Toomas Kiho: Ruunaga Euroopasse

Toomas Kiho Foto: Peeter Langovits

Mäletan üsna hästi neid aeg­u, kui president Lennart Meri kõneles Eesti jõudmisest Euroopasse. Või ega ta üksi kõnelnud – Eesti siht 20. sajandi lõpul oligi võimalikult tegelik lõimumine Euroopa struktuuridega, seda niihästi välis- ja julgeolekupoliitiliste organisatsioonide liikmesuse taotlemise kaudu kui ka sõna otseses mõttes: kõne all olid hädavajalikud energeetilised ja logistilised ühendusteed Euroopaga. Vaja oli katki hammustada raudse eesriide all sugenenud integreeritus itta, sealhulgas ebakindlad energiaühendused Venemaaga jne, ning asendada kõik see ühendustega läände, kuhu Eesti iseseisvudes kõhklematult suuna võttis.

Lennart Meri kasutas kaht metafoori või lihtsalt ilusat kujundit, mis läksid lendama ja lendavad kumbki omal kõrgusel veel praegugi, ligi kakskümmend aastat hiljem! Üks oli kuulus Nokia otsimise lugu ja teine kiirraudtee Berliini, millest kummastki ei väsinud Meri kõnelemast. Küllap oli mõlema piltkujundi taga Lennarti isiklik elukäik – tema Soome-seosed on üldteada, nagu ka lapsepõlveaastad Berliini saatkonnas, kust võis jääda lapse hinge mälestus rongidest ja laevadest, mis sõidavad mugavalt ja kiiresti («viie tunniga») Saksamaa ja Eesti vahet.

Nokia-legend, mis omal ajal oli kahtlemata edasiviiv kujund, on nüüdseks kahvatunud ja aja jooksul omandanud hoopis vastupidiseid varjundeid. Oleme vahepeal ise saanud targemaks ja tugevamaks ning maailm ja aeg meie ümber on samuti muutunud.