Liidukantsler Angela Merkeli positsioon Saksamaa sisepoliitikas on mitmel põhjusel sedavõrd võimas, et uue koalitsiooni neli aastat on täis pigem monoloogi kui vaatlejate jaoks põnevaid vaidlusi, leiab Inga Höglund.
Angela Merkel: neli aastat monoloogi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Saksamaa uus valitsus esialgu millegi erakordsega just silma ei hakka, hoolitsesid pikalt kestnud läbirääkimised vähemalt ühe tähelepanuväärse rekordi eest. Varem pole koalitsioonikõnelused Saksamaal nõnda kaua kestnud – 86 päeva.
See tõik võib pikaks ajaks jääda ka Saksamaa kõige põnevamaks poliitikasündmuseks. Kristlike demokraatide (CDU/CSU) ja sotsiaaldemokraatide (SPD) juhitud suur koalitsioon kujutab endast juba eos hiiglaslikku kompromissi, mis just liidukantsler Angela Merkelile lõpuks kõige enam plusspunkte toob.
Kes loodab põnevaid debatte ja asjalikke arutelusid, võib juba praegu alla anda. Uue suure koalitsiooni kõige põnevamad nädalad on nüüdseks möödas. Nüüd tasub panustada eelkõige sellele, milline SPD minister kõige esimesena komistab või lõplikult läbi kukub.
Merkel oli 22. septembri parlamendivalimiste suurim võitja. Tänu tema nimele ja osavalt loodud imagole teenis CDU/CSU kooslus 41,5 protsendiga häältest parlamendis pea absoluutse enamuse. Eelmine koalitsioonipartner, liberaalne FDP, sai aga kogu eelnevale valitsusele suunatud kriitika enda kaela ning langes 4,9 protsendiga parlamendist sootuks välja.
Kristlikel demokraatidel jäi 311 kohaga Bundestagis ainuvalitsemisest puudu napilt neli saadikut. Nõnda sattus erakordselt võidukas Merkel ootamatult ja üllatavalt raskesse olukorda.
Bundestagis istub nüüdsest neli erakonda, kolm nendest esindavad pigem vasakpoolset maailmavaadet. Sellises olukorras poleks Merkeli vähemusvalitsusest suurt kasu ning seetõttu pidi kantsler uute valimiste vältimiseks leidma uue valitsuskaaslase just nende kolme hulgast. Vasakpartei Die Linke kandsid kõik erakonnad juba eos maha – polevat piisavalt demokraatlik. Järelejäänud variantidest kalduvad roheliste vaated konservatiivse CDU/CSU omadest märksa kaugemale kui SPD seisukohad. Seega ei jäänud Merkelil muud valikut kui SPDga kokkuleppele jõuda.
SPD valimistulemus – 25,7 protsenti häältest – oli taas ajalooliselt kehv. Vaid 2009. aasta parlamendivalimistel, pärast eelmist suurt koalitsiooni CDU/CSUga, sai SPD veelgi tagasihoidlikuma tulemuse: 23 protsenti. Sotsiaaldemokraadid näevad oma kõrge kukkumise peamise süüdlasena just Merkeli esimest valitsust, milles SPD kaasa lõi. See lõppes SPD-le katastroofiga. Sama valusa kukkumise tõi koostöö Merkeliga ka liberaalidele.
Pole imekspandav, et paljud sotsiaaldemokraadid nüüd ka Merkeli kolmandast valitsusest oma erakonnale vaid häda ennustavad. SPD mure erakonna tuleviku pärast oli ka peamine põhjus, miks läbirääkimised nõnda kaua kestsid. Sotsiaaldemokraatidel õnnestus selle aja jooksul konservatiivide leerilt välja meelitada tingimusi, millele Merkel valimiskampaania käigus selgelt «ei» ütles. Samas on juba ammu kõigile selge, et Merkeli «ei» pole iialgi nii resoluutne, kui üks selge «ei» üldiselt olema peaks.
Nii võib esialgu jääda mulje, justkui võitnuks SPD läbirääkimistel enim: paljud sotsiaaldemokraatide kõlavad lubadused leidsid tee koalitsioonilepingusse ning SPD ridadest pääses valitsusse kuus ministrit. Võrdluseks: kristlikud demokraadid (CDU) määrasid lisaks kantslerile samuti kuus ministrit ning CSU ministreid on valitsuses kolm.
SPD dikteerimisel kehtestatakse Saksamaal miinimumtunnipalk 8,50 eurot. Hiljemalt 2017. aastal kehtib see kõigile. 2017. aastal toimuvad ühtlasi järgmised parlamendivalimised ning vahepealset aega saadab ilmselt ka pidev hinnatõus. Kui palju SPD sellest võidab, on raske öelda. Selle särava valimislubaduse ja lihtsa arvu mõju ei pruugi anda oodatud tulemusi, arvestades eelseisvaid raskeid valitsemisaastaid. Palju rohkem on SPD-l jätkuvalt äpardusvõimalusi.
Sotsiaaldemokraadid said endale vastutusrikkad ülesanded, millest mõnigi kuulub nende meelisteemade hulka: majandus- ja energiaminister, töö- ja sotsiaalminister, perekonnaminister, keskkonnaminister, justiitsminister ning välisminister. Kõlab vahvalt, kuid ühtlasi ohtlikult.
Saksamaa riigivõlg kasvab pidevalt ning viimastel aastatel üritatakse meeleheitlikult pidurit tõmmata. SPD aga lubab samas valijatele paremaid töötingimusi, paremat sotsiaalset tuge, paremaid palkasid ning väiksemaid elektrihindasid. Tegu on võimatu missiooniga, mis ei tõota SPD-le tulevikku silmas pidades midagi head. Arvestades nende turjale langenud kohustusi, võib eeldada, et kui just SPD ministrid millegi enneolematult geniaalsega hakkama ei saa, jäävad miinuspunktid ka sel korral SPD kanda. Merkel saab ka tulevikus kõik väärsammud kirjutada rahulikult koalitsioonipartneri kaela.
Juba saadab häguselt sõnastatud koalitsioonilepingut pidev kriitika. Esiteks on selles kõvasti tõlgendamisvõimalusi, mis tähendab ka koalitsioonipartnerite pidevat omavahelist hõõrumist ja kompromisse. Teiseks hakkavad mõlemal poolel valimislubadused järjest langema.
Kokkuvõttes lõikab suurest koalitsioonist enim kasu see, kelle turundusmeeskond olukorra rahvale kõige kaunimalt serveerib. Siiani pole aga kahtluski: Merkeli tiim müüs oma poliitika kõige edukamalt maha. Merkeli edu on lausa fenomenaalne, arvestades, kui tihti CDU/CSU leer on pidanud oma sõnu sööma.
Ebatäpne ja arusaamatu koalitsioonileping Merkelit ei häiri. Huvitaval kombel otsustas Saksamaa juht sel korral sisepoliitilist kemplust sootuks vältida ning keskendub uue valitsusega peamiselt euroliidu teemadele.
Teemad, mis CDU/CSU valijaskonna hulgas kõige populaarsemad pole, mis paljudele konservatiividele sugugi ei meeldi: ELi suurem integratsioon, ühine pangaliit ning finantsjärelevalve. Just sotsiaaldemokraadid pooldavad kõige häälekamalt eurointegratsiooni. See jätab Merkelile omakorda võimaluse lükata vastutus eurointegratsiooni eest SPD kaela, kes selle ka meeleldi vastu võtab.
Ehk kasutab Merkeli meeskond ära olukorda, kus kantsleri edu näib kõigutamatu, kus talle pole mitte ühtegi poliitilist vastast. Just praegu on hetk, kus Merkel saab ellu viia ideid, mis muidu tema põlisvalijatele ehk meeltmööda poleks. Rahvas usaldab oma kantslerit ning loodab, et Merkeli tasakaalukas tegutsemine tagab ka riigi pikaajalise edu.
