Mure ebakindla ja hallide prillide kaudu maailma nägeva eesti inimese pärast pressib ennast järjest jõulisemalt meie avalikku aruteluruumi, kirjutab Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets Postimehe arvamusportaalis ja pakub välja, kuidas pahurat eestlast aidata.
Uurides meie juhtmõtlejate uusaastasoove kumab sealt läbi kihk parandada eestlase tõuomadusi. Andrus Ansip nõuab «ole optimist», Mart Noorma kutsub «rohkem endasse uskuma», Toomas Hendrik Ilves tahab «rohkem eneseväärikust», Raul Rebase sooviks on «vingu vähem», Priit Hõbemägi pakub - kui rohkem ei saa, siis usu vähemalt jõuluvana. Ka meie kaks suuremat päevalehte ajavad sama rida, esitades oma uusaastasoovid lausa teineteise pealt maha kirjutatuna – ühel «rohkem usku, eelkõige iseendasse», teisel – «uskuge endasse». Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et siinmail on tegu sügavalt ebakindla ning parajalt pahura seltskonnaga, kes vajaks üleüldist positiivse psühholoogia teemalist hoolitsust.
Lähemal vaatlusel pilt nii dramaatiline ei ole. Mitmed analüüsid ja uurimused osutavad, et selge enamus, ca kaks kolmandikku eesti inimestest on optimistliku silmavaatega, oma eluga rahul ning hindavad toimuvat heatahtlikult ja kaalutletult. Pahurate klassi võiks hädapärast kanda ehk kolmandiku. Samas tundub, et tegu on hääleka ja sageli ka pealetükkiva kolmandikuga. Paljud neist on innukad ütlejad ja kirjutajad, nende peas pesitseb loendamatu hulk muresid ja vaenlasi, kellega tahaks arveid klaarida. Eks pahurast kolmandikust see tõuparanduse kihk alguse saabki.
Mure ebakindla ja hallide prillide kaudu maailma nägeva eesti inimese pärast pole ainult uusaastateema, see pressib ennast järjest jõulisemalt meie avalikku aruteluruumi. Aeg oleks samme võtta, pahurat kolmandikku mingil viisil aidata. Võimalusi on mitmeid, kasvõi mentorlus. Näiteks võiks 2014. aastal iga normaalne eestlane võtta ühe pahura kaaskodaniku personaalse järelevaatamise alla, proovides temaga sõbralikult rääkida, elu päikselisemat poolt esile tuua, kord päevas silitada ja tunnustada. Panustada võiks ka rahvusringhääling. Toetudes kaalujälgijate kogemusele võiks ETV korraldada näiteks pahuruselangetamise konkursse. See, kelle pahuruse pallid on aasta jooksul kõige rohkem alanenud, saab presidendilt nätsu ja linnapealt toidukraami.
Jutt, et Eestil puudub eesmärk, pole tõsi. Pahura vähemuse lõimimine mõnusa enamusega on selge väljakutse. Lõimimise sujudes asenduvad loodetavasti ka uusaastasoovide tõuparanduslikud motiivid siira kiitusega mõnusale ja rõõmsameelsele eestlasele. Kes on juba täna, küll vaikses, aga siiski selges enamuses.