Kui tavaliselt rõhutavad aastakokkuvõtted seda, mis oli kõige edukam, uuem ja avalikku toetust väärivam sündmus, siis siinne aastakokkuvõte on pigem minu, ühe tavalise kunstitöötaja valitud isiklike tipphetkede tagasivaade, millest möödunud aastal ehk kuigipalju kirjutada ei jõutudki.
Kõige olulisemateks näitusteks saab loomulikult kohe pidada neid, mille kallal ise töötasin. Veebruaris kureerisime koos Anne Maisveega Tallinna Linnagaleriis Londonis tegutseva feministliku kunstniku Sarah Maple’i isikunäitust. Märtsis panin LadyFest Tallinna raames kokku kolmiknäituse Tallinnas ja Tartus. Mulle endale oli kokkuvõttes kõige huvitavam Ladyfesti Hobusepea galerii väljapanek, mis süüvis postsovetliku perioodi naise elukaarde. Üldjoontes oli LadyFesti näituste vastuvõtt nigelavõitu, sest eks see feministlik kunst käsitle enamasti väga tõsiseid ja valulikke teemasid. Niisiis osutuski rõõmsamate, kuid mitte vähem tõsiste piltidega Sarah Maple äärmiselt populaarseks, sest ta naerab mitmesuguste norme loovate süsteemide üle, samas kui Eesti naise hinge- ja ihuhädad vaheldumisi rõõmu ja meela olekuga mõjusid publikule ahistavalt lähedastena.
Pikem ja tihedam töö kaasnes Dénes Farkasi Eestit Veneetsia biennaalil esindanud näitusega «Ilmne paratamatus», mida Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) projektijuhina kõrvalt assisteerisin. Transpordiasjade, vineerilõigete, värvimise, toitlustuse, publikatsioonide ja kutsetega tegelemise kõrval vaid vahel harva Dénesi pildipanka ja pidevalt muutuvaid jooniseid kohates polnud ma näituse sisusse jõudnud eriti süvenedagi. Seepärast tundus ühel päeval Veneetsiasse saabumine päris ootamatu, mil näitus oli just üles saanud. Muidugi on näituse keskmes olev keelefilosoof Ludwig Wittgenstein paljudele huvitav mõtleja, kuid «Ilmne paratamatus» räägib pigem ühest kujuteldavast mehest, kelle kunstnik koos kuraator Adam Budakiga ameerika kirjaniku Bruce Duffy romaanile «The World as I found it» toetudes lõid.
Niisiis, üks kujuteldav poolhull mees, kes elab ideaalide ja unistuste mullis ning kelle ulmad realiseeruvadki. Vastupidiselt apaatiale, mida sellisest unistajast eeldada võiks, on pildile kistud inimlik haprus – selline, mida üldiselt ikka varjama kiputakse. Enese avamine võib tekitada süütunnet, et kui teine ennast niimoodi avab, peaksin mina ju sama tegema – mis aga oleks ära-andmine ja tülgastav enesepaljastus! Näitus see-eest oli täiesti turvaline, sest Dénesi loodud habras inimene on piisavalt fiktsionaalne, et tema killustatud olek mõjuks pigem südantsoojendava kui närvivapustusena. Kogu ülejäänud biennaal oli «Ilmse paratamatuse» kõrval masendavalt tühine.
Tänavune kunstielamuste tipphetk saabus siiski hoopis Norras, Bergeni Assambleel. Selle teemafookuseks olid Vene-Norra suhted ja nende ajalugude võrdlemine, väikeste kõrvalpõigetega vene juutidele ja mõnedele ümbermaailmareisidele. Kui tihtipeale mõjuvad sotsialistlike vaadetega kunstiteosed labaselt, üheülbaliselt, enesekeskselt või kuidagi teistmoodi tobedalt, siis Bergenis suudeti välja mõelda alternatiivseid tulevikupilte, tervisliku huumori abil analüüsida Norra ja Vene ühiskonna müüte ja stereotüüpe, esitada kurblaule hädisest olevikust karmi ajaloo ja ebaõnnestunud poliitikate tagajärjel.