Saksamaa pikaajaline edu sõltub aga suuresti sellest, kui hästi läheb teistel ELi liikmesriikidel, eriti euro kasutusele võtnud riikidel. Merkel tahab stabiilsust ning käitub vastavalt. See aga toob omakorda kaasa paindumatuse. Saksamaal on sisepoliitiliselt seega kõik juba ette korraldatud Merkeli meele järgi. Erakonnas puudub igasugune sisemine debatt – Merkel on end juba korduvalt tõestanud ja nüüd ei julge keegi tema tegutsemist kahtluse alla seada. Seda näitab ka erakonna üksmeelne reaktsioon mõtte peale luua koalitsioon SPDga.
Isegi uus valitsus, olgugi et koostöös SPDga, on kokku pandud Merkeli eelistusi arvestades. Pole säravaid tähti ega suuri visionääre, selle asemel aga on ministrid, kes on usaldusväärsed ja erakonna kauaaegsed vaprad sõdurid – sekretärid, nagu Zeit Online tabavalt märgib. Sellega loodab Merkel tagada ka koalitsiooni püsimise, sama soov on SPD esinumbril, nüüdsel majandusministril Sigmar Gabrielil. Kahe peale õnnestub neil suure tõenäosusega neli aastat kenasti üksteise seltsis ka vastu pidada. Seda ilma suuremate skandaalideta, kuna skandaalid Merkelile ei meeldi.
Sama stabiilsus ja paindumatus tõotab saata ka Saksamaa poliitilist kultuuri. Bundestagis jagunevad debattide kõneajad erakondade vahel proportsionaalselt, arvestades nende valimistulemusi. Olukorras, kus opositsioonis istub 127 saadikut koalitsiooni 504 liikme vastu, pole erilist arutelu loota.
Süddeutsche Zeitung võttis situatsiooni kokku, kirjeldades uue parlamendi esimest debatti. Rohelistel oli 16 minutit kõneaega, millele järgnes koalitsiooni kord: seitse kõnelejat ning 62 minutit. Alguse ära kuulanud, polnud kellelgi, kaasa arvatud sel samal koalitsioonil, huvi 62 minutit ühte ja sama seisukoha kaitsmist jälgida. Väitlus toimub pigem kulisside taga ning salaja. Tulised vaidlused hoitakse enda teada.
Koalitsiooni kompromissivalmidus ja diplomaatiline lähenemine sisepoliitikale näitab ka sakslaste üldist meelestatust. Saksamaal läheb hästi ning seda ei taha keegi ohtu seada. Et kõik sama sujuvalt edasi kulgeks, näitavad muidu temperamentsed poliitikud, nagu Gabriel ning töö- ja sotsiaalminister Andrea Nahles, üles erakordset leebust.
Nende leebus on tõenäoliselt tingitud koalitsiooniläbirääkimistel saavutatud võidust, kuid siinkohal ei oska nad ehk veel hinnata, kui suur osa nendest töövõitudest ja SPD edust tulevikus ikkagi Merkeli arvele kirjutatakse. Võttes näiteks kasvõi liikumise sotsiaalsema ELi poole – Merkelil oli SPDd selle sammu õigustamiseks vaja. Kui ELil õnnestub sellest tulenevalt pangakriis lõpetada, saadab loomulikult aplaus Merkeli kindlakäelist tegutsemist. Olgugi et sotsiaaldemokraadid seda pigem oma teeneks peavad.
Kas tegemist on järjekordselt geniaalse taktikaga, millega Merkel end ajalukku kirjutab? Merkel on kui kohtunik; ta pole edev, pole tujukas ega mõju autoritaarselt, kirjutab Frankfurter Allgemeine Zeitung.
«Ta andis Gabrieli pressimisele järele ja tegi sotsiaaldemokraatidele oma kabinetis palju ruumi. Seda veidi CDU ning pisut rohkem CSU kulul. Aga see Merkelit ei huvita, kuna see ei toimunud tema enda kulul. Ta ootab, mis saab, kui valitsusel tõsiselt tegutseda on tarvis. Samal ajal kindlustab ta oma võimu. Oma erakonna protesti ta kartma ei pea, kuna erakond elab Merkeli võimust ja hiilgusest,» kirjutab Süddeutsche Zeitung.