/nginx/o/2017/01/16/6255389t1h38cd.jpg)
indias kinni peetud Eesti laevakaitsjate juhtum on välisministeeriumi suure tähelepanu all ning nende abistamiseks on Eesti ametnikud kohtunud kümnete ametnikega, teinud palju pöördumisi, kirju ja noote, kirjutavad välisminister Urmas Paet ja välisministeeriumi asekantsler Lauri Bambus Postimehe arvamusportaalis.
Viimase kolme kuu jooksul on palju räägitud 14 Eesti kodaniku ja ka Briti ning Ukraina kodanike kinnipidamisest Indias. Paraku on sellega kaasnenud ka pahatahtlikud ja lahmivad kirjatükid. Viimati näiteks riigikogu liikme Lauri Laasi jutt, mis ilmus 15. jaanuaril Postimehe arvamusportaalis.
Täiesti ebaadekvaatne on India kohtuloo võrdlemine Liibanoni inimrööviga. Liibanonis oli tegemist kurjategijate ja inimrööviga, kus meie kodanike saatus oli teadmata ning sõltus kurjategijatest. Riigid pidid tegema maksimaalselt koostööd, et tuvastada kodanike asukoht ning vabastada kuid röövijate käes vangistuses olnud mehed. Terrorismi- ja kuritegevuse vastases võitluses ei ole mingeid loorbereid, millele Laasi oma jutus osundab, rääkimata võimalusest puhata.
India juhtumi puhul on tegemist teise riigi õiguskaitseorganite seaduspärase tegevusega, kus on oma koht sõltumatutel kohtutel. Kui riigil on kahtlustusi, siis tuleb uurida, kas on alust ka süüdistusteks. Prokurörid on peale pikka eeluurimist leidnud, et materjali süüdistuste esitamiseks on. Nüüd tuleb järgmine etapp – milliseks kujunevad kohtu otsused ja kaitse tegevus. Õigusemõistmine ja asjaolude selgitamine ning kaalumine on igas riigis aeganõudev ning vältimatu. Samamoodi on see ka Eestis. Võib ette kujutada, milline oleks Eesti reaktsioon, kui mõni teine riik üritaks otseselt mõnesse Eesti kohtuprotsessi sekkuda. Miks arvatakse, et Indias on teisiti?
Riigikogulane Lauri Laasi soovitab välisministeeriumil luua enam otsekontakte Indias ning heidab ametkonna töötajatele ette vähest tööd kodanike kaitsel välismaal. Sellistele mõtetele jõuab ta vaid ühe paariminutilise intervjuu põhjal, mis on antud põgusa ülevaatena sellest, mida konkreetse kaasuse puhul ministeerium küsitlemise ajahetkel teeb. Paraku ei ole Laasi tutvunud varasemate ülevaadetega, mis on ilmunud meedias India kaasust valgustades, ning pole soovinud ka otse ministeeriumilt teada saada, mida on enam kui kolme kuu jooksul selguse ning lahenduse leidmiseks tehtud.
Alates laeva Seaman Guard Ohio kinnipidamisest India rannavalve poolt 11. oktoobril 2013 on kogu edasine lugu olnud välisministeeriumi suure tähelepanu all, sest nädal hiljem vahistati kogu laeva meeskond, kelle seas oli ka 14 Eesti kodanikust piraadikütti. Oleme teinud igapäevast tihedat koostööd ka Suurbritanniaga.
21. oktoobril lendas konsul Margus Särglepp New Delhist Tuticorinisse, kus kohtus meie kodanikest kinnipeetutega. Praeguseks on ta kinnipeetavaid külastanud seitsmel korral.
Tallinnas ning Washingtonis võtsime kohe ühendust laevafirma AdvanFort esindajatega. Tihedas koostöös oli esimeseks ülesandeks kinnipidamise asjaolude väljaselgitamine ning meeste vabastamine. Kuna kinnipeetud meremehed viidi üle Chennaisse, siis lendas konsul Särglepp 25. oktoobril taas meestega kohtuma, võttes kaasa esmatarbekaupu ja muud vajalikku. Saatkonnal tuleb alates kinnipeetud kodanikega kohtumise soovist kuni kohtumiste korraldamisteni korduvalt suhelda India välisministeeriumi konsulaarosakonna ning kinnipidamisasutuse juhtkonnaga. Kuna vahistatud laeval olid ka Suurbritannia ning Ukraina kodanikud, siis võtavad nii saatkonnad Indias kui ka Londonis ja Kiievis ühendust kolleegidega konsulaarosakondadest.