Seal tuletati meelde, et mõnikord on igaüks kodutu Arkaadia teel, kuigi sündinud saunas, nagu kirjutas Karl Ristikivi, ning nenditi, et muidugi on natsionalism halb ja patriotism pole tormiliste muutuste suhtes piisavalt nõtke, kuid et tegelikult on suuremal osal inimestest sügav side regiooniga, kus nad üles kasvavad, inimestega, kes neid ümbritsevad, oluliste momentide, ilmastikuolude ja muu esteetilise keskkonna teguritega, millest tahetakse kinni hoida. Bergenis vaimustas mind kõige enam filosoof Keti Šukrovi film «Leda», mis rääkis moraalijüngritest küborg-nümfomaanidest, kes püüavad tõestada, et inimkond on moraalselt kärbunud, sest igale kättesaadavale ihulisele ihale antakse alla – kui naeruväärne! Leda ei andnud alla.
Rääkides Eestis toimunud näitustest, siis südamesse läks tegelikult vahest üks-kaks teost. Raoul Kurvitza menukalt Kumu näituselt kõnetas enim Ida-
Euroopa umbrohust tehtud installatsioon «Sekundaarsed kultuurid. Ida-Euroopa tasandike noorus ja keskiga; I». See umbrohi on aluseks ainsale võimalikule regionaalpoliitilisele uhkusele Eesti puhul – Ida-Euroopa malts ei hävine ja on piisavalt isepäine, et seda igasugune kultiveeritud värk juba ei kontrolli! Köler Prize’il liigutasid laureaat Jaanus Samma kõrval sügavamalt Kristina Normani videod asüüliotsijatest tänapäeva Eestis ja Soomes ning Rootsi eestlastest, kes II maailmasõja eest pagesid.
Kumu helikunstinäitusel «Sünkroonist väljas» olin absoluutselt lummatud Heino Maripuu videomaterjalist Saaremaa 1980. aastate muusikafestivalidest, kus laulsid Gunnar Graps, Ruja ja kes kõik veel! Gunnar Graps laulab kuumadest huultest oma kehal, mängides samal ajal vaimustavat trummisoolot. Täielik ime! See kõik tekitas mõtte, et Tallinnas pole pimedal talveõhtul üldse kuhugi minna. Raul Kelleri installatsioonid samal näitusel ajasid õuduse efektidele panustades ka mõnusalt hirmu naha vahele.
Kohtadest rääkides olid mulle väga suureks inspiratsiooniks ja avastuseks möödunud aastal Kanuti Gildi saal ja Nancy Nakamura Ideederiiul. Kanutis käib äärmiselt vilgas kaasaegse kunsti elu, kus arutletakse ühiskonna ja inimese üle isiklikult, julgelt, uudishimulikult ja teinekord karmi kriitikaga. Tundub, et seal on tekkinud mingisugune valulävi, mis võimaldab katsetada, läbi kukkuda, õnnestuda, esitada küsimusi ja tekitada dialoogi nii, et keegi ei pea igaveseks häbi pärast maa alla vajuma. Kanutis tõesti toetatakse loovust, võib-olla mitte piisavalt, aga rohkem kui kusagil mujal Tallinnas.
Ideederiiul alles alustab, aga sealne õhkkond on samuti loov, kriitiliselt mõtestatud ja selles mõttes igati kultuurne. Nendes kohtades pole keegi liiga cool, et neilt ei võiks küsida selgitusi, ega piisavalt cool, et kehva vastusega pääseda. Kuna kultuur on dialoog, siis on just oskustel kommunikeerida suur võim.
Näituste poole pealt tooksin veel välja asjaolu, et kuigi ma Marika Agu kureeritud tänavakunsti näitustele ei jõudnud, arvan, et kõigist noortealgatustest, mis 2013 esile kerkisid, tõid tema näitused kaasa päris suure muutuse kunstihierarhiatest mõtlemisse tänu grafiti n-ö alternatiivsele lähenemisele, selle suhtlevale ja kriitilisele iseloomule. Samuti olid aasta kultuurisündmusteks itaalia filmirežissööri Pier Paolo Pasolini retrospektiiv Sõpruse kinos ja fotokuu raames toimunud näitus «Kahtluse varjud» Kunstihoones. Valgusbiennaal Heliose kinos mõjus samuti otsekui ilueliksiir pimedas öös.
2013. aasta oli eriline ka institutsionaalsete muutuste poolest siinses kunstiilmas. Kümne aasta järel toimus selles osas suuremat sorti põlvkonnavahetus. Kõige olulisemaks neist võib pidada Eesti Kunstnike Liidu (EKL) juhtkonna vahetust pärast senise esimehe Jaan Elkeni 14 aastat kestnud ametiaega, millest umbes pool möödus koos asepresident Anu Kalmuga.
Uueks presidendiks valiti Vano Allsalu ja asepresidendiks Elin Kard. Neilt oodatakse EKLi senise kunstipoliitilise tegevuse ja liidule kuuluvate varade põhjalikku revideerimist, teisisõnu on nende õlule langenud vastutus seista kõikide liikmete huvide eest, mis puudutab näitusepindade ja ateljeede olemasolu, sotsiaalsete garantiide jms eest seismist mitmel tasandil.
Uute juhtide esimesel poolaastal ongi palju auru läinud ühingu varade ülevaatamisele, mis pea 1000-liikmelise ja arvukat kinnisvara omava liidu küllalt väikese ja pika-aegse halduskollektiivi kohta on silmapaistev saavutus ja annab lootust ka teistele ootustele vastamise osas.
Teine institutsionaalne muutus puudutas mind ka isiklikult: 20-aastane Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus sai uue direktori – Maria Arusoo vahetas välja kaheksa aastat ametis olnud Johannes Saare. Arusoo juhtimisel avati ka läinudaastane Eesti paviljon Veneetsia biennaalil. Tänu koostööle Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega külastas möödunud aastal Tallinna ka varasemast rohkem külaliskuraatoreid, kes kohtusid kümnete kunstnikega ning viisid mitmed neist ka rahvusvahelistele näitustele. KKEKi uus suund ongi eelkõige rahvusvahelise dialoogi pakkumine.
Kolmas suur muutus toimus Tartu Kunstimuuseumis, kus direktor Reet Marki vahetas välja seni vabakutselise kuraatorina töötanud Rael Artel. Rael Arteli uuenduseks eelmisel aastal olid küll vaid mõned üksikud toimunud vestlusõhtud, kuid tänavune, 23. jaanuaril algav programm tõotab tulla juba hoopis uue näoga. Arteli kirg kunsti vastu, vaimustav töövõimekus, missioonitunne ja asjatundlikkus on kindlasti põhjus edaspidi Tartu kunstielule sagedamini pilk peale visata.
Viimase vabakutselisena astus riigiametisse tuntud kolumnist ja paljude kogukondlike projektide algataja Maarin Mürk, kes oma kodanikunime Maarin Ektermann all hakkab juhatama Kumu haridusosakonda. Ühelt poolt on kahju, et vabakutselisi kuraatoreid-kunstiteadlasi ühtäkki nagu enam polegi, neid, kes võiksid institutsioone sõltumatult kritiseerida või neid analüüsida, teisalt on Kumus oodata nüüd ka senisest aktiivsemat kaasaegse kunsti täiskasvanute haridusprogrammi. Lisaks on lootus, et uuenenud kultuurkapitali kunsti sihtkapitali nõukogu, kuhu ka mõned eelmainitud ametisseastunud kuuluvad, mõtlevad rahajagamise põhimõtted uuesti läbi ja vaatavad, kas leiavad mõne lahenduse kunstnike sissetulekute kasvatamiseks.