alles pärast pikki aastaid otsimist. Mul on ka praegu otsimise aeg. Millal sa ikka uusi ja huvitavaid asju proovid, kui mitte siis, kui oled veel noor? Vanemas eas ei hakka ju enam katsetama.

Ühe külje olen endas kindlasti leidnud – see on sügav ja mõtlik, sügava sisu ja mõttega muusika. Aga oleks tore teha ka midagi muud, näiteks Muusik Seifi ja Ultima Thule laadis, kuid natuke tänapäevasemas võtmes. Ja miks mitte kunagi teha ka midagi... mitte suurt ja võimast ja power’iga, vaid midagi väga mõtlikku, vaikset, tasast, intiimset, kus ei kasutagi nii palju vokaali, vaid emotsiooni, sõnumit. Mida rohkem tahke on sul inimestele pakkuda ja mida rohkem suudad inimesi üllatada, seda tugevam on su artisti-vundament ja seda kauem see püsib.

Kui oma raja lõpuks leian, siis ilmselt tunnengi selle ära.

Ja kui viimaks oma raja ja stiili leiad, mis siis edasi saab?

Siis tuleb hakata elu mõtet otsima... (naerab). Usun, et kui oma tee leian, küll siis oskan sellele küsimusele vastata. Usun ka, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkan oma nägu avastama, ja mingi näo, omapära, mille järgi inimesed mind teavad, olen endale juba loonud.

Kõige hullem on vist see, kui lauljana päris valmis saad, sest siis on lõpp?

Arvan, et seda ei juhtu mitte kunagi. Me õpime kogu elu. Selles elu mõte ongi, et avastame ja leiame midagi uut, ja nii surmani välja. Ega me keegi leiagi täitsa lõplikult, sajaprotsendiliselt oma nägu, vaid elu lõpuni otsime seda. Tahaks loota, et saan piisavalt targaks, et seda lõpuni mõista ja lõpuni ennast välja arendada.



Ott Lepland (26)

Sündinud 17. mail 1987 Tallinnas.

Õppinud Tallinna muusikakoolis popjazzlaulu ja samuti kümme aastat klaverit.

2009 võitis saate «Eesti otsib superstaari» kolmanda hooaja (sai finaalis 63 protsenti rahva häältest).

2010 peaosa nuku- ja noorsooteatri «Keskkoolimuusikalis»; ilmus Eesti esimene fänniraamat «Lubage mul olla. Ott Lepland» (autor Kirke Ert).

2011 võitis «Laulupealinna» võistlussaate (esindas Kärdlat).

2012 võitis «Eesti laulu» konkursi looga «Kuula» (sai superfinaalis 67 protsenti rahva häältest); tuli Eurovisiooni lauluvõistlusel Bakuus sama looga 6. kohale (120 punkti).

2013 paroodiasaate «Su nägu kõlab tuttavalt» teine koht.

Albumid «Ott Lepland» (2010), «Laulan ma sind» (2011), «Öö mu kannul käib» (2012).

Mänginud kriminaalkomöödias «Vasaku jala reede» (2012).

Poisipõlves ilmus temalt neli kassetti: «Oti suvelaulud», «Oti jõululaulud», «Ott ja valged jänesed», «Ott ja sõbrad» (viimased kaks ka CD-l).

Osalenud Vanalinnastuudio lavastustes «Kommipoodi ära eksinud...», «12 tooli» ja «Tuhat klouni» ning Eesti Draamateatri lasteetenduses «Putti Plutti Pott».

Vallaline.

Arvamus

Mihkel Tepp

mänedžer

Ameerikasse sõitma hakatas saime esimese asjana teada, et meil on lennukid ära vahetatud. Öeldi, et pagas liigub küll sujuvalt New Yorki, aga me ise peame tegema Frankfurdis uuesti check-in'i. Olime mitu kuud elanud siiras teadmises, et lendame Amsterdami kaudu otse New Yorki. Aga meie lennuk sai täis ja meid tõsteti esimestena maha. Niisiis pidime Amsterdamist lendama kõigepealt Frankfurti, seal kohutavalt kiirustama, et järgmisele lennukile jõuda. See tegi veidi närviliseks, aga kõik lõppes hästi.

Sõitsime renditud Chevrolet Impala peresedaaniga Grand Canyonist Las Vegase poole, põikasime korraks ka vanale Route 66-le. See oli kokku umbes seitsmetunnine sõit. Istusime [kitarrist] Kristjan Kaasikuga kordamööda roolis: mina sõitsin pikemaid otsi, Kristjan sõitis linnades.

Ott ei ole automees, tal ei ole juhiluba. Ega viitsi ju lõpmatuseni kohalikke kantrimuusikajaamu kuulata. Ma olin ostnud telefoni Andrus Kivirähki Ivan Orava lood ja «Rehepapi», panin ühe neist mängima. Ja siis Ott üllatas mind korduvalt, kui ütles, et kas sa tead, see või teine asi juhtus tegelikult ka nii [nagu Kivirähk oli kirjutanud].

Seda on soe, tore ja hea näha, et noorel inimesel on sellised teadmised oma riigi kohta. Julgeks arvata, ega liiga paljudel tänapäeval seda ei ole. Ott hoolib ja huvitub.

Kui küsitakse, mis me Las Vegases tegime, siis on piinlik öelda, aga me ei teinud seal mitte midagi. Põhimõtteliselt käisime hotellis magamas. Me ei mänginud isegi kasiinodes. No olgu, ma mängisin umbes 20 dollarit maha, aga Ott ei mänginud üldse, ta kõndis niisama ringi. Ta oli täiesti kindel, et ei taha mängida, ja seda ei saa talle pahaks panna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles