Juba 19. sajandil mõisametsades alanud ja Nõukogude ajal riigimetsas hoogu saanud eksperimendid võõrpuuliikidega on päädinud tõdemusega, et majanduslikku mõttekust neis katsetustes enamasti polnud.
Võõrpuud kasvasid pärandkultuuri osaks
16. jaanuar 2014, 23:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigimetsa majandamise keskuse metsakasvataja Koit Kraav puutus esimest korda võõrpuude istutamisega kokku 1981. aastal Luua metsakooli kolmanda aasta õpilasena. Ühes koolikaaslastega pistis ta Luua-Pikkjärve tee ääres umbes 2000-ruutmeetrisel heinamaalapil mulda Põhja-Ameerika päritolu ebatsuugad.
Eelmisel suvel sattus Kraav üle hulga aja oma kätetööd vaatama. Metsatüki servmised ebatsuugad olid rinna kõrguselt ligi 15 sentimeetri jämedused ning üle 15 meetri kõrged. Puistu keskel olid ebatsuugad aga vähemalt poole nigelamad, jäänud kängu nii liigikaaslaste kui ka leppade ja teiste lehtpuude vohamise tõttu.
«Kui lõppes Vene aeg ja Luual Villu Reiljani aeg, lõppes ka tolle metsatüki hooldus,» nendib Kraav.
Juured mõisate ajas
Järvselja õppe- ja katsemetskonna metsaülem Priit Kask (pildil) pidi esimest korda võõrpuid istutama tudengina sealsamas Järvseljal ilmselt 1982. või 1983. aastal. Enim, lausa hektarite viisi, on istutatud Järvseljale lehiseid. Serbia kuuski, musti kuuski, siberi nulge, fraseri nulge, ebatsuugasid ja muid võõrliike väiksemate tükkidena.
Kask rõhutab aga, et Järvselja esimesed kokkupuuted muumaiste puudega tekkisid juba 19. sajandil, mil seal tegutses Saksamaal metsateadust õppinud mõisametsaülem Martin Maurach. Maurachi tööd jätkas 1921. aastal Tartu ülikooli õppemetskond, 1951. aastal Eesti põllumajanduse akadeemia metsandusteaduskond.
«Eesmärk oli ikkagi metsamajanduslik, kuigi ka esteetiline,» teab Priit Kask.
Eesti maaülikooli metsakasvatusprofessori Hardi Tulluse andmeil on lehist istutatud Eestis metsakultuurina umbes 5000 hektarile, peamiselt läinud sajandi 60.–70. aastail. Umbes 1500 hektaril on kasvanud lehised ka elujõuliseks puistuks.
Priit Kase sõnul pole ühelgi võõrpuuliigil peale lehise seni metsamajanduslikku otstarvet tuvastatud. Näiteks must kuusk, mis pärit Põhja-Ameerikast, läheb alguses hooga kasvama, kuid jääb 10–15 aasta vanuselt kängu ning kuivab pahatihti sootuks.
Põhja-Ameerikast pärit ebatsuuga on küll üsna kõva puiduga, kuid ei taha just esimeses elufaasis meie muldadel edeneda. Nulu puudus on kaunis pehme puit ja aeglane kasv, lisab Kask.
«Vanemas eas kipub nulg ka seest mädanema. Ta sobib küll hästi jõulupuuks, aga mitte tarbepuidu tootmiseks,» räägib Kask. «Ebatsuugaga võib isegi katsetada, aga kasvama läheb ta üsna visalt, kuusest märksa kehvemini. Lehiseliikide kohta võib aga küll öelda, et neil on läinud Järvseljal päris hästi.»
Tisleri õudusunenägu
Kauane Tartu metsamajandi peametsaülem Ülo Kama, kes alustas oma majandis 1961. aastal metsakultuuride insenerina, mäletab lehise- ja nulukultuuride rajamist Ülenurme lennuvälja taguse riigimetsa sihtide serva.
«Lehist kiideti väga. Pidi kasvama kiiresti, olema hinnalise puidu ja ilusa tekstuuriga, väga vastupidav vesiehitistes, aga kasvatustulemused olid nadid. Eks ta oli pinnase suhtes kapriisne ja kimbutama hakkasid kõiksugused haigused,» meenutab ta.
Kama toob haiguste illustreerimiseks näite Tähtvere valla riigimetsast, Kärevere linnuteel oleva looduse õppeklassi lähedalt, kus umbes poole sajandi vanust lehisepuistut räsib vähk.
