Olga Temnikova – kunstimaailma vahendaja

Olga Temnikova ütleb, et talle ei meeldi lõpetatud asjad. 1Galerii rajamine veel käib. Foto: Mihkel Maripuu

Temnikova & Kasela rajavad kunstigaleriid, kus kodumaine kunstikollektsionäär võiks tunda kunstikollektsionääri.

Slim Helu vaatas maali vähemalt viis minutit, seisis peaaegu paigal, liikudes vahetevahel paar sentimeetrit ette- ja tahapoole. Jed pani tähele, et ta oli valinud sellises formaadis maali vaatamiseks ideaalse kauguse, ilmselgelt oli tegemist tõelise kollektsionääriga. Seejärel pööras Mehhiko miljardär otsa ringi ja suundus väljapääsu poole; ta polnud kellelegi tere öelnud ega kellegagi rääkinud.»

Kui prantsuse kirjaniku Mi­chel Houllebecqi kunstist ja kunstiärist rääkivas romaanis «Kaart ja territoorium» kõnnib maailma rikkaim inimene, Mehhiko telekomiärimees Carlos Slim Helu galeriist välja, siis mina kõnnin just galeriisse sisse. See ei ole sama galerii, mis Houllebecqi raamatus. Mina sisenen Tallinnas Rüütli tänav 4 asuvasse 1Galeriisse, mida on alates möödunud aasta augustist hallanud Temnikova & Kasela galerii. Kohtun Olga Temnikovaga. Erinevalt raamatu ja kindlasti ka päriselu Slim Helust pole mul musta Mercedest ja ma ütlen tere.

Ühte korralikku galeristi iseloomustab see, et tal on hea maitse ja ilusad riided. Tähendab, et ta oskab suhelda, luua kontakte ja neid heal juhul oma esindatava kunstniku kasuks ära kasutab. Mõne arvates peab heal galeristil olema omadus ka vahel halba maitset kiita, aga sellest räägitakse vaiksemalt.

Temnikovat ja Kaselat võib pidada praegu ainsaks galeriiks Eestis, kes esindab kunstnikku ja osaleb ka tema karjääri ülesehitamises.

Galeriid

«Temnikova & Kasela profiil seniajani on seotud pigem välismaaga ja me tõime siia päris palju eksperimentaalseid projekte, millel kuraatoriks on olnud Aliina Astrova. Mulle jäi tunne, et kuna me kolm aastat oleme n-ö ära olnud, pole me kohaliku publikuga piisavalt tegelenud,» räägib Olga Temnikova uue galeriivisiooni vajadusest, mida esindab 1Galerii.

Selle galerii näol on plaanis luua platvorm, kus kohalikud kunstikogujad kokku saaksid. «2008. aastani oli siinses kunstäris buum, kus osteti kunstiklassikat ning üritati seda säilitada. Tegutses vanem kunstikogujate põlvkond, teistsuguste väärtustega,» ütleb Temnikova. Tema sõnul pole pärast seda korralikult uut põlvkonda peale tulnud, ehkki põlvkond kui selline ja kogujad küll eksisteerivad.

«Võimalik, et inimesed, see uus põlvkond on isegi võib-olla kunsti osas haritum, aga samas on nad ka ettevaatlikud. Kogumine on kõigepealt ju suhtlemine, esimene samm on see, et sulle peaks pilt meeldima, siis sa võib-olla kohtud kunstnikuga. Kõige suurem rõõm kogujale ongi näidata tööd teistele ja sellest siis rääkida,» leiab ta. Temnikova ütleb, et see osa ongi Eestis puudu ja uue galerii eesmärk ongi seda puuduolevat osa tasandada, näiteks korraldades ka kollektsionääride kogude põhjal koostatud näitusi. Kõrvalepõikena võib lisada, et kollektsionääride kogudest pärit näitused on viimaste aastate jooksul olnud ka ühed menukaimad. Meenutagem Enn Kunila kogu väljapanekut kunstihoones ning Anders Härmi kureeritud kogujatenäitust «Ihade kollektsioon» Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Galeristi 1Galeriil veel pole ja Temnikova ei tea, kas tulebki. «Võimalik, et kasutame erinevaid kuraatoreid.»

Ida-Euroopas on kunstikogumise traditsioonid haprad. «Ma ei kuule maailmas messidel ringi käies küsimust, et millised riskid seostuvad kunsti ostmisega või kas see on hea investeering?» räägib ta. Traditsiooni haprus siinmail selliseid küsimusi ikka tekitab. Arvestatavaid kaasaegse kunsti kogusid on tema arvates Eestis ehk kümme. «Kaido Ole kunagi ütles, et koguja ei ole see, kes ostab pilte mitte enam seina, vaid lattu. Mina kahjuks sellist definitsiooni koguja määratlemisel Eestis veel lubada ei saa,» on Temnikova kindel.

Hetkel teine täies tööjõus olev Temnikova & Kasela galerii asub aadressil Lastekodu 1, kus kuu lõpuni on avatud Kaido Ole näitus. See galerii on praegu lahti vaid kaks korda nädalas, mida on plaanis muuta. Olga Temnikova ise peab seda galeriid mingis mõttes luksuseks, kuna selle profiili järgi toimuvad näitused eriti müügiedukad olla ei tõota. «Kõige rohkem kuulen ma sellist juttu, et tulen galeriisse ja tunnen ennast nagu loll, sest see on nii tühi. Loomulikult, kui te tulete teatrisse, siis teil on kaks tundi, kus te olete seal kõik koos. Kui galerii oleks samuti ainult kaks tundi lahti, oleks seal ka rohkem inimesi. Kunstivaatamise juurde kuulub sageli ka asjaolu, et galerii on tühi.»

Kõrgkultuuri üldiselt näitustelt Eestis ju ei müü, jätkab ta. «Isegi kui müüme, võtab see aega. Kaido Olest me muidugi ei räägi, tema on suur erand. (Naerab.) Üldiselt, kui meie näituse põhieksponaat on suur must, 12 meetrit pikk sein, siis see on luksus. Samas, hiljem, kui üks suur Ameerika muuseum tunneb selle seina vastu ostuhuvi, siis loomulikult on see meie jaoks väärt kasvõi terve aasta programmi.»

Protsendikunst

Mõni aasta tagasi võeti vastu seadus, et üks protsent riiklike hoonete ehitusrahast läheb sellesse kunstiteoste ostuks. Projekt on nüüdseks kätte saanud esimesed viljad. Möödunud aastal võitsid Temnikova & Kasela esindatavad kunstnikud neljast Riigi Kinnisvara ASi väljakuulutatud konkursist kunstiteoste tellimisteks kaks. Merike Estna annab suvel veel viimase vungi oma Viljandi gümnaasiumisse loodud neljast maalist ja neljast skulptuurist koosnevale projektile, skulptor Edith Karl­son lõi Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumisse õrna moega laealuse skulptuuri, versiooni gümnaasiumi logoks olevast kurest. Täpsemalt öeldes paljunes üks logokurg 48 Edithi-kureks.

«Näiteks kui sa räägid skulptuurist, siis reeglina puudub inimestel ettekujutus, kui raskelt see käib. Lihtsalt kogemuse ja idee teostamise pärast on inimesed valmis ka üht-teist ohverdama,» selgitab ta üht kunstielus ette tulevat pragu.

Selliste pragude jaoks on Temnikova arvates hea ka vahendaja, läbirääkija ja galeristi olemasolu, sest kogu korraldusliku virvarri ja samal ajal loomingulise poole ühendamiseks peab olema übermensch-kunstnik. «Samas on Riigi Kinnisvara initsiatiiv asjas olnud ülihea ja professionaalne, n-ö protsendikunsti «peitmine» disaintualettide või masskunsti alla hakkab mööduma. Faktiks nii palju, et tänu Riigi Kinnisvarale on avalikku ruumi tellitud kunsti rohkem kui on viimasel aastal kokku ostnud Eesti muuseumid,» lisab ta veel.

Messid

Detsembris käisid Temnikova & Kasela koos kahe enda esindatava kunstniku, juba eespool mainitud Merike Estna ning Viinis elava ja töötava eesti skulptori Kris Lemsalu töödega Miamis toimuval ja olulisel NADA messil. Neil läks hästi. Kris Lemsalu tekitas furoori sellega, et tema tööd osteti ära poole tunniga.

Kui rääkida Temnikovaga kunstimessist kui sellisest, toonitab ta alati, et Eestis võib sõnaga «mess» seostuda midagi sellist, kus justkui mingit pidi labastatakse ja madaldatakse kunsti, mõeldakse ainult müügifunktsioonile. Head messi külastavad tema sõnul vägagi meelsasti nii kunstimaailma profid kui kogujad ja ka n-ö tavaline kunstipublik. Ei ole nii, et biennaal on hea ja mess paha. Korralikule messile pääsemiseks tuleb lobitööd teha aastaid ning loomulikult on need ka kallid. «Galeriidele on see suur-suur investeering ning loomulikult tuleb sealt asja õigesti kasutades palju tagasi. Ma olen selle kolme aasta jooksul, mis ma messidel olen osalenud, nii palju kontakte kogunud, et tunnen vajadust pausi teha,» võtab ta messijutu kokku.

Rahvusvaheline edu

Meie intervjuu ajal heliseb Temnikoval korra telefon, ta palub vabandust ning võtab vastu, teisel pool toru on Jaan Toomik, samuti Temnikova & Kasela esindatav kunstnik. Rahvusvaheliselt edukaim eesti kunstnik, öeldakse Toomiku kohta tihti, vähemalt pressiteadetes. Sama on öeldud nii Kaido Ole kui Marko Mäetamme kohta. Varsti kindlasti ka Merike Estna, Kris Lemsalu ja veel mõne teise kohta. Küsin Temnikovalt, mida selline asi tähendab, kuidas rahvusvahelist edu mõõta. «See on umbes sama, kui kuskil rahvusvahelisel messil mõnele kogujale öelda, et tema tööd on esindatud selle ja selle muuseumi kogus,» vastab ta rõõmsalt.

«Veneetsia biennaal on kindlasti hea platvorm,» jätkab ta ning ütleb, et Toomikule ja Mäetammele on sellest kindlasti palju kasu olnud. «Aga ise peab selleks n-ö labaseks kommertsmaailmaks valmis olema,» naerab galerist väikese irooniamomendiga. «Keegi peab sinusse ikka uskuma,» leiab ta lõpetuseks.

Olga Temnikova

•    lõpetanud EKA graafilise disainerina

•    õppinud EKA magistrantuuris maalikunsti

•    mitme isikunäituse autor kunstnikuna

•    enne Temnikova & Kasela galerii asutamist töötanud viis aastat galerii ArtDepoo juhatajana

•    Temnikova ja Kasela esindatavaid kunstnikke: Kaido Ole, Marko Mäetamm, Sigrid Viir, Flo Kasearu, August Künnapu, Krista Mölder, Inga Meldere (Läti), Mikko Hintz (Soome)