Reis ühe kunstiaasta lõppu

Rebeka Põldsam
, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraator-projektijuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raoul Kurvitz ja tema «Sekundaarsed kultuurid» Kumus.
Raoul Kurvitz ja tema «Sekundaarsed kultuurid» Kumus. Foto: Andres Haabu

Kui tavaliselt rõhutavad aastakokkuvõtted seda, mis oli kõige edukam, uuem ja avalikku toetust väärivam sündmus, siis siinne aastakokkuvõte on pigem minu, ühe tavalise kunstitöötaja valitud isiklike tipphetkede tagasivaade, millest möödunud aastal ehk kuigipalju kirjutada ei jõutudki.

Kõige olulisemateks näitusteks saab loomulikult kohe pidada neid, mille kallal ise töötasin. Veebruaris kureerisime koos Anne Maisveega Tallinna Linnagaleriis Londonis tegutseva feministliku kunstniku Sarah Maple’i isikunäitust. Märtsis panin LadyFest Tallinna raames kokku kolmiknäituse Tallinnas ja Tartus. Mulle endale oli kokkuvõttes kõige huvitavam Ladyfesti Hobusepea galerii väljapanek, mis süüvis postsovetliku perioodi naise elukaarde. Üldjoontes oli LadyFesti näituste vastuvõtt nigelavõitu, sest eks see feministlik kunst käsitle enamasti väga tõsiseid ja valulikke teemasid. Niisiis osutuski rõõmsamate, kuid mitte vähem tõsiste piltidega Sarah Maple äärmiselt populaarseks, sest ta naerab mitmesuguste norme loovate süsteemide üle, samas kui Eesti naise hinge- ja ihuhädad vaheldumisi rõõmu ja meela olekuga mõjusid publikule ahistavalt lähedastena.

Pikem ja tihedam töö kaasnes Dénes Farkasi Eestit Veneetsia biennaalil esindanud näitusega «Ilmne paratamatus», mida Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) projektijuhina kõrvalt assisteerisin. Transpordiasjade, vineerilõigete, värvimise, toitlustuse, publikatsioonide ja kutsetega tegelemise kõrval vaid vahel harva Dénesi pildipanka ja pidevalt muutuvaid jooniseid kohates polnud ma näituse sisusse jõudnud eriti süvenedagi. Seepärast tundus ühel päeval Veneetsiasse saabumine päris ootamatu, mil näitus oli just üles saanud. Muidugi on näituse keskmes olev keelefilosoof Ludwig Wittgenstein paljudele huvitav mõtleja, kuid «Ilmne paratamatus» räägib pigem ühest kujuteldavast mehest, kelle kunstnik koos kuraator Adam Budakiga ameerika kirjaniku Bruce Duffy romaanile «The World as I found it» toetudes lõid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles