Vanaema on hukas

, filmitegija ja -kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paulina Garcķa Gloriana.
Paulina Garcķa Gloriana. Foto: Kaader filmist

Noorus on saanud meie maailmas täiesti jaburaks kinnisideeks, ütleb tšiili režissöör Sebastiįn Lelio ühes oma arvukatest intervjuudest, mida tal on tulnud seoses «Gloria» ülemaailmse eduga väljaannetele anda.

Tõsi ta on, et mõte teha film või minna vaatama lugu naisest, kellel eluaastaid varsti 60, kuid kes ikka veel otsib tantsupidudel armastust, sealjuures nina aeg-ajalt täis võttes, ei tundu kuigi huvipakkuvana. Ilmaasjata, sest «Gloria» on eluline film ja nimiosalist kehastav Paulina Garcķa klass omaette.

«Minu ema laulab autos alati ja kui ma nägin ka teisi Santiago naisi üksi autot roolides laulmas, mõtlesin, et seal on film peidus. Naised sõitmas koos oma lootuste, hirmude ja unistustega ning seda kõike välja lauldes,» on idee sünnist rääkinud Lelio. Ka Gloriat näeme oma autos laulmas. Siis näeme teda tööl ja kodus, näeme suhtlemas laste, sõprade-tuttavatega, eksmehe ja tolle naisega ning peamine – näeme, kuidas Gloria tutvub Rudolfoga.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles