Otsekui värvipomm keset trööstitut tumedust. Sellisena nägi looduspiltnik Sven Začek esimest korda oma ihusilmaga jäälindu. Nüüd on see Eesti kohta tavatult värvikirev suleline kuulutatud aasta linnuks 2014.
Aasta lind: jõe kohal passib kalu värvipomm
4. jaanuar 2014, 16:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvel on meie loodus nagu värvide laulupidu: kuhu aga ei vaata, igal pool käib mitmes toonis elu. Kuid silmapaistev sulekera jäälind paistab ikka välja.
Nii võib näha teda näiteks varahommikune paadisõitja Emajõel sobiva kalda juures puuoksal vette vahtimas. Reporter nägi teda nõnda esimest korda lodja Jõmmu pardalt asjatundja osutusel.
Teine kord oskas silm iseseisvalt jäälindu märgata. See õnnestus Ahja jõel Taevaskoja lähedal. Seal näitas ta oma lennuosavust: nimelt püsis ta õhus imeliselt kaua ühel kohal.
Jäälinnu on aasta linnuks kuulutanud Eesti ornitoloogiaühing. Ühingu hariduse ja teavituse projektijuhi Riho Kinksi andmeil pesitseb Eestis 50–300 paari jäälinde.
«Arvukuse suur kõikumine tuleneb külmadest talvedest, mis on neile hukatuslikud,» lisas ta. «Kõige tuntumad pesitsuskohad asuvad Kagu-Eesti liivakivipaljanditega jõgedel. Talveks jääb Eestisse arvatavalt kuni sada lindu.»
Selg sinine, kõht oranž
Ühte neist sajast nägigi hallmustal talvel aastaid tagasi temaga esimesel kohtumisel fotograaf Sven Začek.
«Kui see värvipomm oleks plahvatanud, siis, oletan, oleks plahvatuse tagajärjel kogu mets loojanguvärvidesse mähkunud,» kirjutab ta oma raamatus «Värvide lend» (Varrak, 2007). «Nii valusalt ere oli ta smaragdsinine selg, millel oli neoonsinine triip.»
Kõht, õieti kogu alapool, sealhulgas tiivaalused, on jäälinnul ereroostepunane. Punased on ka tema pisikesed jalad. Ainult imelikult suur sirge nokk on must.
Začeki selgituse kohaselt on selline kirevus tegelikult kaitsevärvus. «Tema elupaigaks on madalad ja suhteliselt kiire vooluga jõed, mis on ääristatud kas tavalise liivakaldaga või liivakivist kaldaga,» ütles ta.
Kui jõevoogude juurest jäälindu altpoolt vaadates oksal istumas näha, siis sulandub oranž kõht liivakivitaustaga ühte. Nii ei panegi teda õieti tähele.
«Jäälinnu üks põhilisi vaenlasi on raudkull,» rääkis Začek. «Kui ta ülelennul peaks vaatama jäälinnu poole, sulandub türkiissinine selg puhta selge veega kokku. Vaatamata sellele, et ta on värvikirev lind, toimib selline sulestik teatud olukordades kaitsevärvusena.»
Need, kes jäälindu altpoolt vaadates ei tohiks märgata, on kalad. Kui ta on asunud toitu hankima, silmitseb ta jõe kohal oksal istudes vett. Märganud kala, sööstab ta nagu välk voogudesse ja on mõne sekundi pärast oksal tagasi, elus toit nokas.
Začeki sõnul käib jäälind vees ära kiiremini, kui inimene jõuab öelda sõna jäälind.
Raamatus «Linnud. Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat» (Varrak, 2007) on kirjas, et selline sööst on üsna täpne: pooled kõikidest sukeldumistest on tulemuslikud. Lisaks igapäevasele harjutamisele mängib oma osa jäälinnu erandlik värvusnägemine ja ebatavaline silma ehitus.
Omapärane pulmamäng
Omapärane on jäälinnu pulmamäng. See ei käi ainult kord, vaid kaks või isegi kolm korda aastas.
«Aasta esimene pulmamäng on kõige intensiivsem,» märkis Začek. «Järgmine toimub juba poegade ja muu tegevuse kõrvalt. Siis on see lühem ega ole nii vaatemänguline kui esimesel korral.»
Kui on aeg paari heita, on need niigi häälekad sulelised veel häälekamad. Nad lendavad koos mööda jõge ringi, peatuvad ühel oksal ja teisel oksal ning suhtlevad kõvasti.
«Isane peab tooma emasele kala,» lausus Začek. «Emane lendab mitu korda eest ära, ja kui ta lõpuks kala vastu võtab, on see märk, et ta on nõus paarituma. Ja siis ronib isane talle selga. Nad paarituvad mitu korda päevas.»
Pesa on uuristatud kaldajärsakusse. Tunnelit ja 12–15-sentimeetrise läbimõõduga peakambrit tunneli lõpus kraabivad mõlemad neli kuni seitse päeva. Ka poegi toidavad mõlemad.
See kõik käib soojal ajal. Praegu on aga lindudel tegemist enda hingeshoidmisega. Kas nüüdne soojakraadidega detsember ja jaanuar sobivad jäälinnule Eestis talvitumiseks? «Üldiselt on nii, et talved, mis on alanud väga hilja, meelitavad neid siia jääma. See on aga väga riskantne,» ütles Začek.
Fotograaf meenutas musti jõule aastal 2011, uue aasta paari esimest päeva õrna lumekirmega ja veebruari alguse järjestikustel öödel 30-kraadist pakast, mida oli lausa nädal jutti. «Tollest ajast on mul pildistatud üks jäälind, kes ilmselt oli vaadanud, et talve ei tule ja võib jääda siia,» rääkis Začek. «Ta hukkus, sest tema sulestik oli jääd täis.»
Kahekümnes aasta lind
Riho Kinksi andmeil avatakse jaanuari teisel või kolmandal nädalal aasta linnu veebileht aadressil www.eoy.ee/jaalind. Lisaks selle linnuliigi tutvustamisele on kavas veebis tema leiukohti kaardistada, arvukust täpsustada ja teha muudki tarvilikku.
Ornitoloogiaühing on valinud aasta lindu 1995. aastast, jäälind on järjekorras kahekümnes. Aasta loomaks 2014 valisid looduse uurimise ja kaitsmisega seotud seltsid ja muud organisatsioonid eesotsas Eesti terioloogiaseltsiga viigri. Aasta puu on Eesti Looduse toimetuse valikul paakspuu.