Kui tavaliselt rõhutavad aastakokkuvõtted seda, mis oli kõige edukam, uuem ja avalikku toetust väärivam sündmus, siis siinne aastakokkuvõte on pigem minu, ühe tavalise kunstitöötaja valitud isiklike tipphetkede tagasivaade, millest möödunud aastal ehk kuigipalju kirjutada ei jõutudki.
Kõige olulisemateks näitusteks saab loomulikult kohe pidada neid, mille kallal ise töötasin. Veebruaris kureerisime koos Anne Maisveega Tallinna Linnagaleriis Londonis tegutseva feministliku kunstniku Sarah Maple’i isikunäitust. Märtsis panin LadyFest Tallinna raames kokku kolmiknäituse Tallinnas ja Tartus. Mulle endale oli kokkuvõttes kõige huvitavam Ladyfesti Hobusepea galerii väljapanek, mis süüvis postsovetliku perioodi naise elukaarde. Üldjoontes oli LadyFesti näituste vastuvõtt nigelavõitu, sest eks see feministlik kunst käsitle enamasti väga tõsiseid ja valulikke teemasid. Niisiis osutuski rõõmsamate, kuid mitte vähem tõsiste piltidega Sarah Maple äärmiselt populaarseks, sest ta naerab mitmesuguste norme loovate süsteemide üle, samas kui Eesti naise hinge- ja ihuhädad vaheldumisi rõõmu ja meela olekuga mõjusid publikule ahistavalt lähedastena.