Tartu Ülikooli rektor Alar Karis kirjutas 19. aprillil Postimees Online’is arvamusartikli «Ülikoolid – kuidas edasi?». See pani mind küsima, kuidas meie, tudengid, näeme praeguseid suundumusi ja milliseks peaks kujunema homne ülikool.
Jaanus Riibe: tudengid – kuidas edasi?
21. mai 2010, 12:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tudengid moodustavad kõrgkoolide vundamendi ja seeläbi oleme just meie need, kes hoiavad kogu süsteemi töös. Kõlab ilusti: meie olemegi ülikool!
Olles jälginud viimastel aastatel üliõpilasteemade ümber käivaid debatte, on tunda laiemat rahulolematust või tüdimuse märke. Oleme väsinud tühjadest sõnadest, uutest arengukavadest, mille koostajadki tihti tunnistavad, et neid kunagi ellu ei viida.
Kuidas saavutada «Eesti inimarengu aruandes 2009» esitatud eesmärk hoida Eesti suutlikkust, arendada seda efektiivselt ka olukorras, kus meie ressursid on napid ja valitsuse kärpekava tõttu on tudengite rahakott tühi? Alar Karis väidab, et ülim aeg on muudatusteks, sest ka ülikoolides endis on tunda tardumuse ja ebakindluse märke.
Pakun omalt poolt välja kuus arengusuunda, millest kõrgkoolid ja riik peaksid lähtuma.
Toimetulek ja tööturg
Õppimise kõrvalt töötamine pole vaba valik, vaid paratamatus, sest millestki peab tudeng elama. Praegune toetussüsteem on pehmelt öeldes olematu. Toetusi, mis parimal juhul küünivad kuni 1300 kroonini kuus, saab vaid 16 protsenti üliõpilastest (EÜLi 2009. aasta andmed).
Aina suuremale osale Eesti noortest ning nende peredele ei ole kõrgharidus taskukohane. Kahjuks me kaotame selle tõttu ka andekaid noori, kellel on võimed ja eeldused ning ka tahe õppida.
Riigi majandusele on see korvamatu kahju ja kuni jätkatakse olemasoleva üliõpilasvaenuliku toetussüsteemiga, jäävad meie ressursid päev-päevalt veelgi napimaks.
Tihti püütakse vastandada sotsiaalseid toetusi ja kõrghariduse kvaliteeti. Küsitakse, kas tudengid valiksid piiratud võimaluste juures targad õppejõud ja kehva ühiselamutoa või mugavustega elamise ja ebapädevad lektorid. Selline küsimuse püstitamine on eksitav.
Kõrghariduse kvaliteet on igale tudengile oluline ja see peab olema tagatud. Neis valikuis tuleb leida tasakaal.
Majanduskriis ja valitsuse tahtmatus olukorda parandada on andnud üliõpilastele tugeva hoobi. Erinevatel andmetel on noorte seas töötus kuni 30 protsenti. Üks tänaseid õppetunde on see, et edaspidi peavad kõrgharidusinstitutsioonid arenema koostöös tööjõuturuga.
Kõrgkoolide ülesanne on arendada välja mitmekülgne nõustamis- ja praktikasüsteem. Juhtub, ja sugugi mitte harva, et tudengid saavad eriala sisust aru alles teise õppeaasta lõpuks. Kõrgkoolid peavad võtma vastutuse hariduse kvaliteedi ja seeläbi tudengi tuleviku eest.
Riiklikud toetussüsteemid saaksid tagada selle, et tudengil oleks võimalik stuudiumi jooksul pühenduda õpingutele – meie valitsuse poliitika on olnud vastupidine.
Õppemaksud
Vaatamata raskustele tuleks eeskuju võtta Soomest, kus otsustati majanduskriisi ajal hoopis suurendada investeeringuid haridusse, mis hiljem aitas kaasa Soome majanduse tugevnemisele ja ühiskonna arengule.
Õppemaksude kehtestamist põhjendatakse kõrghariduse lisarahastamise vajadusega. Õppemaksude suurendamine ei too Eestisse juurde tudengeid, vaid jätab üha rohkem inimesi kõrgkoolidest kõrvale. See heidab kõrgkoolid omakorda nõiaringi, kus eelarvepuudujääke on kiusatus korvata õppemaksu suurendades, kuid õppemaks käib noortele üle jõu.
Eestis on juba praegu tudengite rahaline panus kõrgharidusse võrreldes teiste Euroopa riikidega ebaproportsionaalselt suur. Riigi eesmärk peaks olema luua juurde riiklikult rahastatavaid õppekohti ja vähendada tudengite rahapanust.
Eesti e-ülikool
Eesti e-ülikoolist peab olema selge arusaam ja selle elluviimine koordineeritud. E-õpe võimaldab senisest rohkemat ja paremat kõrgkoolide koostööd, arendada ühisaineid ja
-õppekavu nii Eesti kui ka välisülikoolidega.
Paraku tundub, et rahanappuse tõttu on see jäänud helesiniseks unistuseks ja senised katsed takerdunud ülikoolide killustatusse.
Võimaldamaks lihtsamat ligipääsu oleks vaja riiklikult ühtlustada e-süsteemid. Eesti kõrgkoolid peaksid võtma kasutusele ühtse õppeinfo ja tagasiside süsteemi, e-õpikeskkonna ja ühtse andmebaaside võrgu. Eesmärk olgu e-õppe võimaluste ja taseme väljaarendamine samale tasemele, mida pakub tavaline õpe.
Üliõpilaselamud
Üliõpilaselamud kuuluvad lahutamatult kõrghariduse juurde, kuivõrd riigi kohus on tagada kõigile võrdne ligipääs kvaliteetsele kõrgharidusele.
Sügisel 2009 Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaua (TÜÜL) koostatud Tallinna üliõpilaselamute seisukorra ülevaatest selgus, et riigil pole konkreetset ja selget plaani, kuidas üliõpilaselamute olukorda parandada või olemasolev infrastruktuur säilitada, kuidas tagada tulevikus tudengitele soodne ja kvaliteetne üliõpilasmajutusteenus.
Vajalike õigusaktide ja selge visiooni puudumise tõttu on ebapiisav olnud üliõpilaselamute haldamise ja uuendamise toetus. Olukord nõuab lahendust ja riik peaks kõrghariduse infrastruktuuri, sh üliõpilaselamutesse, kiiresti investeerima.
Rahvusvahelistumine
Eestis on mitmeid keelekogukondi ja siin õpivad ka välistudengid. Nn ajude äravoolust on palju räägitud, samas on võimalik läbimõeldud tegevusega olukord oma kasuks pöörata, suurendades võimalusi omandada siin kraad ka laiemalt kasutatavates keeltes ja tõmmates seega väärtuslikke inimesi Eestisse.
Et lähiaastatel väheneb eestikeelsete tudengite hulk oluliselt, peaks mainitud valdkond olema prioriteetne, paraku on senised sammud olnud liiga tagasihoidlikud.
Homne ülikool saab põhineda tasakaalustatud arengul, uutes oludes tuleb julgemalt rakendada värskeid mõtteid. Keskkond peab muutuma veelgi tudengikesksemaks.
Riik, mis tahab panustada teadmistepõhisesse ja konkurentsivõimelisse majandusse, peab kasutama kogu võimalikku inimressurssi. Selleks on vaja kaotada kõikvõimalikud ligipääsupiirangud kõrgharidusele, sest kõrgharidus on iga Eesti inimese õigus, mitte privileeg.