Välisministeeriumis loodi oktoobris koordineerimisrühm, mille ülesandeks on koguda ja vahendada teavet kinnipeetud meeste tööandja ja lähedaste, asjaomaste riigiasutuste ja välisesinduste vahel.
Esimeseks sammuks vahistatud meeste vabastamiseks oli AdvanForti palgatud advokaatide katse esitada kautsjonitaotlus. Vaatamata korduvatele püüetele ning süüdistaja ja kohtu ebaselgele motivatsioonile kaitse taktika ebaõnnestus. Välisministeerium saatis India välisministeeriumile noodi, välisminister saatis mitu kirja nii India keskvalitsusele kui ka Tamil Nadu osariigi valitsusele, kus palusime vahistamise asjaolude selgitamist. Tallinnas kohtuti mitu korda India suursaadikuga, kes resideerib Helsingis, kuid kellele tekkinud olukord valmistab samuti muret. Novembrist detsembri lõpuni kohtus konsul Eesti kodanikega Chennais veel viiel korral, edastades nii lähedaste kirju kui ka vajalikke esmatarbeesemeid. Konsul kohtus korduvalt vangla juhtkonnaga ning saavutas rea möönduste tegemise võimaluse meie kodanikest kinnipeetavatele.
Oma tegevuses konsulaarkaitse osutamisel saavad riigid lähtuda rahvusvahelistest konventsioonidest ning oma riigi ja asukohariigi õigusaktidest. Kahjuks ei ole India ametkonnad varmad kirjalikele pöördumistele vastama, kuid samas on pealinnas Delhis suursaadik Viljar Lubi, asekantsler Väino Reinart, justiitsminister Hanno Pevkur saanud kohtuda mitmete India välisministeeriumi ja teiste riigiametite esindajatega, et pöörata tähelepanu Eesti kodanike kinnipidamisjuhtumile.
Lisaks kohtumistele pealinnas on saatkond palunud kohtumisi ka Tamil Nadu osariigi kõrgete ametnikega. Paraku nagu Briti kolleegidel nii ka meil on tulnud osariigi poliitikute ja ametnikega seni kokkusaamist vaid oodata.
Samuti oleme teavitanud juhtumist oma Euroopa Liidu kolleege. India kohtutes on viimastel aastatel olnud kohtuasju mitmete ELi riikide kodanikega. Osa juhtumitest on kajastatud ka Eesti ajakirjanduses.
Sõltumatu õiguskaitsesüsteem, mille oluliseks lüliks on kohus, on kaitstud igas riigis. Seepärast on kohtu menetluskiiruse või otsuste langetamise mõjutamine lubamatu ja võimatu. Seda mitte ainult Eestil, vaid ka Suurbritannial ja Ukrainal, kelle diplomaatidega on olnud väga tihe koostöö. Viimati oli konkreetne juhtum teemaks 16. jaanuaril Londonis Eesti välisministri ja Ühendkuningriigi välisministri kohtumisel.
Kahtlejatele saame kinnitada, et konsulaartöö ei peatu hetkekski. Välisministeeriumi töötajad annavad maksimaalselt kõik, et meie kodanikke välismaal kaitsta. Iga kaasus on eriline ja välisministeerium suhtub igasse konsulaarkaasusesse ülima tõsidusega.
2013. aastal tegelesid välisesindused 155 korral kinnipeetud kodanike kaasustega, samas kui meile on teada enam kui 300 kaasmaalasest kinnipeetu juhtumid üle kogu maailma. Kellegi jaoks on need pelgalt numbrid, kuid iga numbri taga on inimene ja tema lähedased, sugulased, sõbrad, kellele läheb korda see, mida riik teeb ja kuidas igasse juhtumisse suhtub.