Ülo Kama sõnul võib lehis olla väga vastupidav mädanikule. Stalini ajal poliitvangina Kasahstani puidutööstuses nägi ta aga oma silmaga, milline nuhtlus on lehisepuidu töötlemine, eriti hööveldamine.
«Tislerid lehist näha ei taha, sest höövel peab olema imeterav. Muidu lauda tasaseks ei saa,» kinnitab Kama.
Priit Kask nendib, et lehise puit on suure vaigusisalduse tõttu raskesti töödeldav, kuid näiteks aiapostina peab julgelt kaks korda kauem vastu kui kuusk ning ka vesiehitistes tarvitamiseks paremat puitmaterjali naljalt ei leia.
«Järvseljal oleme kasutanud lehist näiteks õpperaja platvormide ehitamisel,» märgib Kask. «Mõni neist võis olla isegi Martin Maurachi ajal istutatud.»
Vaheldus silmale
Metsandusprofessor Hardi Tullus ei pea võõramaiste puuliikide toomist Eesti metsadesse rumaluseks ega nendega jahmerdamiseks kulunud aega mahavisatuks.
«Minu meelest oleks vale öelda, et võõrpuude metsadesse istutamine on olnud viga. Inimene on alati otsinud paremat, see on osa meie kultuurist,» arutleb Tullus. «Nagu põllumehed on otsinud haiguskindlamaid ja saagikamaid viljasorte, on metsakasvatajadki otsinud midagi paremat. Võõrpuuliikidest on saanud pärandkultuuri osa ja nad pakuvad metsades väikest vaheldust.»
Tullus rõhutab, et ükski võõrpuuliik ei suuda Eesti oludes ise nii jõuliselt paljuneda, et võiks kohalikke liike välja süüa. Võõrliikide kultiveerimise varjukülg peitub aga tänapäeval seenhaigustes, mida võõralt maalt koos istikutega Eestisse kaasa võib tuua, tõdeb ta.
Kolm Eestis levinud võõrpuuliiki
• Siberi lehis (Larix sibirica) on heitlehine okaspuu männiliste sugukonnast. Selle liigi sünonüümide hulka on arvatud ka vene lehis (Larix sukaczevii), mida Vene autorid käsitlesid pärast Teist maailmasõda iseseisva liigina.
Siberi lehise looduslik levila paikneb Siberi lääne-, kesk- ja lõunaosas ning Ida-Euroopa lauskmaa põhja- ja kirdeosas. Idas ulatub levila Baikali järve taguste mägedeni, läänes kuni Äänisjärveni.
Eestis on siberi lehist kultiveeritud alates 18. sajandi lõpust. Koos euroopa lehisega on siberi lehis meil kõige levinum lehiseliik.
• Siberi nulg (Abies sibirica) kasvab pärismaisena Siberi lääne- ja keskosa taigas, Altais ja Sajaanides. Eelistab viljakat hea drenaažiga niisket pinnast ning on levinud mägedes ja jõeorgudes. Mägedes tõuseb siberi nulg kuni 2000 meetri kõrgusele, kus kasvab enamasti madala põõsana.
Siberi nulg eelistab niisket ja jahedat kliimat. Talub hästi varju. Eestis on koos palsamnuluga levinuim nululiik. Teda võib leida näiteks vanadest parkmetsadest ja mõisaparkidest.
Eesti oludes on siberi nulu puudus suhteline lühiealisus – kuni 100 aastat. Vanemas eas on nulg vastuvõtlik juurepessule. Puu võra muutub inetuks ja nulg võib tormide ajal kergesti murduda.
• Ebatsuuga (Pseudotsuga) kuulub männiliste sugukonda okaspuulaadsete seltsi. Okaspuude perekonnast eristavad ebatsuugade perekonda peamiselt iseäralikud käbid, mille kattesoomused turritavad seemnesoomuste tagant välja.
Ebatsuugad kasvavad pärismaisena Põhja-Ameerikas ja Aasias, Euroopas kasutatakse enamasti haljastuses. Esimesena tõi ebatsuuga, täpsemalt hariliku ebatsuuga Euroopasse ja hakkas seda Šotimaal kasvatama botaanik David Douglas 1827. aastal.
2006. aasta seisuga oli kõrgeim mõõdetud ebatsuuga 99,4-meetrine puu USAs Oregonis. Läbi aegade kõrgeim, 120-meetrine ebatsuuga mõõdeti 1924. aastal Washingtoni osariigis.
Allikas: Vikipeedia