Laste- ja noorteteatri Ilmarine lavastaja Juri Mihhaljov on loonud ja lavastanud ligi neljakümne eri rahvuse, sh vene, soome, ukraina ja poola muinasjutu. Suurema osa tema loomingulisest pagasist moodustavad aga Eesti muinaslood, kirjutab Irina Tokareva.
Kui meile on juhtunud elada Eestimaal ja me arvame, et sellest paigast saab kodu ka meie lastele ja lastelastele, ei tohi ignoreerida Eesti rahva vaimuväärtusi, arvab Mihhaljov.
Ta usub, et kõige mõistlikum on mõelda nii – võta kõik see hea, mis on eestlastel, ühenda see kõige heaga, mis on teistel siin elavatel rahvustel ja arenda nii välja oma, teistest regioonidest erinev subkultuur.
«Rahvuslikku kultuuri pole võimalik isolatsioonis säilitada – see ei ole sama, mis kurkide säilitamine purgis,» räägib Mihhaljov. «Kultuuride vastastikune mõju ja vastastikune rikastamine toob ainult kasu – seda põhimõtet järgib teater alates selle asutamisest.»
Erinevate rahvuste lood
Narva teater Ilmarine hakkas lõimumisega tegelema enne, kui see sõna meie leksikas laialdaselt kasutusele jõudis. Praegu mäletavad vähesed asjaolu, et 20 aastat tagasi oli Ilmarises kaks truppi – kutseline Vene ja asjaarmastajate Eesti oma.
Pea kõiki etendusi näidati kahes versioonis – eesti- ja venekeelsetena. Teatri esimeses põhikirjas oligi kirjutatud – üks peaülesanne on tutvustada venekeelsele publikule Eesti kultuuri.
Mihhaljov tunnistab, et lapsena ta rahvaluulest eriti ei huvitunud. Armastust rahvaluule vastu aitas temas ülikooli ajal kasvatada silmapaistev Ukraina folklorist, Tšernovtsõ ülikooli õppejõud Anatoli Volkov.
Ülikoolis hakkas teda huvitama oma kodukandi, praegu Rumeenia ja Ukraina vahel jagatud Bukovina folkloor. Kui Mihhaljov Eestisse kolis, tekkis tal huvi uurida ka Eesti rahvaluulet.
«Eesti folklooris, nagu ka igas teises, on «rändavad» süžeed, mis lähevad ühe rahvuse juurest teise juurde,» jutustab ta. «See on huvitav, kuidas rahvuslik eripära jätab oma jälje ühele või teisele süžeele.»
Üks sellistest Eesti muinasjuttudest, millest Mihhaljov naljaka etenduse lavastas, on «Kuidas loll härga müüs», mis on just «rändava» süžee ilmekaks näiteks. Vene variant sellest on «Loll ja kask».
Omi muinasjutte-näidendeid kirjutab Juri Mihhaljov pseudonüümi Petr Rimski all. Rimskaja on tema abikaasa Irina neiupõlvenimi. Abikaasa töötab juba aastaid teatris administraatori ja lavastaja parema käena.
Tunne, et mida rohkem erinevaid kultuure lähestikku asub, seda erksam ja rikkam on elu, tekkis Mihhaljovis juba lapsepõlves, mis möödus Lääne-Ukraina multinatsionaalses linnas Tšernovtsõ.
«Elasime sõbralikult – ukrainlased, moldovlased, rumeenlased, juudid, venelased ja poolakad,» meenutab Mihhaljov toonast aega. «Just tänu sellele kultuuride rikkalikkusele on meie linnast pärit palju kuulsaid inimesi: lavastajad ja näitlejad, filoloogid, heliloojad ja ajakirjanikud, ka näiteks laulja Sofia Rotaru, aga kõiki nimetada ei jõuagi.»
Mihhaljov, kelle sugupuus on venelasi, ukrainlasi ja poolakaid, räägib võrdselt hästi nii vene kui ukraina keeles. «Raske on öelda, mis on minu emakeel; kumb esimene, kumb teine,» sõnab ta. «Ukraina keel on minu maailmavaade, kasvatuse alus ja kultuuri alustala.»
Viisteist aastat tagasi oli Juri Mihhaljov Narva Ukraina kaasmaalaskonna asutaja. «Nõukogude inimestest saime ühe hetkega inimesteks, kellele tulid äkki meelde nende juured, nende rahvus,» sõnab ta.
Kord oli Ukraina linnas Ivano-Frankivskis peetud rahvusvahelisel teatrifestivalil Oberegi naljakas juhtum. Festivalikorraldaja, teades, et neile tuleb külla teater Eestist, tudeeris öö läbi enne kohtumist ingliskeelset vestmikku. Kui lavastaja vagunist väljudes korraldajat ukraina keeles tervitas, oli viimane väga üllatunud.
Sel festivalil sai Ilmarine rahvusliku kultuuri säilitamise ja kõrge lavastajataseme diplomid etenduse «Kuidas jumal Uku estide maa lõi» eest.
Raskuste kiuste
Vaatamata paljudele edukatele projektidele, osalemisele rahvusvahelistel festivalidel ja populaarsusele, pole Narva teatri elu olnud kuigi roosiline.
Kahekümne aasta jooksul on mitu korda kolitud, kuid päris oma katuse all pole kunagi oldudki. Viimastel aastatel pole teatris ka kindlat lava. Alles paar kuud tagasi sai teater rendile lava ja saali 300 inimesele. Saal nõuab küll remonti, millega lavastaja koos oma trupiga vabal ajal tegelebki.
Trupp loodab, et saab varsti esineda päris oma laval. Juri Mihhaljov lisab, et on tänulik toetuse eest Eesti kultuuriministeeriumile ja Eesti teatriliidule.
Kas ka Sinu parimate sõprade, lähedaste või kolleegide hulgas on inimesi, kelle rõõmudele ja muredele Eesti eluga kohanemisel oled tunnistajaks olnud? Tee neile ettepanek oma kogemusi ka teistega jagada ning kirjuta meile neist! Saada oma vihjed ja ettepanekud aadressil meiekeskel@postimees.ee
Teater Ilmarine
• Muusika-teatri selts Ilmarine eksisteeris Narvas 1874.–1941. aastatel. Selle ajaloolise nime võttis endale 1989. aastal loodud teater.
• Ilmarine oli esialgu mõeldud teatrina täiskasvanutele, kuid kiiresti orienteeruti kooliealistele ümber. Esimene muinasjutuetendus «Väike Peeter, Suur Peeter» sai Salme Reegi nimelise parima lastelavastuse teatripreemia.
• Ilmarine on soome-urgi taeva, tuule ja õhu jumalus, kel on suur jõud, tarkus ja kunstiline vaist.
Allikas: teater Ilmarine, Irina Tokareva